Eelmisel kuul sai esmasündinu 16. aastaseks. Viimaste nädalatega on aga pesamuna hirmus suureks poisiks kasvanud. Aeg lendab. Ühel õhtul tükkis mulle vägisi pähe väike salm, mille siis unemaale kiirustades paberile kriblasin.
Päevad pudenevad käest
aeg ei seisa purgis paigal
nagu klaas mis kukub käest
kildusid ei leia üles.
Võibolla peegeldab see mu viimase aja mõtteid kõige paremini.
Iga päev siin selle seltskonnaga on eriline. Kõik ei jää meelde, hetki ei saa jäädvustada ei pidi ega sõnaga, need lihtsalt ei anna kõike seda väärtuslikku edasi.
Üks tuttav postitas FB seinale midagi säärast - kui tahad külastada me kodu, anna aegsasti teada, kui tahad aga kohtuda, võid igal ajal läbi tulla.
Cleaning and scrubbing can wait for tomorrow,
For babies grow up, I’ve learned, to my sorrow.
So quiet down, cobwebs.
Dust, go to sleep.
I’m rocking my baby, and babies don’t keep.
- Author Unknown
δεκαέξι
3 päeva tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar