Kolmas :)

Esimese presidentkonna jõululäkituse, Taani piparkookide ja küünlavalgusega soe õhtu:)

Harin ennast :)

Loen hetkel sellist raamatut.  Just nagu ka selle raamatu alguses on öeldud, ei piisa selle ühekordsest lugemisest ja nii tunnengi iga kord, et peaksin jälle otsast alustama, et paremini asjast aru saada. 
See aasta on olnud meie pere jaoks  "diagnooside" aasta ja paistab, et see trend jätkub ka järgmisel aastal:)  Mõned diagnoosid on ametlikud, mõni veel ametlikult kinnitamata (kuid nö töötlemisel) ja teised sellised, mida vähemalt praegu veel Eestis ei diagnoosita.  Üks sellistest siis täpselt see, millest ülalolev raamat kirjutab. 
Tegelikult on olnud omamoodi hea aasta.  Selgus on tunduvalt parem kui selgusetus.  Nüüd on aeg õppida ja tegutseda vastavalt õpitule. 
Vaimses mõttes olen pidnud õppima veel enam välja tulema raamidest, mida ühiskond meile seab.
Pauliga eelmisel korral psühhiaatri juures käies pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, kui arst küsis, et kas vanemad lapsed on normaalsed.  Uskumatu?  Minu jaoks küll oli.  Noormees istus ju kohe seal samas...  Minu meelest on kõik inimesed erilised.   Mille järgi me saame ütleda, kes on normaalne kes mitte?  Mõni häire, haigus või puue ei tee kedagi ebanormaalseks.  Ebanormaalne saab olla ainult suhtumine. 
Tõenäoliselt saab järgmise aasta teemaks olema kohanemine.  Loomulik kohanemine toimub koguaeg nagunii, aga just teadlik õppimine ja uute teadmiste rakendamine igapäevasesse ellu. 
Väikesed ja lihtsad, kuid vahel ka suured ja rasked asjad.

...ja oli II advent

jõuluse paukmaisi ja filmiga "Püha öö" http://www.byutv.org/watch/8902bf73-c22d-4a8b-964d-d30772e6a154/silent-night-silent-night . 

A beautiful little blind girl was sitting on the lap of her father in a crowded compartment in a train. A friend seated

nearby said to the father, “Let me give you a little rest,” and he reached over and took the little girl on his lap.

A few moments later the father said to her, “Do you know who is holding you?”

“No,” she replied, “but you do.”…

Our trust and our relationship with our Heavenly Father should be one similar to that of the little blind girl and her

earthly father. When sorrow, tragedy, and heartbreaks occur in our lives, wouldn’t it be comforting if when the

whisperings of God say, “Do you know why this has happened to you?” we could have the peace of mind to answer

“No, but you do.”…

Just as the little girl could sit peacefully on the stranger’s lap because her father knew him, so we can find peace

if we know our Father and learn to live by his principles.

Marvin J. Ashton, in CR, Oct. 1985 [Salt Lake City: The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints, 1985], 86-87, 90

I advent

Osade laste tungival soovil ehtisime esimest korda elus kuuse esimesel advendil, ikka selleks et jõulud kauem kestaks ja imekombel tekkiski jõulutunne - rahulik, mõnus, soe.  (Kuigi esialgne plaan oli, et sel aastal me kuuske üldse enda juures üles ei pane, sest kohta selleks polnud.)

                                                   Selleaastane:)

 

Rahulikku jõulukuud!

Tänulikkus

Selle nädala pereõhtu pühendasime tänulikkuse arendamisele.  Kuna õpetamisjärg oli Koidu käes ja teadagi ei tee kolmeaastane pikka õpetust, oli meil lihtsalt tore perega veedetud aeg.  Üks osa õpetusest oli kalkuni sule värvimine ja selle tagaküljele ühe asja kirjutamine, mille eest me tänulikud oleme.  Seejärel proovisime suled kalkunile selga panna, aga selgus et see oli keerulisem kui olime arvanud.  Lõpuks sai Marta selle raske ülesandega siiski hakkama:) 

Novembrikuu lõpus mõtlen ma alati rohkem sellele mille eest olen tänulik. 

Evangeeliumi valgus ja teadmine igavese pere võimalikkusest.
Head vanemad, töökas abikaasa ja tublid lapsed.
Soe kodu.
Rikkalikud arenguvõimalused ja palju, palju muud.

Kõige enam olen ma aga tänulik armastavale Taevasele Isale ja Tema Pojale Jeesusele Kristusele, kes teeb mind elavaks. 

Kultuur

"Kultuuri määratletakse kui inimese eluviisi. Kõigile Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetele on omane ainulaadne evangeeliumi kultuur, väärtuste, ootuste ja tavade kogum. See evangeeliumi kultuur ehk eluviis lähtub päästmisplaanist, Jumala käskudest ja elavate prohvetite õpetustest. See väljendub selles, kuidas oma peret kasvatame ja oma elu elame." (Nii see kui ka järgnevad lõigud kõnest http://www.lds.org/general-conference/2012/10/becoming-goodly-parents?lang=eng&clang=est)

Mulle nii väga meeldib see vanem Perry kõne!  See pani mind taas mõtlema kultuurile, viisile kuidas me oma elu elame. 

Ka meil on mõned vahel nii tavalistena näivad, kuid samas siiski erilised pere tavad. 

Me laulame, palvetame ja loeme pühakirju perena iga päev. Püüame igal võimalusel süüa perena koos.   Kord nädalas peame pereõhtut.  Me püüame pidada hingamispäeva pühana, käime kirikus ja väldime terve päeva jooksul "maiseid" asju, nagu poes või spordiüritusel käimine, teleka vaatamine, arvutimängude mängimine jne  Püüame selle asemel leida viise teiste teenimiseks ja perega koos olemiseks.  Me oleme suunanud oma pilgud templi poole, külastame seda püha kohta nii tihti kui võimalik.  Võtame meelsasti vastu kutseid teenida kirikus (vabatahtlikena).  Võtame võimalusel osa igast meile mõeldud kiriku koosolekust. 
Tegelikult on muidugi veel palju traditsioone (sünnipäevad, jõulud, pitseerimise aastapäev jne) mis on samuti meie perekondliku kultuuri loojaks ja igast neist võiks eraldi kirjutada (ja ehk teengi seda ühel päeval). 

Olen varemgi maininud, et koduõpe on meie jaoks elustiil, sellel on kindlasti põhjendatult suur mõju meie perekultuuril.

" Kuigi sellised institutsioonid nagu kirik ja kool võivad aidata vanematel „õpeta[da lapsele] teed, mida ta peab käima” (Õp 22:6), lasub see kohustus lõppkokkuvõttes ikkagi vanematel. "

Mind inspireerivad väga vanem Perry sõnad :

 

"Esmalt võivad vanemad tõsimeelselt palvetada ning paluda, et meie Taevane Isa aitaks neil lapsi, kelle Ta neile saatnud on, armastada, mõista ja juhatada.

 

Teiseks saavad nad teha perepalveid, lugeda perega pühakirju, pidada pereõhtuid ja süüa koos nii sageli kui võimalik, kujundades õhtusöögist aja, mil suhelda ja väärtusi õpetada.

 

Kolmandaks saavad vanemad täiel määral ära kasutada Kiriku tugivõrgustikku, suhelda laste Algühingu õpetajate, noorte juhtide ning klasside ja kvoorumite juhatustega. Kui vanemad suhtlevad nendega, kes on lastega töötamiseks kutsutud ja ametisse asetatud, võivad nad aidata neil olulisel määral lapse erilisi ja konkreetseid vajadusi mõista.

 

Neljandaks saavad vanemad oma lastega sageli tunnistust jagada, neid kohustada käske pidama ja lubada neile õnnistusi, mida Taevane Isa oma ustavatele lastele on lubanud.

 

Viiendaks saame korraldada oma pereelu selgete, lihtsate perereeglite, ootuste, tervislike peretavade ja -kommete ning peremajanduse põhimõtete järgi, nii et lastel on kodused kohustused ja nad saavad teenida taskuraha, et õppida eelarvet pidama, säästma ja teenitud rahast kümnist maksma."

 

Ma lihtsalt armastan üldkonverentse!  Nii palju suurepäraseid mõtteid, nüüd teostama:)

Eilne imeline hetk

On õhtu, taevas kiirgab kuu

Ja pimeduses raagus puu.

Pilk taeva poole suunatud

Ma aina seisan, imetlen.

Nii selge öö, külm hilisõhtu

Ma aina hingan auru õhku.

Kuid tunnen omatigi soojust

Ja  jutkui näeksin taeva kätt.

Marta ja maksud :)

Leidsin täna paberihunnikust lehekese, millel Marta käega kirjutatud:

"See on äärmiselt ebaõiglane, kui rahva väljarännet seostatakse maksudega!"  (Jürgen Ligi)

"Kõrgharidust tahate karistada." (Tõnis Palts)

30.01 2013 Foorum, parimad killud

Tolle Foorumi teemaks oli siis astmeline tulumaks:)

Leinapäev

Vanaema 80. sünnipäevaks kinkisime talle 80-ne küsimuse purgi, päevaraamatu ja pastaka.  Eile, Memme 88. sünnipäeval kinkis ta täidetud päevaraamatu meile:)  Iga päev enne magamaminekut on meil nüüd plaanis lugeda ühe küsimuse vastus, eile juba ka tegime seda ja see oli nii tore! 
Mõtlesin, et jagan tänase Leinapäeva puhul vanaema päevaraamatust üht vastust.

Millal tundsid kõige  suuremat valu ja miks?

Kõige suuremat valu tundsin siis kui pidin oma kodust lahkuma koos ema ja 10 aastase venna Karliga.  Pidin maha jätma oma kodu, loomad, kõik oma sõbrad, kõik mis kuulus mulle sest kaasa ma midagi võtta ei saanud.  Polnud lihtsalt lubatud.    Nutsin natuke ja tundsin viha venelaste vastu, kes olid süüdi et pidin kaotama oma kodu. Olin siis saanud just 16 aastaseks.  Tundsin et mu lapsepõlv oli möödas. 

Loodan, et sellised sündmused enam kunagi ei kordu!

Võililled!

Eile, ilusa päiksepaistelise ilmaga, pakkusin väikestele poistele, et ehk nad tahavad võililleõisi siirupi jaoks korjata.  Muidugi nad tahtsid!  See oli nii armas kuidas nad mööda hoovi ringi siblasid ja õisi noppisid.  (Hiljem tuli veel ka naabritüdruk appi,  ta on alati nii abivalmis!) 
Kuna ma ei leidnud kuidagi üles seda retsepti, mille järgi ma varem olen siirupit keetnud, otsisin internetist uue.  Täna keetsin valmis...ja see on nii ilus:)


Aili Paju Võilillesiirup Koguge 8 peotäit võililleõisi, pange keedupotti, lisage 1,5 l keevat vett, maitsestamiseks mustasõstra- ja kirsilehti ning laske seista kaane all 12–18 tundi.
Seejärel kurnake vedelik, lisage soovi järgi 0,5–0,75 kg suhkrut ja pange vedelik nõrgal tulel keema. Pooleteise-kahe tunni jooksul valminud siirup valage purki ja pange külma. Tarvitage enne sööki üks-kaks supilusikatäit päevas. 

Imelik...

Juhtusin öösel vaatama ETV pealt sellist sarja nagu "Waterloo Roadi kool"...ja ohoo, selles osas oli üks tüdruk, kellel oli Aspergeri sündroom.  Mis mind häiris ja mõtlema pani oli aga hoopis see, et üks õpetaja küsis teiselt :" kas see oli see asparaaguse tüdruk?"  Nagu mis mõttes?  Eesti inimeste teadlikkus on ikka äärmiselt piiratud, järeldan ma sellest.  Või kas nii ütlemegi inglise keelse Aspy asemel eesti keeles hellitavalt "asparaagus"?

Eile käisid noored jälle Tartus koolis...ja seekord läks kõik kenasti, õpetajad olid rahulikud.  Carl sai seekord teha matemaatika tööd kantseleis ja seal oli tunduvat parem keskenduda, kui õpetajate toas:) 

Täna käisin raamatukogus ja võtsin noortele lugemiseks terve hunniku eesti klassikat.  Järgmised kaks nädalat oleme siis sellel lainel:) 

Kuigi see põhikooli lõpetamine on kohati natuke närviline, olen ma nii tohutult õnnelik ja tänulik  nende viimaste aastate eest, mil Carl oli kodus.  See aeg on hindamatu väärtusega. 

Puhas

Koit tuli piima paluma, aga tegelikult oli vaja hoopis ta mähkut vahetada.  Naljatades ütlesin, et kakene linnupoeg tuli sööma.  Pärast lühikest mõttepausi, lasi Koit nibu lahti ja ütles:  "Ei, ikka puhas.  Südamelt puhas." ja naeratas oma kõige armsamat naeratust:)

Carl ja Marta käisid neljapäeval koolis ja see oli senini kõige ebameeldivam kooliskäik.  Eriti pingestav oli see Carli jaoks, aga ma olen nii uhke, et ta jäi iseendaks ja suutis end kontrollida ka keerulises olukorras. 

"Whom, then, do I call educated? First, those who control circumstances instead of being mastered by them; those who meet all occasions manfully and act in accordance with intelligent thinking; those who are honorable in all dealings, who treat good-naturedly persons and things that are disagreeable; and furthermore, those who hold their pleasures under control and are not overcome by misfortune; finally, those who are not spoiled by success."
--Socrates

Perekond läkitus maailmale

Aastaid tagasi tegime teadliku valiku hakata koduõppe-pereks.  Esialgu olid koduõppel Marta ja Paul, kuid õppeaasta teisel poolel murdis Carl kehalise kasvatuse tunnis käeluu ja jäi pikaks ajaks koju ning kevadel käisime Hong Kongis sugulastel külas, nii et kokku sai ta koolipingis istuda napp 6 nädalat.  Järgmisel sügisel läks ta küll omal soovil kooli, kuid kahe nädalaga sai talle selgeks, et koolis polnud võimalik õppida.  Kuna teised olid juba Tartu Waldorfgümnaasiumi hingekirjas siis läbi mõningaste pingutuste õnnestus ka Carlil sinna nimekirja saada. 

Väike kronoloogia ka:)
2004/2005 Carl I klass (TMKK)
2005/2006 Carl II klass (TMKK, KP)
2006/2007 Carl III klass, Marta I klass (mõlemad KP)
2007/2008 Carl IV klass, Marta II klass, Paul eelkool (kõik KP)
2008/2009 Carl V klass, Marta III klass, Paul I klass (kõik KP koduõppel)
2009/2010  Carl VI klass, Marta IV klass, Paul II klass (kõik TWG koduõppel)
2010/2011 Carl VII klass, Marta V klass, Paul III klass (kõik TWG koduõppel)
2011/2012  Carl VIII klass, Marta VI klass, Paul IV klass (kõik TWG koduõppel)
2012/2013  Carl IX klass, Marta VII klass, Paul V klass, Bert I klass  (kolm vanemat TWG koduõppel, noorim RVK koduõppel)

TMKK - Tallinna Muusikakeskkool
KP - Kivimäe Põhikool
TWG - Tartu Waldorf Gümnaasium
RVK - Rakvere Vanalinnakool

Perekond - läkitus maailmale on üldse nii hea, aga on mõned read, mis on minu jaoks erilise tähendusega ja just koduõppega seotult.
 "Vanematel on püha kohustus kasvatada oma lapsi armastuses ja õigsuses, hoolitseda nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest ning õpetada neid armastama ja teenima üksteist, järgima Jumala käske ning olema seadusele kuulekad kodanikud, kus iganes nad ka ei elaks." Inimestel, nii lastel kui ka lapsevanematel on  arvatavasti  erinevad vaimsed ja füüsilised vajadused.  Üks on siiski kindel, kõigil lastel on üks universaalne vaimne vajadus, olla armastatud.  Kool seda ei pakkunud.

 "Emad vastutavad eelkõige oma laste kasvatamise eest."
Jah just emad peaksid lapsi kasvatama, mitte lasteaed, kool, huviring, isegi mitte vanaema, kuigi ta võib aidata.  Muidugi on olukordi kus sugulased (ja miks mitte ka sõbrad) abistada võivad.  Ei soovi ma ka halvustada huviringe, mis võivad olla vajalikud.  Siiski ei tohiks ema mõelda, et ta saab nö oma vaeva kergendada.  Mõni tuttav on väitnud, et pani oma lapse lastesõime, sest laps ise tahtis nii väga seltskonda.  Minul isiklikult sellised kogemused puuduvad. 

"Jumaliku plaani kohaselt tuleb isadel juhtida oma perekonda armastusega õigsuses ning nad vastutavad oma perekonna kaitsmise ja selle vajaduste rahuldamise eest." 
Kuigi see võib kõlada iganenult, usun mina, et see on kõige parem toimiv lahendus.  Olen kuulnud nii paljusid emasid ütlemas, et see võibolla tõesti toimib Ameerikas, aga meil siin Eestis nii ei saaks.  Olen nõus, et meil oleks see justkui häbiasi, kui naine otsustab pühenduda karjääri tegemise asemel emadusele.  Arvatakse, et oled invaliid, joodik või mõlemad.  Sind koheldakse kui töötut või asotsiaali.  Kurb...  Ometi hea tahtmise juures on see ka meil Eestis võimalik! 

"Nende kohustuste täitmise eest vastutavad mehed ja naised - emad ja isad - Jumala ees." 

Pühakirjad ja üldkonverentsi kõned on minu jaoks paremaks (emaks) saamisel väga olulisel kohal.  Leian neist alati lohutust, kui on raske ja saan pidevalt enese täiustumiseks vajalikku nõu. 
Näiteks täna  - "Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha."  (Õpetussõnad 15:1)

"You make your habits and then your habits make you."

“Don't tell me where your priorities are. Show me where you spend your money and I'll tell you what they are.” - James W. Frick

The Race

attributed to Dr. D.H. "Dee" Groberg

Whenever I start to hang my head in front of failure’s face,
my downward fall is broken by the memory of a race.
A children’s race, young boys, young men; how I remember well,
excitement sure, but also fear, it wasn’t hard to tell.
They all lined up so full of hope, each thought to win that race
or tie for first, or if not that, at least take second place.
Their parents watched from off the side, each cheering for their son,
and each boy hoped to show his folks that he would be the one.The whistle blew and off they flew, like chariots of fire,
to win, to be the hero there, was each young boy’s desire.
One boy in particular, whose dad was in the crowd,
was running in the lead and thought “My dad will be so proud.”
But as he speeded down the field and crossed a shallow dip,
the little boy who thought he’d win, lost his step and slipped.
Trying hard to catch himself, his arms flew everyplace,
and midst the laughter of the crowd he fell flat on his face.
As he fell, his hope fell too; he couldn’t win it now.
Humiliated, he just wished to disappear somehow.But as he fell his dad stood up and showed his anxious face,
which to the boy so clearly said, “Get up and win that race!”
He quickly rose, no damage done, behind a bit that’s all,
and ran with all his mind and might to make up for his fall.
So anxious to restore himself, to catch up and to win,
his mind went faster than his legs. He slipped and fell again.
He wished that he had quit before with only one disgrace.
“I’m hopeless as a runner now, I shouldn’t try to race.”But through the laughing crowd he searched and found his father’s face
with a steady look that said again, “Get up and win that race!”
So he jumped up to try again, ten yards behind the last.
“If I’m to gain those yards,” he thought, “I’ve got to run real fast!”
Exceeding everything he had, he regained eight, then ten...
but trying hard to catch the lead, he slipped and fell again.
Defeat! He lay there silently. A tear dropped from his eye.
“There’s no sense running anymore! Three strikes I’m out! Why try?
I’ve lost, so what’s the use?” he thought. “I’ll live with my disgrace.”
But then he thought about his dad, who soon he’d have to face.“Get up,” an echo sounded low, “you haven’t lost at all,
for all you have to do to win is rise each time you fall.
Get up!” the echo urged him on, “Get up and take your place!
You were not meant for failure here! Get up and win that race!”
So, up he rose to run once more, refusing to forfeit,
and he resolved that win or lose, at least he wouldn’t quit.
So far behind the others now, the most he’d ever been,
still he gave it all he had and ran like he could win.
Three times he’d fallen stumbling, three times he rose again.
Too far behind to hope to win, he still ran to the end.They cheered another boy who crossed the line and won first place,
head high and proud and happy -- no falling, no disgrace.
But, when the fallen youngster crossed the line, in last place,
the crowd gave him a greater cheer for finishing the race.
And even though he came in last with head bowed low, unproud,
you would have thought he’d won the race, to listen to the crowd.
And to his dad he sadly said, “I didn’t do so well.”
“To me, you won,” his father said. “You rose each time you fell.”And now when things seem dark and bleak and difficult to face,
the memory of that little boy helps me in my own race.
For all of life is like that race, with ups and downs and all.
And all you have to do to win is rise each time you fall.
And when depression and despair shout loudly in my face,
another voice within me says, “Get up and win that race!”

---

Perekond: läkitus maailmale I lõik

Sel nädalal oleme perena süvitsi lugenud "Perekond: läkitus maailmale."  https://www.lds.org/topics/family-proclamation .  See läkitus loeti ette 23. septembril 1995 aastal Abiühingu üldkonverentsil.  Minu jaoks on sel alati eriline tähendus olnud, esimesest korrast saadik, kui ma seda umbes 14 aastat tagasi lugesin. Meie peret on see päris kindlasti tugevdanud.  See on sõnum Taevaselt Isalt. 

"Meie, viimse aja pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Nõukogu, kuulutame pühalikult, et abielu mehe ja naise vahel on Jumala poolt seatud ning et perekond on kesksel kohal Looja plaanis seoses Tema laste igavese saatusega." 

Mida rohkem ma õpin Jumalat ja Tema plaani tundma, seda enam mõistan, kuidas kõik on seotud perekondadega.  Ta on andnud meile võimaluse elada siin surelikkuses perekondadena.  Tänu Jeesuse Kristuse lepitusele võime elada igavesti perekondadena.  Henry B. Eyring on öelnud "Igavene elu tähendab - saada Isa sarnaseks ja elada õnnes ja rõõmus peredena igavesti."  Peresuhted on meie selle elu kõige tähtsamad suhted.  Pereringis võime me tunda kõige suuremat rõõmu ja kurvastust.  Meid pannakse proovile ja ülendatakse.  Perering on koht, kus tunda ennast turvaliselt, toetatult, armastatult.  Pereringis võib teha vigu, nendest õppida ja uuesti paremini püüda. 

Kõige olulisemad asjad mida Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige selles elus teeb on:
1.  abiellumine õige inimesega, õiges kohas, õige volituse saanud preesterluse hoidja poolt
2.  abielulepingu täielik ja pühalik kinni pidamine.

Kiriku liikmena usun ma, et abielu on tõesti Jumala poolt seatud ja templiabielu võimaldab meil nautida igavese abielu ja perekonna õnnistusi. Teadmine igavese perekonna võimalikkusest annab meie surelikul elule sihi ja lootuse.  Igavese elu seiskohalt peaksime väga hoolikalt ja palvemeelselt valima kellega soovime  veeta terve igaviku.

Ma olen nii tänulik, et minu kallis abikaasa järgis Vaimu õhutust ja tuli teisele poole maakera, et mind leida.  Olen rõõmus, et tal oli julgust rääkida mulle igavese abielu võimalikkusest. 
Me oleme varsti 15 aastat koos olnud ja ikka veel armunud:)  Ta on hea mees, kes teenib elatist meie perele, hoolib ja hoolitseb, teeb tihtipeale veel palju rohkem, kui soovida võiks.  Näiteks ärkab keset ööd, et lapsele meelehead teha, kuigi peab hommikul tööle kiirustama.  Muidugi ei ole me kumbki täiusikud, aga mida enam pöörame tähelepanu üksteise tugevustele, seda enam jäävad märkamatuks vead.  Tõeline armastus on protsess.   Armastus vajab aega.

President Kimball andis noortele järgnevat nõu. "Love in marriage trancends sex. Your love, like a flower, must be nourished. There will come a great love and interdependence between you, for your love is a divine one. It is deep, all-inclusive, most comprehensive. It is not like that association of the world which is misnamed love, but which is mostly physical attraction. . . The love of which the Lord speaks is . . . faith, confidence, understanding, and partnership. It is devotion and companionship, parenthood, common ideals and standards. It is cleanliness of life and sacrifice, and unselfishness. This kind of love never tires nor wanes. It lives on through sickness and sorrow, through prosperity and privation, through accomplishment and disappointment, through time and eternity . . . You must live and treat each other in a manner that your love will grow. Today it is a demonstrative love, but in the tomorrows of ten, thirty, fifty years it will be a far greater and more intensified love, grown quieter and more dignified with the years of sacrifice, suffering, joys, and consecration to each other, to your family, and to the kingdom of God."

Ma loodan, et iga meie laps valmistub hoolikalt ja ootab innukalt oma abielu ja perekonna loomist.  Ma loodan, et neil on tulevikus koos oma õigemeelse abikaasaga soov kasvatada  ka oma lapsed üles evangeeliumi põhimõtteid järgides ja oma lepinguid austades.  Elus ei ole tõepoolest midagi rahuldust pakkuvamat kui koos oma abikaasaga eesmärkide poole püüelda. 

Sattusin täna lugema ühte väga head kirjutist sama teema kohta http://www.misfitcygnet.com/2011/03/countering-sexualization-in-society-two-ways-to-turn-the-tide/

Tänased mõtted:)

Kuulasin/lugesin täna ühte huvitavat kõnet http://www.lds.org/general-conference/1971/04/love-of-the-right?lang=eng . Mõned mõtted köitsid kohe eriti minu tähelepanu.

Peame püüdma kasvatada oma lapsi ilma neid ära hellitamata.  Me peame andma oma lastele nende võimetele vastavaid kohustusi ja me ei tohiks neid üle-kaitsta, püüdes neid säästa igast raskusest millega nad kokku puutuvad. 
Olen selle hellitamise teemaga varemgi kokku puutunud ja tean, et see võib olla mõnele lapsevanemale hell teema.  Kõiges peab olema muidugi mõõdukas:)

"Me peame hoidma ennast nende eest, kes tahavad meid uskuma panna, et ei ole taevast ega  põrgut ja et ainus tee õnnele on tähistatud kompromissi ja mugavusega."  Lihtsalt nii hea tsitaat! 

Lepitus

Tänase pereõhtu õpetuse tegi issi ja teemaks oli lepitus. Aitäh kallis, oli väga lahe!  Sul on varjatud andeid;)

Juhuslikult jõudsin täna ka  mina oma eelmise konverentsi kõnede lugemisega sama teema juurde
http://www.lds.org/general-conference/2012/10/the-atonement?lang=eng&clang=est .

Kolmas usuartikkel ütleb: „Me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele.”

Ma tean, et kõik inimesed on Jumala lapsed, et Taevane Isa andis oma Ainusündinud Poja ohvriks meie kõigi eest.  Jeesus Kristus andis oma elu täites õigluse nõuded ja lepitades meie patud.  Ta on meie Päästja ja Ta elab!  Taevane Isa ja Jeesus armastavad meid.  Evangeelium on rõõmusõnum ja käskude järgi elamine toob rahu ja ülenduse. 

The Greatest Challenge in the World—Good Parenting

http://www.lds.org/general-conference/1990/10/the-greatest-challenge-in-the-world-good-parenting?lang=eng&media=video 

Järeldan, et me pole ainus pere peadmurdmas selle üle kuidas kasvatada oma lastest head inimesed. 

Tegime täna lapsevanematena ajurünnaku, et mis omadusi me siis kõige olulisemateks peame.  Esimese hooga tuli see nimekiri siis järgmine.  Soovime, et meie lapsed oleksid ausad, õnnelikud, arukad, vooruslikud,sihikindlad, lahked, töökad, kannatlikud, viisakad, abivalmid, tänulikud ja endurance(kõik sellele inglise keelsele sõnale vastavad eesti keelsed omadussõnad).  Tegelikult on neid omadusi mida arendada veel palju rohkem. Muidugi teeb meile rõõmu kui meie lapsed on sõnakuulelikud ja peavad kinni Jumala käskudest.  

"The teaching, rearing, and training of children requires more intelligence, intuitive understanding, humility, strength, wisdom, spirituality, perseverance, and hard work than any other challenge we might have in life."   Head märksõnad, minu meelest.

"To have successful homes, values must be taught, and there must be rules, there must be standards, and there must be absolutes."  Kõigist neljast kirjutan põhjalikumalt edaspidi.

"Among the other values children should be taught are respect for others, beginning with the child’s own parents and family; respect for the symbols of faith and patriotic beliefs of others; respect for law and order; respect for the property of others; respect for authority." Ma arvan, et kõik lapsevanemad tahaksid, et nende lapsed oleksid igati korralikud ja seaduskuulekad.  Nii lihtne on teisi kritiseerida, kommenteerida, ignoreerida.  Emade-isade hoiakutest sõltub suurel määral see, kuidas lapsed asju näevad, millised saavad olema nende hoiakud. 

Mulle meeldib see mõte, et lapsevanemaks olemine on privileeg, millega kaasneb vastutus. Üritame lapsevanematena olla rohkem sellised, nagu me sooviksime et oleksid meie lapsed:) (Ja muide avastasime, et täpselt selline, täiuslik, on Koit.) Väikestelt lastelt on nii palju õppida!

Kribla ;)

Eelmisel kuul sai esmasündinu 16. aastaseks.  Viimaste nädalatega on aga pesamuna hirmus suureks poisiks kasvanud.  Aeg lendab.  Ühel õhtul tükkis mulle vägisi pähe väike salm, mille siis unemaale kiirustades paberile kriblasin. 

Päevad pudenevad käest
aeg ei seisa purgis paigal
nagu klaas mis kukub käest
kildusid ei leia üles.

Võibolla peegeldab see mu viimase aja mõtteid kõige paremini.

Iga päev siin selle seltskonnaga on eriline.  Kõik ei jää meelde, hetki ei saa jäädvustada ei pidi ega sõnaga, need lihtsalt ei anna kõike seda väärtuslikku edasi.

Üks tuttav postitas FB seinale midagi säärast - kui tahad külastada me kodu, anna aegsasti teada,  kui tahad aga kohtuda, võid igal ajal läbi tulla.

Cleaning and scrubbing can wait for tomorrow,
For babies grow up, I’ve learned, to my sorrow.
So quiet down, cobwebs.
Dust, go to sleep.
I’m rocking my baby, and babies don’t keep.
- Author Unknown

Julgus

“Ma teen neid asju, millest ma tean, et need on õiged,” ütles President Brigham Young, “ja Issand õnnistab mind.”  Täna, kui ma seda lugesin, siis mõistsin, et see on täpselt kuidas ka mina püüan elada.  Tihti tunnen end küll vastuvoolu ujujana, kuid see ei pane mind ometigi teistega kaasa ujuma.  Eriti vahva on vahel kohata ka mõnda teist nö vastuvoolu ujujat ja lausa rõõm, kui ka need vähesed kaasujujad ei muuda raskuste tulles suunda.  Artikkel siis ise järgmine
http://www.lds.org/ensign/1997/03/courage-the-unfailing-beacon?lang=eng aga minu jaoks need eelöeldud pres. Youngi sõnad ei ole ainult kiriku või koduõppe kontekstis, vaid üleüldisemat kõige kohta minu elus.  Midagi samal teemal ka eesti keeles http://www.lds.org/general-conference/2012/10/be-valiant-in-courage-strength-and-activity?lang=eng&clang=est .  Julgus, jõud, tegutsemistahe ja usaldusväärsus – millised imetlusväärsed omadused!   Nende poole tasub püüelda:)
Olen äärmiselt tänulik oma abikaasa ja laste eest, kes minuga koos vabatahtikult vastuvoolu ujuvad ja vanemate eest, kes meie eluviisi armastavalt toetavad.
Pean äärmiselt oluliseks, tähtsamaks kui akadeemilised saavutused, iseloomu kasvatamist ja olen mõistnud, et seda saab õpetada ainult isikliku eeskuju kaudu. 
Eile juhtus meil kurb sündmus - meie kiisut hammustas koer.  Õnneks oli imekombel tegemist õnneliku õnnetusega ja järgnevad kaks nädalat veedab Pätu toas.  Kirjutan sellest aga hoopis selleks, et mainida, kui uhke ma olen Marta üle.  See kuidas ta raskes olukorras rahulikuks jäi ja adekvaatset tegutses oli imeline.  Samuti nägin kuidas Bert ja Carl oma raha pakkusid (loomaarstil käimise jaoks).  Paul pakkus abi kassi tassimisel arsti juurde ja  Koit oli äärmiselt kaastundlik ja õrn.  Kõige selle põhjal tundsin kui õnnistatud ma olen.  Mul on imelised lapsed.  Kaastundlikud, abivalmid, õrnad, hoolitsevad, kaine mõistusega, asjalikud, julged.    Laua ääres õppimist oli eile küll vähevõitu, aga mis siis sellest:)  Pole ju erilist vahet kas me õpime näiteks rööpküliku pindalat täna või järgmisel nädalal? 

Potielu alaku!

 Ei, ma ei räägi seekord aiandusest:)

Koit tunneb lõpuks elavat huvi potil käimise vastu!  Jee!  Kui hästi läheb saame suveks mähkust priiks.  Millegipärast on senini kõik püüdlused luhtunud, kuid tunnen, et nüüd on see aeg käes:)
Võibolla hakkab ´varsti ka "piimutamise" tunneli lõpus valgus paistma?

N. Eldon Tanner

“Are we studying the scriptures so that we can increase our knowledge and faith and testimony regarding the gospel? … Are we honest and truthful in our dealings? Do we keep the Sabbath day holy? Do we observe the Word of Wisdom? Do we pay an honest tithing? … Are we virtuous and clean and pure in heart and mind and deed?

“Do we fight against the evils around us … ? Do we have the courage to stand up for our convictions? Can we truly say we are not ashamed of the gospel of Christ? Do we live peaceably with our neighbors and avoid gossip and backbiting and spreading unfounded rumors? Do we truly love our neighbors as ourselves?

“If we can answer yes to these questions, then we will have on the whole armor of God, which will protect us from harm and preserve us from our enemies” (“‘Put on the Whole Armor of God,’” Ensign, May 1979, 44, 46).

 

Selle nädala pereõhtu oli meil teemal Efeslastele 6:11-17.   Koit tegi koos emmega õpetuse ja päris mõnus oli:) 

Raamatu reede

Iga kuu esimesel reedel on meie kodus raamatu reede.  See tähendab, et pühendame terve päeva lugemisele.  Tavaliselt eelneb sellele raamatukogus käimine, nii ka seekord, eile tõin lastele mõned huvitavad kirjatükid, näiteks  Eric-Emmanuel Schmitt'i "Oskar ja Roosamamma".  Marta ja Paul käisid kunagi samanimelist nukuetendust vaatamas.  Täna siis luges Paul seda meile ette...ja ma muidugi lahistasin nutta, sest see on ikka väga kurb ja südantlõhestav raamat.  Hiljem triikides kuulasin meie kiriku eelmist üdkonverentsi ja seal oli üks eelneva raamatuga väga hästi haakuv kõne http://www.lds.org/general-conference/2012/10/of-regrets-and-resolutions?lang=eng&clang=est  .    Üks väike tsitaat sellest pres. Uchtdorf'i kõnest  "Osakem hinnata neid, keda me armastame, veetkem nendega tähendusrikkalt aega, tehkem midagi koos ja loogem nendega koos väärtuslikke mälestusi."
Milline imeline meeldetuletus!

...et meie lapsed näeksid Päästja palet - Cheryl C. Lant

Mulle nii väga meeldib see 2010 aasta kevadise üldkonverentsi pühapäeva hommikuse istungi kõne.  Kuulatav http://www.lds.org/general-conference/sessions/2010/04?lang=eng&clang=est . 

Jalutasime paar päeva tagasi Koiduga oma tagahoovis.  Kõrgel kasepuu otsas oli suur laululindude parv kohad sisse võtnud ja lõõritasid nii mis jaksasid.  Jäime natuke eemale seisma ja ajasime pead kuklasse.  Korraga ütles Koit: "Lähme edasi.  Mul pole nii palju aega." 
Ma lihtsalt armastan selle kahe-aastase ütlemisi:)

Viimse aja juhid haridusest

Eelnevad tsitaadid tõin välja, kuna nii mõnigi õde-vend kirikust on selle teema kohta küsinud.  Ma ei hakanud neid eesti keelde tõlkima, sest ei tahnud, et midagi kaduma läheks:)  Veel palju teemakohaseid tsitaate leiab:  http://ldshomeschoolinginca.org/quotes.html , http://www.lds-ohea.org/  Kellel asja kohta tõsine huvi, soovitan uurida ja mõtiskleda.

Viimse aja juhid haridusest

"Any man who will question the divinity of the mission of the Lord Jesus Christ, or will deny the so-called miracles of the scriptures is unfit to be a teacher of Latter-day Saint children." (Joseph F. Smith, Improvement Era Vol. 21, p. 104)

"Parents are commanded by revelation to teach their children these principles of the gospel... Then they go to school and find these glorious principles ridiculed and denied by the doctrines of men founded on foolish theories which deny that man is the offspring of God... These theories so dominate the secular education of our youth. They are constantly published in our newspapers, in magazines and other periodicals, and those who believe in God and his divine revelations frequently sit supinely by without raising a voice of protest. Under these conditions, is it any wonder the student is confused? He does not know whether to believe what his parents and the Church have taught him, or to believe what the teacher says and is written in the textbook. Naturally, students have confidence in their teachers and as confidence increases, there comes a lack of confidence in the doctrines of the Church and the parental instruction." (Joseph Fielding Smith, Man: His Origin and Destiny, p.2-3.)

 

 "There is no knowledge, no learning that can compensate the individual for the loss of his belief in heaven and in the saving principles of the Gospel of Jesus Christ. An education that leads a man from these central truths cannot compensate him for the great loss of spiritual things. "(Joseph Fielding Smith, Doctrines of Salvation, 1:321-322.) 

 

  "Character is the aim of true education; and science, history, and literature are but means used to accomplish the desired end. Character is not the result of chance work but of continuous right thinking and right acting. . . . True education seeks, then to make men and women not only good mathematicians, proficient linguists, profound scientists, or brilliant literary lights, but also honest men, combined with virtue, temperance, and brotherly love -- men and women who prize truth, justice, wisdom, benevolence, and self-control as the choicest acquisitions of a successful life. . . . It is regrettable, not to say deplorable, that modern education so little emphasizes these fundamental elements of true character. The principal aim of many of our schools and colleges seems to be to give the students purely intellectual attainments and to give but passing regard to the nobler and more necessary development along moral lines." (David O. McKay, Gospel Ideals p. 440-441)

 

"We are not only to teach purely gospel subjects by the power of the Spirit. We are also to teach secular subjects by the power of the Spirit, and we are obligated to interpret the content of secular subjects in the light of revealed truth."(Marion G. Romney "Temples of Learning," BYU annual university conference, September 1966)

"The Lord organized the family unit in the beginning. He intended that the home be the center of learning - that the father and mother be teachers... As prophetic events unfold, one thing is certain: we will all need to teach more within the walls of our own homes. In the Book of Mormon we find some models: "I Nephi, having been born of goodly parents, therefore I was taught somewhat in all the learning of my father" (1 Nephi 1:1). No doubt Nephi was taught the things of the Spirit - his writings reveal that. He probably was taught practical matters as well, for he was a very resourceful man. Today that son is fortunate whose father teaches him somewhat in all his learning." (A. Theodore Tuttle, Ensign, Nov. 1979, p.27)

 

"Any system, therefore, which forcibly takes from the parents the power to control what their children are taught, and who teaches them, is contrary to the Lord's plan. It deprives parents of their most sacred stewardship and takes the child away from those who are most deeply concerned with his welfare. No state employee whose purpose in teaching is to get gain can be expected to serve the interests of the child as well as the parents who render their service without compensation. More especially this is true when the teacher is prohibited by law from instilling faith in the child... Since state-financed education is one of the principle doctrines of communism, those who accept it have adopted much of the socialist program... It is a widely recognized fact that public schools and universities are the foremost advocates of socialism because they teach it both in theory and in practice." (H. Verlan Andersen, The Great and Abominable Church of the Devil, p. 135-136.)

 

"It is a fundamental truth that the responsibilities of motherhood cannot be successfully delegated. No, not to day-care centers, not to schools, not to nurseries, not to babysitters. We become enamored with men’s theories such as the idea of preschool training outside the home for young children. Not only does this put added pressure on the budget, but it places young children in an environment away from mother’s influence. Too often the pressure for popularity, on children and teens, places an economic burden on the income of the father, so mother feels she must go to work to satisfy her children’s needs. That decision can be most shortsighted. It is mother’s influence during the crucial formative years that forms a child’s basic character. Home is the place where a child learns faith, feels love, and thereby learns from mother’s loving example to choose righteousness. How vital are mother’s influence and teaching in the home—and how apparent when neglected!" (Ezra Taft Benson, Ensign, Nov. 1981, p. 104)

 

"Parents have the responsibility to educate their children. No inappropriate outsider should be allowed to dictate our family's values nor what our children are being taught... In medieval times, great fortresses were built around castles or cities to protect them from enemy attacks. In the Book of Mormon, the Nephites built fortresses to defend their families against the enemies. We must make of our homes fortresses to protect our families against the constant attacks of the adversary." (Horacio A. Tenorio, Ensign, Nov. 1994 p. 23.) 

 

 

Viimse aja juhid haridusest

"If the doctrines of these three men [Charles Darwin (evolution), Karl Marx(communism-socialism), Maynard Keynes(liberalism/socialist economics)] were to become the basic philosophy of our way of life, we as a people would fail as has no other generation before us since the days of Noah." (Ezra Taft Benson, MIA Conference, June 1966)

"Moral values are being neglected and prayer expelled from public schools on the pretext that moral teaching belongs to religion. At the same time, atheism, the secular religion, is admitted to class, and our youngsters are proselyted to a conduct without morality.....we are caught in a current so strong that unless we correct our course, civilization as we know it will surely be wrecked to pieces...The distance between the church and a world set on a course which we cannot follow will steadily increase." (Boyd K. Packer, General Conference, April 1994).

"Whatever you do, be choice in your selection of teachers. We do not want infidels to mold the minds of our children. They are a precious charge bestowed upon us by the Lord, and we cannot be too careful in rearing and training them. I would rather have my children taught the simple rudiments of a common education by men of God, and have them under their influence, than have them taught in the most abstruse [or complex] sciences by men who have not the fear of God in their hearts..." (Teachings of Presidents of the Church: John Taylor, p.90)

"And then we want to study also the principles of education, and to get the very best teachers we can to teach our children; see that they are men and women who fear God and keep his commandments. We do not want men or women to teach the children of the Latter-day Saints who are not Latter-day Saints themselves. Hear it, you Elders of Israel and you school trustees! We want none of these things. Let others who fear not God take their course; but it is for us to train our children up in the fear of God. God will hold us responsible for this trust. Hear it, you Elders of Israel and you fathers and you mothers!" (The Mind and Will of the Lord, John Taylor, Address 4:22)

"In many places it is literally not safe physically for youngsters to go to school. And in many schools - and it's becoming almost generally true - it is spiritually unsafe to attend public schools. Look back over the history of education to the turn of the century and the beginning of the educational philosophies, pragmatism and humanism were the early ones, and they branched out into a number of other philosophies which have led us now into a circumstance where our schools are producing the problems that we face." (Boyd K. Packer, Charge to the David O. McKay School of Education at BYU, October 9, 1996)

"I feel to warn you that one of the chief means of misleading our youth and destroying the family unit is our educational institutions. There is more than one reason why the Church is advising our youth to attend colleges close to their homes where institutes of religion are available. It gives the parents the opportunity to stay close to their children, and if they become alerted and informed, these parents can help expose the deceptions of men like Sigmund Freud, Charles Darwin, John Dewey, John Keynes and others. There are much worse things today that can happen to a child than not getting a full education. In fact, some of the worst things have happened to our children while attending colleges led by administrators who wink at subversion and amorality. Said Karl G. Maeser, "I would rather have my child exposed to smallpox, typhus fever, cholera or other malignant and deadly diseases than to the degrading influence of a corrupt teacher." (The Teachings of Ezra Taft Benson, p. 307.)

