Meie jõulukuu...

Kalendrite täitmine...

Kingituste lootus-ootus...

Piparkookide küpsetamine...

Kuuse ehtimine...

Jõuluvana ja päkapikk!

Meie pere isiklik päkapikk:)

Neljas advent... varsti on jõulud käes!

Carl ja Paul kooli jõulukontserdil laulmas.

Paul ja Bert jõuludest välja puhkamas:)

Kuhu me kiirustame?

Viimased paar nädalat oleme elanud autota ja oleme saanud seetõttu palju huvitavaid kogemusi.
Kui oled kümme aastat järgemööda kõik oma pikemad käigud autoga teinud, siis polegi nii tavaline käia jala või kasutada ühistransporti:)
Esimene kord bussiga linna teise otsa sõita oli muidugi jube, sest buss haises nii mis kole ja tundus nagu oleksime pärit kusagilt teiselt planeedilt, kõik inimesed olid surmtõsised (väljaarvatud need, kelle hingeõhust oli tunda kanget alko-lõhna, nemad olid äärmiselt jutukad ja lõbusad). Niisiis kuhu ma jäingi...
Edasi läks iga korraga paremaks, uskumatu ma tean, aga küllap see tõesti nii on, et inimene harjub kõigega. Bussiga 45 minutit lastega kuhugile minna pole siiski saanud mu lemmik ajaviiteks ja arvatavasti ei saa ka, kuid on talutav.
Positiivset oleme sellest palju saanud. Kui varem kippusime ikka igale poole hiljaks jääma siis nüüd oleme tihtipeale liiga vara kohal. Kuna me ei ela bussipeatuses, siis saime võimaluse rohkem värskes õhus liikuda. Olen saanud targemaks, teiste juttu bussis pealt kuulates. Olen saanud rohkem naerda, laste-abikaasa-õdedega rohkem rääkida. Mida veel? Ükspäev Chrisiga poest koju tulles nägime päris lähedalt oravat, mina muidugi näen neid pidevalt, kuid Chrisi jaoks jällegi elamus missugune, autoroolist ju pole kuigi mõistlik oravaid jälgida:)
Leidsin ühe pühakirjakoha, Efeslastele 5:15-17 " Siis vaadake hästi, kuidas te elate, mitte kui rumalad, vaid kui targad pidades aega kalliks, sest päevad on kurjad! Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine." Mõtlesin ka Jaakobi sõnade peale mida ta ütles oma vennale Eesavile, see on kirjas 1 Moosese raamatus 33:13-14.
Kuhu me kiirustame, miks ja mille jaoks?
Mõned nõuanded mis mind elus aitavad :
1. Mõtle läbi mis on tõeliselt tähtis! Mõtle natuke selle peale, mis on elus sellist mida ainult sina saad teha. Miks sind loodi? Mille jaoks sind loodi? Millest peaksid loobuma? Aegajalt on hea mõelda, et kas me mitte ei ole võtnud enda teha asju, mida keegi teine peaks või saaks teha. Just nagu koristades viskame minema asju, tuleks teha ka oma elu elades. Seda on päris raske teha, kuid see tasub ennast kindlasti ära.
2. Mõtle oma elustiili peale! Millega sa oma päevi, nädalaid, kuid ja aastaid sisustad? Milline on sinu meelest korda läinud päev? Mida sa saaksid teha, et iga päev oleks korda läinud päev?
3. Mis sind motiveerib? Ole aus. Kas sind motiveerivad ambitsioonid, elu eesmärk, südametunnistus, kirg, ego, suutmatus öelda ei, kättemaks, raha või midagi muud? Tore on see, et me kõik saame ise valida ja muuta edaspidiseks eluks motivatsiooni, nii et see võiks meile tuua rahu ja rõõmu nüüd ja igavesti.
Mitte keegi meist ei tea kui palju elupäevi meile on antud. Miks mitte siis nautida seda maist teekonda nii, et ei oleks tore mitte ainult praegu, vaid et täna tehtud otsused ja teod tooks rahuldust igavesti.
Kui tunned, et 24 tunnist päevas sulle ei piisa, siis soovitan sügavalt mõelda nende eelneva kolme punkti peale.

Milline suurepärane kingitus Taevaselt Isalt igale oma lapsele, 24 tundi ööpäevas! Mida me selle ajaga teeme on aga meie endi teha. Aeg on tõesti hinnaline kingitus.
Lõpetuseks, 1 Korintlastele 6:12:" Kõike on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu; kõike on mul luba teha, aga miski ei tohi saada meelevalda minu üle."

Tõelised printsessid!

Iga väike tüdruk unistab vahel sellest, et ta on tõeline printsess... ja mitte ainult väike tüdruk:) Tegelikult aga ongi iga tüdruk, hoolimata sellest kas ta on ühe, kümne või saja aastane, tõeline printsess! Nüüd emme ja Marta uus tüdrukuteblogi http://printsessid.blogspot.com/

Marta ja Bert!

