Oled sa sõber või vaenlane?

Nii kaua kui meil on kodus arvuti olnud ( ehk siis umbes 6 aastat), olen ikka aegajalt mõtisklenud arvuti olulisuse-vajalikkuse-kasutamise üle.
Meie kodus on arvuti alati olnud sellises kohas, kus kõik pereliikmed läbi käivad, mängivad, toimetavad. Meil on sisse seatud laste jaoks tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et ekraani ette pääseda. Samuti on reegel, et paha tujuga ning haigena arvutisse ei saa. Paigas on ka aeg, kui kaua iga laps arvutis olla tohib ehk siis mitte kunagi üle tunni aja, tavaliselt 1/2 tundi korraga ja tihti ainult 1*1/2 tundi päevas. Muidugi on ette tulnud ka erandeid... vahel ikka juhtub nii, et mõni on kogemata ühel või teisel põhjusel ekraani ette kauemaks jäänud. Samas on päevi (ja tegelikult üpris tihti) kui nad üldse arvutis ei käi. Kui lapsed olid nooremad siis oli ka see reegel, et arvutisse saab ainult siis kui lapsevanem on kodus. Mingil hetkel aga see muutus, lapsed on tublid (võibolla välja koolitatud)ja teavada mida nad arvutis teha tohivad. Ühesõnaga, ma usaldan neid:)
Paul oli juba väikesest peale suur arvuti- ja üldse tehnikasõber. See sõprus pole tal arvutiga raugenud. Marta üldse ei kipugi arvuti ette ja selle üle on mul ainult hea meel. Carl on nüüd "suur" ja teeks arvutis kõiksugu asju kui ainult kauem saaks olla... kuulaks muusikat, kirjutaks blogis, suhtleks inimestega. Peale selle on aegajalt suurematel lastel vaja ka arvutis kirjutada referaate, kirjandeid, uurida fakte jne. Bepa meelest võiks arvutit parem mitte olla. Emmel jaguks siis rohkem aega raamatute ette lugemiseks, võimlemiseks, laulmiseks, mängimiseks, õues käimiseks jne.
Kui päris aus olla, siis ega ma vist ilma arvutita ikka enam oskakski elada. Kui väga vaja oleks siis muidugi kuidagi saaksin hakkama, aga siiski... arvuti on osa mu elust. Midagi pole parata. Pean lihtsalt leidma tasakaalu. Seadma piirid iseendale, see on senini tegemata jäänud.
Mul on nii hea meel, et ma elan tänapäeval. Meil on nii suur eelis eelnevate põlvkondade eest, terve maailm tuleb meie juurde, me saame kõigest osa.

"The computer is a tool of inestimable value for educating our children, bringing our families together, and building the Kingdom of God." -President Gordon B. Hinckley

Nüüd on see aeg siis käes..

meie issil on "puhkus":) Igal asjal on mitu külge ja igaks asjaks on oma aeg. Imelik on see, et ma juba nagu teadsin, et see on tulemas. Räägin perele juba mitu nädalat, et lootkem parimat aga valmistugem halvimaks.
Samas on hinges suur rahu, teadmine, et tulgu mis tuleb-olgu mis on, me saame hakkama!

See meid õnneks ei puuduta:)

Viimasel ajal räägivad kõik inimesed ümberringi majanduskriisist...
Eriti kirutakse seda, et mindi kallale lasteaedade rahale. Küll mul on hea meel, et see meie peret ei puuduta. Ei ole meie mingit raha saanud, selleks et osta mänguasju, toalettpaberit jne Ka ei saa keegi vähendada koduse emme palka, selleks on endiselt kallid-musid, imelised hetked, meeliülendavad kogemused:)
Ohh... küll ma olen ikka õnnelik!

„There is no activity that has a more profound impact for good on society than a mother spending loving time nurturing and training a child in the true principles of the gospel of Jesus Christ. And there is no greater void than the absence of a mother from her child during the formative years of that child's life. Please guard against any influence or circumstance which would take a mother from the side of her child more than is absolutely necessary.“
Mary Ellen Smoot