Viimse aja juhid haridusest

"I am opposed to free education as much as I am opposed to taking property from one man and giving it to another....Would I encourage free schools by taxation? No!" (Brigham Young, Journal of Discourses 18:357) "We had to pay our own schoolteachers, raise our own bread and earn our own clothing, or go without; there was no other choice. We did it then, and we are able to do the same to-day. I want to enlist the sympathies of the ladies among the Latter-day Saints, to see what we can do for ourselves with regard to schooling our children. Do not say you cannot school them, for you can..." (Brigham Young, Journal of Discourses, Vol.16, p.19

"We do not want outside folks to teach our children, do we? I think no. We do not want them to teach us how to get to heaven, do we? If we did, it would be of no use, for they do not know the way. Well, then, we do not want them to tamper with the minds of our little ones. You will see the day that Zion will be as far ahead of the outside world in everything pertaining to learning of every kind as we are today in regard to religious matters. You mark my words, and write them down, and see if they do not come to pass. We are not dependent upon them, but we are upon the Lord." (John Taylor, Journal of Discourses 21:100) "We do not want men or women to teach the children of Latter-day Saints who are not Latter-day Saints themselves. Hear it you Elders of Israel, and you school-trustees! We want none of these things. Let others who fear not God take their course; but it is for us to train our children up in the fear of God. God will hold us responsible for this trust. Hear it, you Elders of Israel and you fathers and you mothers!" (John Taylor, Journal of Discourses 20:179)

"…the duty of which [the school] is to instill patriotism and loyalty to the government and society. I think the real purpose of the school is to develop character! Educators say it is to teach the three "R's"…but the main purpose is…to develop character, loyalty to God, to the government, loyalty to the home, and loyalty to the individual himself…"(David O. McKay, Church News, August 1963) "As a matter of general policy, the BYU Board of Trustees has long adhered to a position opposed to general federal aid to education. We have always objected to the Church or any of its branches or agencies receiving any subsidy or 'gift' from the government...We have steadfastly refused to participate in any federal education program which is based upon the subsidy principle." (David O. McKay, Deseret News, Nov. 2, 1964)

Bringing Heaven into Our Homes - President Thomas S. Monson

Mõned mõtted ka 2008. aasta veebruaris toimunud ülemaailmselt juhtide koolituse koosolekult http://www.lds.org/library/display/0,4945,8027-1-4404-5,00.html, kahjuks inglise keeles. 

"More and more the world is filled with chaos and confusion. Messages surround us which contradict all that we hold dear—enticing us to turn from that which is “virtuous, lovely, or of good report or praiseworthy” (Articles of Faith 1:13) and embrace the thinking which often prevails outside the gospel of Jesus Christ. However, when our families are united in purpose, and an atmosphere of peace and love prevails, home becomes a sanctuary from the world."

"At times we may become bored or irritated with home and family and familiar surroundings. Such may seem less than glamorous, with a sense of sameness, and other places may sometimes seem more exciting. But when we have sampled much and have wandered far and have seen how fleeting and sometimes superficial a lot of the world is, our gratitude grows for the privilege of being part of something we can count on—home and family and the loyalty of loved ones. We come to know what it means to be bound together by duty, by respect, by belonging. We learn that nothing can fully take the place of the blessed relationship of family life."

"May our homes be a library of learning.
An essential part of our learning library will be good books. Reading is one of the true pleasures of life. In our age of mass culture, when so much that we encounter is abridged, adapted, adulterated, shredded, and boiled down, it is mind-easing and mind-inspiring to sit down privately with a congenial book.

James A. Michener, prominent author, suggests: “A nation becomes what its young people read in their youth. Its ideals are fashioned then, its goals strongly determined.”

The Lord counseled, “Seek ye out of the best books words of wisdom; seek learning, even by study and also by faith” (D&C 88:118).

Of course, the standard works offer the ultimate library of learning of which I speak. Let us read from them often, both privately and with our families, that we may be enlightened and edified and draw closer to the Lord."

"Margaret Thatcher, when she was prime minister of Great Britain, expressed this profound philosophy: “The family is the building block of society. It is a nursery, a school, a hospital, a leisure centre, a place of refuge and a place of rest. It encompasses the whole of the society. It fashions our beliefs; it is the preparation for the rest of our life.”"(In Nicholas Wood, “Thatcher Champions the Family,” The Times, May 26, 1988, 24.)

Taevased kodud, igavesed perekonnad - Thomas S. Monson

Mõned mõtted 2006. aasta veebruaris toimunud ülemaailmselt juhtide koolituse koosolekult, terviktekst  http://www.lds.org/library/display/0,4945,6562-1-3363-189,00.html , soovitan! 

Minu nopped:
"Kodu on midagi palju enamat kui üksnes puit-, tellis- või kivihoone. Kodu luuakse armastuse, ohverduse ja austusega. Me ehitame oma kodu omal vastutusel. Me peame ehitama targalt, sest igavik ei ole lühireis. Saab olema vaikust ja tuult, päikest ja varje, rõõmu ja kurbust. Aga kui me tõeliselt püüame, saab meie kodu olla tükike taevast siin maa peal. Meie mõtted, meie teod, meie elu ei mõjuta üksnes meie maise rännaku edukust, vaid märgistavad ka teed meie igaveste eesmärkideni."

"Mõned põlvkonnad tagasi ei suutnud keegi ettegi kujutada seda maailma, kus me nüüd elame ja siin ettetulevaid probleeme. Meid ümbritseb kõlvatus, pornograafia, vägivald, narkootikumid ja hulk muid pahesid, mis vaevavad tänapäeva ühiskonda. Meie üleskutseks, isegi kohustuseks on mitte ainult hoida ennast „maailmast reostamatuna,” (Jakoobuse 1:27) vaid juhatada ka oma lapsed (ja teised, kelle eest me vastutame,) turvaliselt läbi meid kõiki ümbritseva tormise patumere, et saaksime naasta ühel päeval elama oma Taevase Isa juurde."

"Oma pere koolitamine nõuab meilt juuresolekut, aega ja parimaid jõupingutusi. Et meie koolitus oleks tõhus, peame olema oma pereliikmetele usaldusväärseks eeskujuks ja meil peab jaguma aega nii nõuandmiseks ja juhatamiseks kui ka iga pereliikmega omaette olemiseks."

"Me võime mõelda millelegi kuni surmani, aga üksnes siis, kui see mõte meid tegutsema ajendab, õnnistame me inimeste elu."

Koidu unehäire

Need kes meid tunnevad, teavad et Koidul on sünnist saadik teistsugune unerütm (või peaks ütlema rütmitus). Neile, kes meid ei tunne võin siinkohal teha lühikokkuvõtte.  Juba enne sündi oli Koit äärmiselt huvitav tegelane...ja magas kõhus ...hmmm imelikult.  Kui teiste beebidega oli nõnda, et üldiselt liigutasid nad siis, kui mina pikutada soovisin siis Koit minust ega minu puhkusest absoluutset ei hoolinud.  Tema oli põhiliselt ärkvel ja magas siis kui tahtis.  Sünnihetkest saadik oli Koit ärk ja esimesel päeval ta põhimõtteliselt eriti ei maganudki ( paar korda u. 15-20 minuti kaupa).  Haigla medõde rahustas ja ütles, et küll ta varem või hiljem esimeste päevade jooksul teeb ikka ühe pika uinaku (seda ootame tänini).  Esimene eluaasta oli raske.  Koit magaski 15-30 minuti kaupa ja rahutult.  Teisest eluaastast olukord veidi paranes, uinakud pikenesid tasapisi, kuni täna oleme jõudnud selleni, et 24 tunni jooksul magab ta isegi kuni12 tundi, küll vastavat  nii kuidas ta ise tahab, kas öösel või päeval.  Näiteks täna 4.00-8.00, 17.30-00.30.  Igatahes lõpuks (peale pikka unepäeviku pidamist ja uurimist) oleme asjasse  selgust saanud.  Tegemist on orgaanilise une-ärkveloleku rütmihäirega(G47.2) ehk ebaregulaarne une-ärkveloleku rütm.  Häire aluseks on individuaalne eripära une-ärkveloleku rütmi bioloogilise reguatsiooni mehhanismides.  Koidul on täieikut desorganiseeritud une-ärkveloleku rütm.  Ööpäevane tsükkel on spontaanselt varieeruva pikkusega. Ebaregulaarne unerütm võib põhjustada väga olulist distressi ja nõutuse nii inimesel enesel kui teistel, kellega ta kokku puutub perekondike või tööalaste suhete tõttu.  Tavaliselt võib sellise une-ärkveloleku rütmiga inimestel esineda ka muid psüühilist stabiilsust mõjutavaid tegureid, näiteks impulsiivsust.  Juba mõnda aega muretsesin Koidu pärast, sest  tihti on ta väsinud ka ärkveloleku ajal.  See võib muidugi olla seotud ka meie peret jaanuari algusest saadik väisanud haiguslainege.  Küllap ongi.  Senini püüdsid inimesed k.a meditsiinitöötajad meid rahustada pakkudes, et küllap ta kasvab sellest välja, asi pole nii hull, läheb paremaks jne Võin öelda, et asi on nö normaalsusest kaugel.  Aga tõsi on see, et inimene harjub kõigega ja samuti pühakirjakoht mis ütleb, et Jumal ei anna inimestele rohkem, kui nad suudavad taluda.  Mingi ime läbi me talume ja usun, et oleme võimelised tõepoolest taluma veel rohkemgi.  Kuna sellele unehäirele otseselt ravi polegi, siis peame lihtsalt aitama tal tulevikuks ettevamistuda ehk leida sobiva töö, mis tema uneajaga sobiks ja samas rahuldust pakuks.  Sõpradelt ootame aga mõistvat suhtumist:)