Nägime Martaga seda pilti ühes blogis ja meile tundus, et sellel pildil on ju Marta ise ja Bert-Parker:)

Kas on hea olla ema-õpetaja?

Eelmisel pühapäeval küsis minult selle küsimuse üks lasteaednikust ema. Mõtlesin terve öö, kui puudulik oli minu vastus talle.
Jah, muidugi on ema olla hea ja õpetajad oleme me lapsevanematena nagunii kõik, tahame me seda või mitte.
Loomulikult olen ma mõnikord väsinud, aga oleksin kindlasti ka siis kui minu kõik lapsed iga päev kuhugi paigutatud oleksid ja ma ise tööl käiksin.
Tegelikult ei vahetaks ma seda oma laste ise õpetamist mitte millegi vastu siin maailmas.
Esiteks sellepärast, et meil on koos nii hea olla. Teiseks, ükski kool ei vasta täiel määral meie pere vajadustele. Kolmandaks see on meie ülesanne õpetada oma lapsi ja ilmselt peaksin seda ikka tegema ka siis kui nad koolis käiksid. Seda viimast näitab ka Carl-Erikuga saadud (ja ikka veel saadav) kogemus.
Ma mõistan ka pedagoogide mitte mõistmist. Küllap tunnevad nad, et nende omandatud tarkust ei hinnata piisavalt. Mõtlesin selle lause peale, et las iga kingsepp jääb oma liistude juurde ja korraga sähvatas, et mis on siis ema ülesanne? Anda lapsele elu, toita, hoolitseda... Kes ütleb kui kaua ta seda tegema peaks või mil määral või kui palju?
Mina hoolitsen oma laste eest niimoodi ja meile see meeldib.)

Kurvad Kadrid...

Kuhu on kadunud kõik Mardid ja Kadrid ja miks jäävad nende väheste ees, kes siiski veel julgevad ringi liikuda uksed suletuks?
Meie lapsed ootasid juba mitu nädalat Kadripäeva, lauludki tähtsaks sündmuseks pähe õpitud, kostüümid uhked... aga kahjuks jäi nende Kadrirõõm lühikeseks, sest MITTE KEEGI ei lasknud neid enda juurde sisse, mis sisse, keegi isegi mitte ei paotanud ust. Ometi, julgen väita, elame Tallinna kõige turvalisemas piirkonnas. Miks siis ometi? Kallid täiskasvanud, kas olete unustanud selle kena aastasadu vana kombe? See oli vist tõesti viimase aja armetuim hetk, kui Paul-Kevin kurvalt koduuksest sisse marssides teatas, et MITTE KEEGI ei tahnud meie Kadriõnne....

Tegus novembrinädal:)

Lõpuks tagasi...

18. septembri hommikul sündis meie perre imetilluke pojake, Seth-Connor, kes on nüüd Taevase Isa juures meid ootamas. Kuigi ma tean, et tema hing on surematu, teeb igatsusvalu nii kohutavalt haiget, eriti õhtul, kui ülejäänud pere juba magab, et seda on raske sõnadesse panna.

Selle sügise tohutu õunasaak, ega õppetöö intensiivsem käivitumine, ega seminari superlahe seltskond ei suuda kahjuks siiski mulle rahulikku ööund tagada. Seepärast istungi järjekordselt kell üks öösel üleval ja selleks et mitte liiga palju mõtelda, otsustasin hoopis natuke kirjutada. Nii et jah, Kadri-Riin ma EI kirjuta mitte sinu tungivale soovile vastu tulles vaid täiesti isekatel põhjustel.

Muidugi on juhtunud vahepeal veel palju imelist. Ilmavalgust nägi Kerlin, (veelkord super palju õnne Kärt!) ja Pille kaksikutest pojud. Tulemas on perelisa Borissovite juures. Emal-isal oli, nüüd siis juba eile, 35. pulma-aastapäev, isa tegi ometi kord midagi romantilist (saatis emale kulleriga Gerberatega kimbu!) Kadri-Riin sõidab juba tuleval laupäeval Ameerikasse... see alles saab imeline olema:) Loodetavasti... Rintsu saab järgmisel nädalal 18! Uskumatu aga tõsi!

Carl-Eerik otsustas suve lõpus siiski sellel sügisel kooliteed tallama hakata. Eks tal oli ikka pabin sees, et kuidas nüüd viiendas klassis, kui nii palju erinevaid õpetajaid, kõik see asi käima hakkaks. Saan temast suurepäraselt aru. Esimese veerandi tunnistus oli nagu ikka, põhiliselt viieline.

