neljapäev, 31. juuli 2008

Ettevalmistused Marta sünnipäevaks...

Carl on ikka nii armastav vend:) Terve eilse õhtupooliku tegeles ta Martale kingituse valmistamisega. Kaua tehtud kaunike...kollane vatitäidisega vildist kassike. Kuid nagu see poleks veel olnud piisav, tuli tal mõte ka padjapüür ära kaunistada, selle sama kassi motiiviga. Ja tehtud see saigi. Ning hommikuks oli valminud veel ka kaart, loomulikult jällegi kassiga:)
Paul ei suutnud seda muidugi pealt vaadata ja soovis ka "kingiprojektis" osaleda. Nii sai tema panuseks, padjapüüri kassile näo joonistamine. Nüüd sai kiisu kaardi taha kirjutada ka Pauli nime:)
Heade lapsevanematena ostsime Martale selle mida ta soovis ja mammalt sai ta veel teise sarnasegi. Hommikusöögiks vutimunad... Nii et peaks nagu igati kordaläinud sünnipäev olema. Aga võta näpust! Suurim soov jäi täitumata. Poistest saab ta rahu alles siis kui järgmise nädala alguses vanaemaga Soome sõidab.
Mõelda vaid, üheksa aasta! Millegipärast tundub, et see aeg on läinud nii kiirelt. Üheksa aasta tagune aeg tundub olevat kusagil kaugel mägede taga... ja tore ongi, sest praegu on parem:)

pühapäev, 27. juuli 2008

Koduõppe suvepäevad 2008

Kohe ei teagi millest alustada või mida kirja panna....
Carl-Eriku meelest võiksid koduõppe suvepäevad kesta kauem, kohe palju kauem - näiteks nädala:)
Paul-Kevin lubas Lõuna-Eestisse suurest peast maja osta:)
Marta leidis uue parima sõbra ja Bert-Parker on lihtsalt äärmiselt rahuloleva olemisega:)
Minul on väga hea meel, et me ikkagi otsustasime kõigele vaatamata kohale minna ning Chris tundub, et jäi ka rahule (seda kinnitab tema ühtlane norin:).
On nii hea näha, et ka siin Eestis on inimesi, kes vähemal või suuremal määral jagavad neid väärtusi, mida meie pere oluliseks peab. On imetore näha oma lapsi võõrastega (nii laste kui ka täiskasvanutega) suhtlemas. Veelgi parem on näha kuidas lapsed koos mängivad, ise endale tegevust leiavad, väiksemate eest hoolitsevad jne jne
Kaob piir minu ja sinu vahel ja on vaid üks suur meie. See on lihtsalt nii imeline tunne, et seda ei saa sõnadesse hästi pannagi.
On imeline näha, et siin maa peal on veel inimesi, kes oskavad väärtustada igat inimest, hoolimata tema hetkelisest elukeskonnast ja kogemuste pagasist.
Me oleme kõik nii erinevad, kuid see mis meid liidab on austus ja armastus oma laste vastu. Võin kahtlemata öelda, et iga lapsevanem kes osales koduõppe suvepäevadel, soovib oma lastele parimat.
Tõesti, see oli minu suve parim üritus, algusest lõpuni (ehk mineku hetkest koju tagasi jõudmiseni)!

kolmapäev, 16. juuli 2008

Aitäh, Kadri-Riin!

Lõpuks on mu blogis muusika! Jesshhhhhh!!!!