 

Kuidas me jõudsime koduõppeni? 2.osa

Kohtusin oma kalli abikaasaga 1998 aasta algul Otsa koolis, kuhu ta oli vahetusõpilasena saabunud paar kuud varem, minu esimesel "koolipäeval".  Juhtus nii, et päeval kui läksin vaatama, kas mind sinna tahetakse, kohtusin koridoris Hirvo Survaga, kes mind kohe oma tiiva alla võttis ja nagu hiljem selgus oli Chris samuti tema õpilane.  Georg Otsa Muusikakooli kohta on mul palju häid sõnu.  Üks õppeosakonna persoon oli ka üdini ebameediv, aga muidu tundsin esimest korda, et koolis võib olla päris tore.  Eriti meeldis mulle erialatund, sest Hirvo tegi kohe selgeks, et mingit mina olen õpetaja sina ole õpilane asja olema ei hakka. 
Perekonnaks otsustasime Chrisiga saada sama aasta septembris.   Marta sündis järgmise aasta suvel, Paul kaks aastat hiljem.  Esialgu elasime minu Mamma-Papa juures, mõni aeg peale Marta sündi kolisime Mustamäele kahetoalisesse üürikasse, siis jälle tagasi, nats enne Pauli sündi Nurme tänavale, jälle tagasi, sõprade juurde Kakumäele ja lõpuks Mustamäele kolmetoalisesse.  2002 kolisime Roosna-Allikule, päris oma kodu vajadus oli lihtsalt nii suur.  Raske oli küll ka...sest Chris oli meiega ainult nädalavahetustel ja vahel, kui rahaline olukord lubas sai ta endale lubada veel ühe kojusõidu nädala sees.  Samas oli hästi tore, sest sain olla oma kolme kullakesega iga päev koos:)  Kui enne seda olid suuremad lapsed käinud ka vahelduva eduga linnas lasteaias, siis nüüd olime kodused ja see oli nii vahva! 
Carl sai 2003 aastal 7-aastaseks ja kuidagi kurb oli, mõistus ütles, et selline on elu, ees ootamas uus eluetapp.  Olin kuidagi hästi raami sees kasvanud.  Päris ausalt, ma isegi ei teadnud, et on olemas selline asi nagu koduõpe lapsevanema soovil... aga soov oli.  Kuigi oleksin pidanud uurima kohaliku kooli kohta ja tegema vajalikud ettevamistused lapse kooli panemiseks, ma viivitasin.  Mõtlesin, et küll jõuab, vaatame veel mis elu pakub.  Juunis selgus, et meile avaneb täiesti ootamatult võimalus osta linna oma kodu.  Muidugi haarasime sellest kinni.  Aasta sellist lahuselu olid meile mõista andnud, et sedamoodi me jäädavat elada ei tahaks.  Kolisimegi tagasi linna. Suurde linnakooli me mingil juhul Carli panna ei tahtnud.  Enamus koole võisime siiski mõttes maha tõmmata, sest oli juba juunikuu lõpp, katsed olid läbi, eelkoolis polnud ühegi kooli juures käinud.  Lõpuks leidsime siiski ühe lasteaed-algkooli (kuigi tunne polnud päris õige) ja kuna Carl on musikaalne poiss marssisime ka Muusikakooli katsetele sisse... ja muidugi saigi ta kohe ka sinna sisse, tšello erialale.  Aga siis kohtus Mamma tänava minu kunagise klaveriõpetajaga, kes meie lugu kuuldes arvas, et nii pole küll mõtet ja korraldas Carlile Muusikakeskkooli sisse astumiseks erakorralised katsed.  Niisiis läks Carl sinna kooli, kus mina ja mu õed olime käinud.  Muidu polnud hullu, kui välja arvata mitme tunnine peale kooli kodus õppimine esimeses klassis, sest see pole minu meelest normaalne.  Teise klassi poole pealt otsustas Carl, et soovib vahetada kooli.  Pinged muusika-ainetes olid kasvanud liiga suureks.  Vahetus läks kenasti.  Uus klassijuhataja oli tore, klassi lapsed vahvad, õppida ka ei antud liialt palju.  Vahepeal oli Marta lasteaeda tagasi läinud ja mina olin kodus kõige väiksema ehk Pauliga.  Meil oli Pauliga tore, ta armastas õppimist.  Ma mitte kunagi ei sundinud teda, kuid tundus, et tema võime uut teadmist omandada on piiritu.  Eriti meeldis talle matemaatika ja see kui ma talle ette lugesin.  Üldse ei meeldinud käeline tegevus, kaasa arvatud kirjutamine.  Kui Carl läks kolmandasse, alustas sama kooli esimeses klassis ka Marta.   Tema käis koolis suhtlemas.  Kuna kõik mida esimeses klassis õpiti oli tal juba ammu selge, ei olnudki tal koolis suurt midagi enamat teha kui suhelda.  Samamoodi möödus ka järgmine aasta.  Kuna alatihti olid lapsed kodus haiged, pidime kodus kooli mängima.  Kuna olin nagunii kodune, sest 2006 aastal oli meie perre uus tita, Bert, sündinud, polnud selles midagi hullu.  Tegelikult meile isegi meeldis see ja lapsed küsisid vahel, et miks me üldse kooli peame minema.  Esialgu oli plaanis ka Paul teistega samasse kooli panna, kuigi kuna ta oli (üli)tark käis läbi ka mõte, et ehk peaks ta hoopis mõnda kesklinna tähtsasse kooli panema.  Aga siis läks ta eekooli ja juba esimeses tunnis tekkis vastuolu.  Õpetaja palus kõigil võtta kätest kinni ja öelda kõrvalseisjale, et me oleme sõbrad.  Paul keeldus.  Õpetaja ütles, et ta ei leia Pauliga kontakti ja pani ta viimasesse pinki. Paar korda hiljem ütles õpetaja, et Paul segab tundi, sest tal on igav.  Kokku ta vist käiski seal neli korda ja siis otsustas, et tema sinna enam ei lähe, sest seal on igav ja ta raiskab lihtsalt aega.  Miskipärast olin nõus:D  Sai selgeks, et sinna kooli, sinna klassi minna ei saa.  Mõtlesin aina rohkem koduõppest.  Imekombel sattus minu kätte ja teele kõiksugu teemaga seotud materjalid.  Küpsesime...ja otsustasime, et teeme ära.  Panin Pauli teiste lastega samasse kooli, kuid koduõppele lapsevanema soovil.  Huvitaval kombel ei olnud kool vastu.  Kuna temaga oli eelkoolis raske olnud siis ehk tundsid nad isegi kergendust.  2008 toimusid Eesti esimesed koduõppe suvepäevad, võtsime osa.  Tunne oli suurepärane.  Nägin, et me polnud üksi ega ülemääraselt imelikud:D   Sügisel sai selgeks, et ka Marta soovis koduõppele jääda.  Õpetajad olid sellest küll veidi segaduses, sest Martal oli ju koolis alati nii tore ja ta oli õpetajate sõnul nagu klassi päike, kuid laps kui vanemad olid otsuse teinud.   Pidime küll teistega samu töövihikuid täitma ja e-koolis näpuga järge ajama, kuid asi oli paljulubav.  Aina tihemini jäi koju ka Carl.  Küll valutas pea, küll kõht.  Saime hakkama.  Teise poolaasta alguses murdis Carl klassiga suusatama minnes parema käe ja jäi tükiks ajaks koju.  Kevadel avanes meil võimalus külastada sugulasi Hong Kongis, nii et teisel poolaastal käis Carl koolis võibolla kokku 5-6 nädalat.  Tore oli!  Ainult aina enam sai selgeks, et tahaks rohkem vabadust ja vähem pinget.  Meile ei sobinud see, et lapsed pidid õppima kooli jaoks, kogu aeg vasardamas mõte, et kuidas see õpetajale sobib, mis hinde ma saan jne  Võtsin ühendust Tallinna Waldorf kooliga, kuid nemad ütlesid, et ei võta enda ridadesse koduõppe peresid.  Viimase võimalusena võtsin ühendust Tartu Wadorfkooliga ja oh õnne, saime nende hingekirja.  Steiner-pedagoogikat olin põgusat uurinud, kuid piisavat mõistmaks selle eeliseid tavakooli ees.  Niisiis oleme koduõppe pere viiendat aastat.  Sel kevadel on meie vanim poeg lõpetamas üheksandat klassi.  Bert aga läks eelmisel sügisel (2012 aastal) I klassi Rakvere Vanalinnakooli nimekirjas.  Koduõpe on eluviis.  Kõigile see ei sobi, kuid olen veendunud, et see on uuele põlvkonnale parim.  Olen nende aastate jooksul tohutult palju ise õppinud ja saanud aimu, mida tähendab mõistmise avardumine. 