Marta on super tubli kodukas! Vahel on laisk ka, aga seda on ju kõik kiisud... Ah kui tobedad ja mõtetud olid need enne veerandilõppu olevad nädalad. Täna kooli, sinna tundi, siis koju, pole aega midagi uut õppida, kordame üle, et saaksid enda head arengut näidata. Tulemuseks muidugi laitmatu, viieline tunnistus, kuid kuidagi kripeldama jäi see kaks nädalat niisama raisatud, ühe kohapeal tammutud aega. No ja siis veel muidugi see eriti imelik ujumiseksam, mille pärast mitu päeva kõhtu valutati, närveeriti ja muretseti. Õnneks selle eest lõpuks ikkagi hinnet ei pandud, kui oleks nii kena olnud seda ette teada. Marta arvas tõepoolest, et tal lastakse seal lihtsalt ära uppuda, sest ta kahjuks ei oska ujuda ja kahe kuuga miskipärast polnud seda võimalik ka ära õppida.

Paul-Kevin "läks" esimesse klassi. Käisime esimesel koolipäeval aktusel ja puha, nii on ju kombeks... Loodan et Berdiga saavad olema teised kombed. Sõprade-semude tõttu ta ikka vahel kipub sinna(loe:kooli), kuid seda jääb aina harvemaks. Ennemini ootab ta esmaspäeva pärastlõunat, et saaks minna mõttemängudesse (see toimub ka koolis). Nendel kordadel kui oleme esmaspäeval haiged, siis mängivad nad mõttemänge kodus, sama teevad nad ka neljapäeviti, sest siis meile põhimõtteliselt see aeg kohale minemiseks ei sobi. Kirjatehnika vajab veel harjutamist, aga seda on terve elu aeg täiustada. Hetkel loeb ta raamatut "Väike Papa". Oleme seda varem kunagi ette lugenud, päris vahva. Kuna vanaisa on meil ka Papa ja Paul ise hirmus vanaisa moodi, eks siis see raamat ka kuidagi eriline. Matemaatikat õpime teise klassi tasemel. Õpetaja küll avaldas "lootust", et ehk jääb areng mingilt maalt seisma ja siis on võimalik jälle koolis normaalselt koos teiste lastega käia, aga ma millegi pärast kahtlen selles;)

Suurimaks probleemiks kujunes selle õppeaasta alguses inglise keel, (kuna koolis on uus õpetaja?). Õnneks on meie issi hirmus asjalik ja ajas asjad korda! Aitäh kallis!

Bert-Parker areneb omas tempos ja nii kuidas tuju on. Enamasti küll rahulikult ja vaikselt. Iga päevaga laienev sõnavara, uued liigutused ja ilmed, mängud ja laulud, teevad temast lausa imeliselt mõnusa lapse.

Issi käib nüüd ka koolis, ülikoolis, õhtuõppes. Mis tähendab, et esmaspäevast neljapäevani me teda põhimõtteliselt ei näegi. Kuna issi oli päris pikalt haige ja ei pidanud mõnel õhtul kooli minema, küsis Paul ühel sellsel õhtul, et kas issi on nüüd ka koduõppel. Issi vastas seepealenatuke järsult, et EI muidugi mitte, kuid siis järele mõeldes leidis, et võib ka nii öelda.

See nädal on issi terve ja läheb kooli, nagu kord ja kohus ette näeb. Issi vahetas töökohta ka. Issi on nüüd hoopis ühes teises firmas kliendihaldur. Õnneks on inimeseõpetuse tööraamatu need osad juba täidetud:)

Emme ehk mina, maadlen hetkel unetuse, haiguse ja kurnatuse käes. Kurnatud olen seetõttu, et igal öösel tuleb miljon mõtet, mis väsitavad pead ega lase magama jääda. Päeval aga ei suuda ma meenutada enamusi neist miljonist ja see samuti väsitab. Haige olen ka, juba tükk aega. Praegu näiteks on mul angiin, võtan muudkui kibedat rohtu ja virisen. Kui terveks saan siis ei tohi ju!

Muidu on kõik normaalne. Üritan saavutada seda, et iga päev oleks eriline. Tegelikult ongi, aga soovin, et mina ja lapsed võiksime seda nii ka tunnetada - koos.

If you want a thing bad enough:
To go out and fight for it,
Work day and night for it,
Give up your time and your peace and your sleep for it
If only desire of it makes you mad enough never to tire of it
Makes you hold all things tawdry and cheap for it.
If life seems all useless and empty without it,
And all that you scheme and you dream is about it.
If gladly you'll sweat for it, fret for it, plan for it.
Lose all your terror of devils or man for it.
If you'll simply go after the thing that you want
With all your capacity, strength, and sagacity
Faith, hope, and confidence, stern pertinacity.
If neither cold, poverty, famine, nor gaunt
Nor sickness nor pain of body and brain
Can keep you away from the thing that you want.
If dogged and grim you besiege and beset it,
You'll get it!!
(It is adapted from Berton Bailey.)

Mõtle selle peale!