pühapäev, 13. juuli 2008

Eesti reis 2008

On nii ütlemata tore olla jälle kodus:)
Meie selle aasta Eesti reis nägi välja selline.
Neljapäeval oli Paul-Kevini sünnipäev, ta sai seitsme aastaseks. Chrisil oli eriti pikk tööpäev, kuigi olime varem kokku leppinud, et ta teeb natuke lühema päeva. Tahtsime teha paremini aga välja tuli ikka nagu tavaliselt:) Memme helistas ja palus Pauli koogile järele tulla... niisiis veel üks väljasõitu pidurdav tegevus. Siis selgus, et Carl-Erikul ei ole ujumispükse... Lõpuks saime siiski linnast välja, esialgne (välja prinditud) plaan oli küll täiesti rikutud, kuid selline see meie elu ju on, mis teha.
Ööbisime telgis imekaunis kohas, Toolses, Metsaantsu talus. Öö oli rahutu, kuna lapsed peaaegu ei maganudki (loe: jäid magama alles hommikul).
Järgmisel hommikul tegime jaanalinnufaarmis ekskursiooni ja käisime Toolse kindlust vaatamas. Vahva koht! Merevesi oli nii soe, et peaaegu otsustasime Rakvere veekeskuse asemel seal samas veemõnusid nautida. Kuid kuna see oli ikkagi Paulile sünnipäevaks lubatud, siis peale mõningast merevees sulistamist seadsime "sammud" veekeskuse poole.
Rakvere veekeskus võttis meid lahkelt vastu sõbralikke töötajate ja mõnusa atmosfääriga. Ainult üks asi tõsiselt häiris, aga samas on kindlasti palju neid kellele see just meeldib, nimelt lastebasseini vastas on telekas, kust pidevalt poolpaljaste tädidega muusikavideoid lasti, muide sama asi ka samas komleksis olevas Arabella kohvikus, mida reklaamitakse kui äärmiselt lastesõbralikku kohta.
Kõhud Arabella kohviku toitu täis, alustasime sõitu Peipsi põhjakaldale.
Kuna olime nõuks võtnud, sellel päeval rmk telkimisplatsil ööbida, tuli meil koha leidmiseks tõelist vaeva näha. Lõpuks tänu sõbraliku eesti mehe abile, leidsime küll koha, kuid kahjuks sellega kõik veel ei lõppenud. Selgus, et rmk telkimisalal ei saagi tasuta ööbida. Tee peal oli silt STOP ülerahvastatud ja samas ka ainult vene keelt kõnelev noormees, kes müüs pileteid vabadele kohatdele. Äärmiselt kummaline.. Kuna aeg oli hiline ja oli viimane aeg telgid püsti panna, maksime raha ära ja sõitsime telkimisalale. Rahvast oli tohutult, kuid meie õnneks siis leidus natuke ruumi ka meie pere jaoks. Koht oli iseenesest kena, meie kahjuks aga oli reede õhtu ja paljud noored olid ka tulnud metsa, küll mitte loodust ja vaikust nautima, vaid pidutsema. Nii veetsimegi öö kõva tümpsu ja kiljumise sees. Ometi saime me kõik sellel ööl sügavamalt magada kui esimesel:)
Hommikul pakkisime taaskord asjad ja asusime teele. Seekord leidmaks mõnda privaatset rannakest Peipsi põhjakaldal. Leidsime! Päike oli pilvede taga, tuul oli kõva ja vesi jahe, kuid ometi oli kõik nii rahulik ja mõnus.
Edasi läks sõit Ida-Virumaale. Muidu polekski sinna asja olnud, aga olin kindlalt otsustanud ära käia Sinimägedes ja Sininõmme kalmistul. Peale mõningast otsimist leidsimegi me need kohad üles ja ... saime täieliku šoki. Nii trööstitut kalmistut polnud me veel varem näinud. Huvitaval kombel järgis ilm sellel päeval minu tundeid. Ja nii nutsime, mina ja taevas, seal kalmistul südamest. Usun, et minu mõttes öeldud palved ja vaikselt lauldud sõnad "Me igavesti koos saame olla..." jõudsid sinna kus vaja.
Edasi viis tee meid Narva ja peale paari tiiru ja tõdemust, et siin linnas pole meil midagi teha linnast välja maanteele ... ja tagasi Rakvere poole.
Tõrma kalmistul leidis Chris ilma suurema vaevata üles minu vanaisa Arturi.
Avastasime, et üks tee on maa pealt kadunud ja seda üles leida ei õnnestunudki, aga ju see siis nii pidi olema.
Ja siis tulime koju.
Küll on ikka hea olla kodus!