Milleks aiapidamine?

Veebruaris on hea aeg aiahooaja planeerimiseks.  Mõni taim vajab juba kuu lõpus ette kasvatamist...
Igatahes neile kes heitlevad küsimuse kallal, kas ja milleks seda üldse aja on, pakun siinkohal vastuse.  http://www.lds.org/ensign/1977/08/the-most-frequently-asked-questions-about-home-production-and-storage?lang=eng&query=home+storage  Lihtsalt nii hea artikkel! 

Eilne päev

Käisime Chrisiga kahekesi kinos vaatamas filmi "Lincoln".  Pean tunnistama, et sellist elamust nagu see film pakkus, polegi mul eales varem olnud.  Filmi lõppedes oli saal minuti jagu haudvaikne, alles siis hakkasid inimesed tasakesi ennast minekule sättima.  See oli kuidagi nii eriline.  Minu meelest ei saagi see film külmaks jätta.  Soovitan soojalt:) 
Hilisõhtul läks asi Berdiga nii hulluks, et ta ei suutnu enam üldse köhimist jätta, nii et Chris käis temaga vältimatus abis... ja õnneks mõningast abi Bert ka sai.  Homme lähevad nad perearstile ehk selgub siis täpsemalt millega tegu. 
Bert jäi pea kaks nädalat tagasi haigeks, palavik ja köha-nohu.  Palavik oli täpselt kolm päeva, köha ravisime esimesed neli päeva Prospaniga, kuna see paistis üldse mitte midagi aitavat vahetasime viiendast päevast välja Altea siirupi vastu ja seda võttiski ta eilseni.  Huvitav oli kogu selle haiguse juures lihtsalt see, et vahepeal juba tundus, et olemegi võitjatena sellest välja tulnud.  Kahjuks tuli eile palavik tagasi, köha muutus juba üleeile õhtul kinniseks ja vahepeal päris hirmsaks, lisaks tuli uuesti nohu ja täiesti uue asjana eile õhtul silmapõletik.  Loodame igatahes kiiret paranemist.  Sünnipäev vajab ju tähistamist ja lisaks kõik need toredad talvised tegevused mida Bert armastab - uisutamine, kelgutamine, lumememme ehitamine:) 

Loomine

Esmaspäeval pereõhtul valmis pere ühistööna üks luuletus.  Iga pereliige kirjutas ühe salmi:)

Pime ja valge,
päev ja öö.
Kui pole valgust
ei teha saa tööd.

Teisel tegi Ta sinise taeva
kaugele rändava pilvelaeva.

Viljapuud ja taimed head
pandi kaunistama maad.
Lumi, meri, vihm ja jää,
loodi enne, kui lõppes kolmas päev.

Päike ja kuu loodi, et valitseks nad päeva ja ööd,
ning tähed, et kaunistada taevavööd.

Viies päev tõi linnud, mereloomad.
Nüüd nad inimestel kasu toovad.

Kuuendal päeval tegi Ta loomad,
kes meile kõigile rõõmu toovad.

Tegi lõpuks veel Aadma, Eeva
nad meie kõikide isa ja ema.

Hiljuti lugesin ühe ema kirja, kes rõõmustas, et tema Aspergeri sündroomiga 19. aastane tütar oli otsustanud teenida misjonil ja saanudki misjonikutse:)  Ka mina rõõmustasin selle üle, kohe tõsiselt.  Lootus sureb viimasena, eksole;)

"I usually say to the child, "Congratulations, you have Asperger's syndrome", and explain that this means he or she is not mad, bad or defective, but has a different way of thinking." - from "The Complete Guide to Asperger's Syndrome".

(Käitumishäiretega) laste kasvatamine

Kuna viimased nädalad on Koidul taas unetud ööd, siis oleme salvestanud ja vaadanud ohtralt Supernanny saateid.   Ütleksin, et see on üpris hariv.  Pea igast saatest on võimalik leida midagi oma pere jaoks.  Kunagi, aastaid tagasi, vaatasin ka seda saadet ja olen kasutanud mõnesid meetodeid meie peres, näiteks "pahareti koht" on meil ikka veel kasutuses.  Samas kordamine tõesti on tarkuse ema:) Kuna aastatega on lapsi(loe:isiksusi) juurde tulnud, lapsed kasvanud ehk lühidat olukord lihtsalt pidevas muutumises, on alati midagi mida juurde õppida.  Kuna pole eriti  juhendeid selle kohta kuidas ohjata ja dissipineerida Aspergeri sündroomiga lapsi (ja muidugi ongi see väga individuaalne) leidsime enda jaoks järgnevast artiklist mitmeid nõuandeid  http://www.supernanny.co.uk/Advice/-/Health-and-Development/-/Special-Needs/Behaviour-and-Discipline-issues-for-children-with-Autistic-Spectrum-Disorders.aspx  Ehk on veel kellegile abiks:) 

Üks väga tähtis tähelepanek on mul ka olnud.  Kõik lapsed vajavad, et nende vanemad oleksid nende kasvatamisel pühendunud ja üksmeelsed.

Koduõppe talvepäev 2013

Mul on nii hea meel, et käisime terve perega täna Rakvere Vanalinnakoolis koduõppe talvepäeval.  Kuigi me jäime hiljaks ja lahkusime mitu tundi enne lõppu, olen rõõmus, et saime osa võtta.  Minu jaoks on hästi oluline see, et me tegime seda koos.  Nüüd kui Carl on üheksandas ja viimast aastat koduõppel, oli nii tore, et ta meiega kaasas oli ja aktiivselt osa võttis.  Perega koos sellisel üritusel käimine on minu meelest väga tähtis ja aitab kindasti kaasa koduõppe perede juurdekasvule;)  Usun, et on väga tõenäoline, et meie lapsed ka oma peredele sama tee valivad. 
Lisaks sellele, et nägime armsaid tuttavaid, meeldis mulle väga aktiivne loeng muuseumiõppest.  Olen sellele ka ise mitmeid kordi mõelnud (ja me muidugi oleme ka mõnes muuseumis käinud) aga perena, sest kahjuks need muuseumid viivad tunde läbi ainult kooliklassidele.  Igal juhul tasub edasi üritada ja vahest saame käia näiteks mitme koduõppe perega koos ehk saame siis klassi mõõdu kätte.  Muuseumite kohta saab infot www.muusemid.ee .  Eriti meeldis üks mõte - Me kõik oleme kusagilt pärit, need isiklikud mõtteväljendused olid väga köitvad.
Jõudsime kohale just siis kui rääkis üks tädi, kellel on plaan teha sügisest Tallinnasse kodune "kool".  Nagu ma aru sain on tegemist endise pikaaege tavakooli õpetajaga, kes soovib pakkuda 1. ja 2. klassi lastele väikeses grupis õppimise võimalust.  Iseenesest mõistlik variant  ju neile, kellel tõesti ei ole võimalik oma last ise kodus õpetada, kuid soovivad vältida linna suurt kooli.  Muidu pean ikkagi ütlema, et see pole koduõpe. See on umbes sama nagu siirup mis on maasika maitseline.  Üks koduõppest tulenevaid õnnistusi on kindasti vanemate ja laste vaheline eriline suhe.  Järjepidevalt kogetud vahetu rõõm,mure ja kõik muus mis jääb sinna vahele:) 
Meeldis ka film Ameerika koduõppe perest.  See andis mõtte teha ka ise oma lastest väikesed videoklipid. 
Vahva oli!  Hästi tore, et aasta-aastalt huvitatud inimesi juurde tuleb:)  Koduõpe on lahe!

Tere, aasta 2013!

Uue aasta hakul tegin veel ühe blogi http://minukutsed.blogspot.com/  kus kirjutan oma kiriku kutsetest.  Hetkel teenin algühingu muusikajuhi kutses ja olen selle üle väga rõõmus.  Ma armastan lapsi, muusikat ja õpetamist, nii et mis saaks veel parem olla:)  Kirjutan seal põhiliselt lootuses, et ehk on minu kogemustest ka teistele kasu, samuti selleks, et endal hiljem hea tagasivaade  võiks olla. 
Jätkan meie õppetööst ülevaate tegemist selles blogis http://arutaru.blogspot.com/.
Siin aga kirjutan enda ja oma pere isiklikematest asjadest ja tegemistest, samuti selgitan ühte ja teist.