"You can discover more about a person in an hour of play than in a year of conversation." Plato

Ettevalmistused Marta sünnipäevaks...

Carl on ikka nii armastav vend:) Terve eilse õhtupooliku tegeles ta Martale kingituse valmistamisega. Kaua tehtud kaunike...kollane vatitäidisega vildist kassike. Kuid nagu see poleks veel olnud piisav, tuli tal mõte ka padjapüür ära kaunistada, selle sama kassi motiiviga. Ja tehtud see saigi. Ning hommikuks oli valminud veel ka kaart, loomulikult jällegi kassiga:)
Paul ei suutnud seda muidugi pealt vaadata ja soovis ka "kingiprojektis" osaleda. Nii sai tema panuseks, padjapüüri kassile näo joonistamine. Nüüd sai kiisu kaardi taha kirjutada ka Pauli nime:)
Heade lapsevanematena ostsime Martale selle mida ta soovis ja mammalt sai ta veel teise sarnasegi. Hommikusöögiks vutimunad... Nii et peaks nagu igati kordaläinud sünnipäev olema. Aga võta näpust! Suurim soov jäi täitumata. Poistest saab ta rahu alles siis kui järgmise nädala alguses vanaemaga Soome sõidab.
Mõelda vaid, üheksa aasta! Millegipärast tundub, et see aeg on läinud nii kiirelt. Üheksa aasta tagune aeg tundub olevat kusagil kaugel mägede taga... ja tore ongi, sest praegu on parem:)

Koduõppe suvepäevad 2008

Kohe ei teagi millest alustada või mida kirja panna....
Carl-Eriku meelest võiksid koduõppe suvepäevad kesta kauem, kohe palju kauem - näiteks nädala:)
Paul-Kevin lubas Lõuna-Eestisse suurest peast maja osta:)
Marta leidis uue parima sõbra ja Bert-Parker on lihtsalt äärmiselt rahuloleva olemisega:)
Minul on väga hea meel, et me ikkagi otsustasime kõigele vaatamata kohale minna ning Chris tundub, et jäi ka rahule (seda kinnitab tema ühtlane norin:).
On nii hea näha, et ka siin Eestis on inimesi, kes vähemal või suuremal määral jagavad neid väärtusi, mida meie pere oluliseks peab. On imetore näha oma lapsi võõrastega (nii laste kui ka täiskasvanutega) suhtlemas. Veelgi parem on näha kuidas lapsed koos mängivad, ise endale tegevust leiavad, väiksemate eest hoolitsevad jne jne
Kaob piir minu ja sinu vahel ja on vaid üks suur meie. See on lihtsalt nii imeline tunne, et seda ei saa sõnadesse hästi pannagi.
On imeline näha, et siin maa peal on veel inimesi, kes oskavad väärtustada igat inimest, hoolimata tema hetkelisest elukeskonnast ja kogemuste pagasist.
Me oleme kõik nii erinevad, kuid see mis meid liidab on austus ja armastus oma laste vastu. Võin kahtlemata öelda, et iga lapsevanem kes osales koduõppe suvepäevadel, soovib oma lastele parimat.
Tõesti, see oli minu suve parim üritus, algusest lõpuni (ehk mineku hetkest koju tagasi jõudmiseni)!

Aitäh, Kadri-Riin!

Lõpuks on mu blogis muusika! Jesshhhhhh!!!!

Eesti reis 2008

On nii ütlemata tore olla jälle kodus:)
Meie selle aasta Eesti reis nägi välja selline.
Neljapäeval oli Paul-Kevini sünnipäev, ta sai seitsme aastaseks. Chrisil oli eriti pikk tööpäev, kuigi olime varem kokku leppinud, et ta teeb natuke lühema päeva. Tahtsime teha paremini aga välja tuli ikka nagu tavaliselt:) Memme helistas ja palus Pauli koogile järele tulla... niisiis veel üks väljasõitu pidurdav tegevus. Siis selgus, et Carl-Erikul ei ole ujumispükse... Lõpuks saime siiski linnast välja, esialgne (välja prinditud) plaan oli küll täiesti rikutud, kuid selline see meie elu ju on, mis teha.
Ööbisime telgis imekaunis kohas, Toolses, Metsaantsu talus. Öö oli rahutu, kuna lapsed peaaegu ei maganudki (loe: jäid magama alles hommikul).
Järgmisel hommikul tegime jaanalinnufaarmis ekskursiooni ja käisime Toolse kindlust vaatamas. Vahva koht! Merevesi oli nii soe, et peaaegu otsustasime Rakvere veekeskuse asemel seal samas veemõnusid nautida. Kuid kuna see oli ikkagi Paulile sünnipäevaks lubatud, siis peale mõningast merevees sulistamist seadsime "sammud" veekeskuse poole.
Rakvere veekeskus võttis meid lahkelt vastu sõbralikke töötajate ja mõnusa atmosfääriga. Ainult üks asi tõsiselt häiris, aga samas on kindlasti palju neid kellele see just meeldib, nimelt lastebasseini vastas on telekas, kust pidevalt poolpaljaste tädidega muusikavideoid lasti, muide sama asi ka samas komleksis olevas Arabella kohvikus, mida reklaamitakse kui äärmiselt lastesõbralikku kohta.
Kõhud Arabella kohviku toitu täis, alustasime sõitu Peipsi põhjakaldale.
Kuna olime nõuks võtnud, sellel päeval rmk telkimisplatsil ööbida, tuli meil koha leidmiseks tõelist vaeva näha. Lõpuks tänu sõbraliku eesti mehe abile, leidsime küll koha, kuid kahjuks sellega kõik veel ei lõppenud. Selgus, et rmk telkimisalal ei saagi tasuta ööbida. Tee peal oli silt STOP ülerahvastatud ja samas ka ainult vene keelt kõnelev noormees, kes müüs pileteid vabadele kohatdele. Äärmiselt kummaline.. Kuna aeg oli hiline ja oli viimane aeg telgid püsti panna, maksime raha ära ja sõitsime telkimisalale. Rahvast oli tohutult, kuid meie õnneks siis leidus natuke ruumi ka meie pere jaoks. Koht oli iseenesest kena, meie kahjuks aga oli reede õhtu ja paljud noored olid ka tulnud metsa, küll mitte loodust ja vaikust nautima, vaid pidutsema. Nii veetsimegi öö kõva tümpsu ja kiljumise sees. Ometi saime me kõik sellel ööl sügavamalt magada kui esimesel:)
Hommikul pakkisime taaskord asjad ja asusime teele. Seekord leidmaks mõnda privaatset rannakest Peipsi põhjakaldal. Leidsime! Päike oli pilvede taga, tuul oli kõva ja vesi jahe, kuid ometi oli kõik nii rahulik ja mõnus.
Edasi läks sõit Ida-Virumaale. Muidu polekski sinna asja olnud, aga olin kindlalt otsustanud ära käia Sinimägedes ja Sininõmme kalmistul. Peale mõningast otsimist leidsimegi me need kohad üles ja ... saime täieliku šoki. Nii trööstitut kalmistut polnud me veel varem näinud. Huvitaval kombel järgis ilm sellel päeval minu tundeid. Ja nii nutsime, mina ja taevas, seal kalmistul südamest. Usun, et minu mõttes öeldud palved ja vaikselt lauldud sõnad "Me igavesti koos saame olla..." jõudsid sinna kus vaja.
Edasi viis tee meid Narva ja peale paari tiiru ja tõdemust, et siin linnas pole meil midagi teha linnast välja maanteele ... ja tagasi Rakvere poole.
Tõrma kalmistul leidis Chris ilma suurema vaevata üles minu vanaisa Arturi.
Avastasime, et üks tee on maa pealt kadunud ja seda üles leida ei õnnestunudki, aga ju see siis nii pidi olema.
Ja siis tulime koju.
Küll on ikka hea olla kodus!

Eriline päev

Täna oli üks ütlemata eriline päev! Hanna-Stinal oli 9. klassi lõpuaktus:) Ta nägi super-ilus välja, mis on ka loogiline arvestades summat mis selle ilu eest välja käidi... Aga parim oli see, et päeva lõpus sain talt kingituseks lilled, mida ammu soovisin, selle eest, et olen teda nii hästi kasvatanud:) Nii armas temast. Noh, tegelikult ongi ta mulle nagu oma laps, kuigi meil on kõigest kümne aastane vanusevahe.
Kuna oli nii palju tegemist, siis ei jõudnudki täna laua ääres õppida, välja arvatud inglise keelt. Aga sellest pole midagi, kindlasti said lapsed täna palju olulisemaid õppetunde.
Peale aktust tulid meile külla mõned sugulased ja tuttavad, et Hanna lõpetamist tähistada. Saime nii mõneski asjas targemaks. Näiteks kuulsime lugu, kuidas minu praeguseks 83 aastane vanaema noore emana purjus peaga suuskade otsa kukkus ja pähe muhu sai ning muud säärast huvitavat:) Saime ka teada, et minu täditütre tütar sai eelmisel kuul tütre. Appi kui vahva! Palju õnne Liis! Lapsed toovad tõesti ellu palju, palju rõõmu.
Ikka ja jälle tunnen, et peaks sugulastega tihedamalt läbi käima. Pere valgub kuidagi laiali - meid on lihtsalt nii palju juurde tulnud. Oleks nii tore, kui meie lapsed ka üksteist teaksid, vähemalt tänaval ära tunneksid. Ideaalne oleks muidugi see, kui me ikka aegajalt kokku saaksime ja koos aega veedaksime, isegi paar tundi oleks parem kui üldse mitte.
Loodan, et peres on ka teisi, kes sama tunnevad.
Homme on jälle tavaline päev, kuigi samas vähemalt mulle tundub, et meil on kõik päevad erilised:)

Lahe laupäev!

"Pahanduse" purk oli pungil raha täis saanud ja lapsed püüdsid hommikul seda veelgi tülitsedes täita:) Nii et keskpäeval kui Chris töölt koju tuli olid nad valmis minema perega loomaaeda, nii nagu varem kokku lepitud. Täpselt siis aga kui olime saanud seljakoti tarvilikku täis toppida ja ennast autosse sättida... hakkas vihma sadama! OK... mõtlesime, et vahet pole, võime ka väikest vihma loomaaias taluda, kuid enne kui jõudime selle mõtte lõpetada, läks sadu tugevamaks...ohhh, milline pettumus! Kuna me pole allaandjad ja olime otsustanud selle pärastlõuna perena kodust väljas veeta, läksime energiakeskusesse. See oli meie pere esimene kord energiakeskuses... paariks tunniks jätkus põnevust ja avastamist küll. Pisut häiris sealne rõske, vana maja hais, eriti allkorrustel. Muidu igati vahva paik eri vanuses lastega perele ajaveetmiseks:)
Hiljem kohvikus einestades, leidsime, et peame ikka vahetevahel perega väljas söömas käima, see on ikka hoopis midagi muud:) Aga mitte tihti! Sest nelja lapsega väljas söömine pole vähemalt meie perele taskukohane. Kuigi laste friikad viinerite/lihapallidega olid tunduvalt odavamad kui issi tellitud "hiina ime", mis kuidagi oma hinda ei väärinud.
Küll on ikka mõnus, kui elad oma lastega vabal maal, hingad ja elad ja pead meeles esivanemate raskeid kogemusi. Ma olen nii tänulik oma vanaema Martale ja muidugi teistele esivanematele ka, ilma kelleta mind ega mu lapsi poleks.

"Kokku kootud südamed"

Käisime Marta , Hanna ja Riiniga eile õhtul kirikus üritusel "Kokku kootud südamed". Kohal oli päris palju õdesid. Oli selline mõnus vaimne olemine. Kuigi olen tegelikult juba pikka aega haige ja sain lõpuks ka mõned päevad tagasi antibiootikumid peale, siis ei kahelnud ma hetkegi kas sellele üritusele minna või mitte. Minu meelest täitis see üritus oma eesmärgi.
Chris näitas mulle eile taaskord mis mees ta on... supermees muidugi:) Ta kohe oskab lastega tegeleda, olgu need siis enda omad või võõrad.
Carl-Erik ja Kadri-Riin olid eile veel pool päeva rattamatkal.
Ja õhtu lõpetuseks käisime veel vanaemale õnne soovimas, sai ta ju siiski eile 83 aastaseks.
Nii et eile oli päris tegus päev:)

Täna seevastu on selline rahulik ja pisut uimane päev aga meie elu ongi nagu Ameerika mäed ja nii ongi just hea.

Miks koduõpe?

1. Me saame terve päeva olla koos parimate sõpradega - oma perega:)
2. Lapsed saavad alati süüa rahulikult hommikusööki.
3. Meie lapsed ei pea iga päev viibima kisa, kiljumise ja müra sees, mida tekitab sadakond last vahetunni ajal ühes koridoris ringi tormates.
4. Meie tütar võib õppida just sellise soenguga nagu ta ise soovib(ka lahtiste juustega), ilma et peaks kartma täide saamist.
5. Meie lapsed saavad suhelda päev läbi inimestega, kes neist tõeliselt hoolivad.
6. Me tunneme rõõmu üksteise (vahel ka väikestest) saavutustest.
7. Meie lastel on aega lugeda sellist kirjandust ja kuulata sellist muusikat, mis neile meeldib.
8. Nad ei pea kunagi muretsema, et nad ei meeldi oma õpetajale!
9. Meie lapsed võivad kasutada toalettruumi just siis, kui neil selleks vajadus on.
10. Me võime kuulata klassikalist muusikat, meisterdamise, kunsti- või käsitöö tegemise ajal.
11. Me saame tugevdada ühiskonda, tugevdades perekonda.
12. Lapsed ei pea sööma lõunasööki kell 10-11 hommikul.
13. Me saame õppida iga päev Hiina keelt.
14. Me saame vanematena olla meie lastele suurimaks eeskujuks ja heaks mõjuks selles maailmas.
15. Me saame käia kelgutamas igal talve lumisel päeval:)
16. Meie lapsed tunnevad õppimisest rõõmu ja õpivad enda jaoks, mitte õpetaja jaoks või hea hinde pärast.
17. Meie lapsed ei pea muretsema sellepärast, et neil pole sama palju lahedaid mänguasju või täpselt samas stiilis riideid nagu nende klassikaaslastel.
18. Meie lapsed saavad õppida vastavalt nende õppimisvajadusele ja -stiilile.
19. Me võime kasutada õppimiseks pühakirju.
20. Meil on aega tegeleda asjadega, mis meid tõeliselt huvitavad (päeva teisel poolel).
21. Meie lapsed ei pea pool päeva järjest laua taga õppima.
22. Lastel on väga erinevas vanuses sõpru, erinevatelt elualadelt, mis rikastab tublisti nende maailmavaadet.
23. Lapsed mõistavad, et nad ei pea sõbrustama ainult enda vanustega.
24. Me saame reisida ilma haridusliku tagasilöögita.
25. Meie lapsed ei pea kuulma iga päev halba kõnepruuki.
26. Meie lapsed võivad mõnuleda elutoa diivanitel, kui loen ette raamatut.
27. Me võime muuta õpetamismeetodit kohe kui näeme, et see lapsele ei sobi.
28. Me saame käia terve perega ekskursioonidel ja veeta seal aega täpselt niikaua kui vajalikuks peame.
29. Meie lastel on rohkem aega ja võimalusi pühenduda oma huvidele ja valmistuda oma edasiseks eluks, ilma et meie pereelu kannataks.
30. Meie lapsed õpivad üksteist õpetades.
31. Me ei pea lõpetama "tundi" kõige põnevama koha peal või siis, kui laps just hakkab asjast aru saama.
32. Me ei pea meelega "tundi" täitma, vaid saame minna järgmise teema või aine juurde.
33. Meie lapsed ei kurda (enam) hommikust pea- või kõhuvalu.
34. Nad ei pea kartma, et suuremad poisid ei lase neid kooli uksest sisse.
35. Me võime üksteist igal ajal kallistada ja/või öelda "ma armastan sind".
36. Meie lapsed saavad rääkida kõikidest asjadest mis neid huvitavad, ka nö ebasobivatest asjadest.
37. Meie laste "koolis" on seintel pilt Jeesusest ja muud pildid meile armsatest inimestest.
38. Me saame julgustada iga lapse head käitumist.
39. Me ei pea muretsema kas ülejäänud õpilased teevad tunnis aeglasemalt või kiiremini oma ülesandeid kui meie.
40. Emana on minu suurim rõõm näha, et mu lapsed saavad omavahel hästi läbi ja kuna nad saavad veeta piisavalt aega koos jääb lootus, et nad ka täiskasvanutena on üksteise suhtes hoolivad ja ühtehoidvad:)
41. Me käime õues alati ilmastikule vastavate riietega.
42. Meie lapsed ei pea hõlmad lahti või üldse ilma jopeta üle hoovi teise hoonesse järgmisesse tundi jooksma.
43. Me ei pea muretsema, et meie lapsed saavad seljavalu, sest nad lihtsalt ei pea rasket seljakotti iga päev kandma.
44. Me ei pea muretsema, et lapsed saavad kaelavalu, seljavalu või mingi muu valu, pikalt sundasendis istumisest.
45. Meie lapsed saavad veeta rohkem aega õues.
46. Meie lapsed saavad aidata koduste toimetuste tegemisel, valmistudes nii ka iseseisvaks eluks.
47. Me saame näidata oma lastele, et EMA roll on tähtis ja austusväärne.
48. Meie lapsed õpivad läbi elu kestva õppimise põhimõtteid, et ise vastutada oma hariduse saamise eest ja mitte olla sõltuvuses haridusasutusest, õpetajast, kaasõpilasest, hindest.
49. Lapsed ei pea ennast pidevalt teistega võrdlema.
50. Lapsed ei häbene oma erinevust (loe:erilisust).
51. Laps kes ei ole eriti sportlik ei pea muretsema, et teda alati viimasena võistkonda valitakse.
52. Me saame oma lastega lähedasemaks, sest teeme palju koos.
53. Meie lapsed ei pea kunagi hilisõhtul järgmiseks päevaks kodutöid tegema, väljaarvatud kui nad seda väga soovivad:)
54. Me võime ümiseda ülesannete lahendamise ajal.
55. Me võime teha "koolipäeva" jooksul nalja, ilma et õpetaja pahandaks.
56. Meie lapsed võivad "tunni" ajal aknast välja vaadata.
57. Kui mõni laps kukub põlve katki, siis ei pea me muretsema kas sellel päeval on koolis keegi kellel on arstikabineti võti.
58. Tunni ajal võib mõnikord olenevalt olukorrast nätsu närida.
59. "Vahetunni" ajal võib laps hambaid pesta.
60. Meie lapsed ei küsi:"kas selle peale tuleb töö?"
61. Meie lapsed ei pea pool tundi vihma käes kõndima, välja arvatud kui nad seda soovivad.
62. Meie lapsed ei tee kunagi koolist poppi.
63. Kindlasti on neid põhjuseid veelgi...

Huvitav on see, et enamus inimesi (eriti õpetajad, direktor) muretsevad sellepärast, et koduõppel lapsed saavad vähem suhelda, kui nad koolis ei käi. Samas mäletan ma nii selgelt kuidas minu enda kooliajal, õpetaja lobisejaid pea iga tund korrale kutsus. Ok, võibolla mõtlevad nad siis vahetunni aega... aga kui sadakond last samal ajal ühes koridoris ringi tormavad ja lihtsalt karjuvad siis see ju küll ei ole mingi tervislik ja edasiviiv suhtlemine.
Võibolla imelik aga kõige üksikumalt olen ennast tundunud just suure massi keskel, mitte armsate inimestega koos olles.
Isegi mu oma õde, kes lõpetab 11. klassi, on meie koduõppe suhtes skeptiline, samas kui mu ema kes alguses seda üldse ei toetanud on (täiesti) oma meelt muutnud, sest koduõpe tõesti mõjub lastele ja üldse meie perele hästi.

Müüdid ja tegelikkus

Küll inglise keelne, kuid peaks siiski arusaadav olema:)

http://www.youtube.com/watch?v=EfOyGTLDqjM

Ma tean, et Jeesus Kristus on elava Jumala, elav Poeg.
Ka minu abikaasalt küsitakse tihti peale, et mitu naist tal on... ha ha.. ta vastab tavaliselt, et saab vaevu ühega hakkama! Millegipärast seostatakse mormoone või Viimse Aja Pühasid tõesti alati mitmenaisepidamisega. Ausõna mina ei tunne isiklikult ühtegi sellist perekonda, kus isa oleks abielus mitme naisega ja naised siis rõõmsalt pead jalad koos üksteise lapsi kasvataksid. Kahjuks tean küll peresid, kus (tavaliselt) isa isekate soovide tõttu on perekond purunenud või purunemas ja neil meestel on küll nö mitu naist (armuke või uus naine ja vaene laste ema kes ikka veel oma laste isa ja meest armastab). Tuleb tuttav ette?
Huvitav miks inimesed arvavad, et me ei usu Kristusesse? Carl-Erik on praegusel eluetapil lugemas Uut testamenti, Marta Vana Testamenti, mina just lõpetasin Vana Testamendiga, kuna õpetasin möödunud õppeaastal noortele seminaris just seda. Perena loeme küll iga päev Mormoni Raamatut aga kes iganes on seda raamatut kasvõi natukene lugenud, teab, et see raamat on Teine Testament Jeesusest Kristusest, ehk siis selle õpetused keskenduvad samuti Kristusele.
Perekond on kesksel kohal Looja plaanis. Me tõesti usume, et perekonnad võivad olla igavesed.
Järgnevalt on mõned küsimused mille üle mõtiskleda.

1. Kas sa usud Jumalasse kes on lahke, armastav ja õiglane?

2. Kas sa usud, et ühel päeval on sul taevas kõik mis teeb sind õnnelikuks?

3. Kas sa armastad oma peret piiritult?

4. Kas sa oleksid siin maa peal ilma nendeta õnnelik?

5. Kas sa oleksid taevas ilma nendeta õnnelik?

6. Kas sa suudaksid (ära proovi!) vaadata oma lapsele silma ja öelda talle, et sul on siin maa peal temaga tore koos olla, kuid ühel päeval taevas oled õnnelik ka siis kui teda seal ei ole?

Ma armastan oma lapsi nii väga, et soovin nendega igavesti koos olla. Isekas? Võibolla... Samas usun ma, et ka nemad tunnevad minu vastu sama.
Ma ju mõistan, et nad kasvavad suureks, elavad oma elu jne
Kuid see siduv tunne, armastus, ei pea ja ei tohikski aastatega kahaneda.

Tegin selle ära!

Olen juba tükk aega blogi tegemiseks hoogu võtnud.
Lõpuks ometi üks vihmane päev ja siin ma nüüd olen...
Tuleb välja, et nelja lapse kõrval polegi seda nii lihtne teha:)
Nagu saan arvuti taha istuda, on kellegil mind niiiiiiiii väga vaja.
Lapsevanema rõõmud!
Just ükspäev rääkisin, kui väga mulle meeldivad suvised vihmad
ja tõesti tänane päev ongi lihtsalt imeline!
Tegime Marta ja Berdiga ennelõunal pika jalutuskäigu.
Naljakas, et kõik teised inimesed sellise pehme tibutuse ajal
vihmavarju alla ennast peidavad.
Meie Martaga vastupidi lausa nautisime seda värskendust:)
Paulil on täna juba palju parem. Palavik pole tagasi tulnud, jesssss!
Loodetavasti on haigus selleks korraks omateed läinud.
Paistab, et Chrisil läheb ka töö täna paremini.
Täna on tõesti hea päev!