Oh, mu armas koleerik!

Elu koleerikust lapsega on lõbus, vahel, üpris tihti, pigem enamus ajast, ka närvesööv. Ometi ei kujutaks ma elu ilma temata ette. Nii palju energiat, mõtteid, jutte (tihti tühja loba muidugi ka). Kõige enam ongi just tema mulle õpetanud kannatlikkust, loomulikult ma ikka veel õpin. Väga hea ja mind palju aidanud artikkel koleerikutest on Pere ja Kodu 1995 märtsi numbris (Toivo Niinbergi kirjutatud). Vahel ma mõtlen, kui paljusid lapsi see tegelikult aitaks, kui nende vanemad ja õpetajad võtaksid aega iga lapse individuaalse temperamendi tundmaõppimiseks. Minul võttis see küll tükk aega, et kohaneda ja rakendada igale lapsele omast viisi. Me kõik oleme nii erinevad, samas siiski erilised. Igaüks Taevase Isa armas poeg või tütar.

Pereõhtu!

Terve pere on koos. Õhus on tunda pisut ärevust. Alustame ühislaulu ja palvega. Vahel arutame seejärel koos eelseisva nädala või kuu plaane, mõnikord teeb mõni laps etteaste, olgu selleks siis luuletus, nali või midagi muud. Siis läheme kõige olulisema osa juurde - õpetus. Juba pikka aega kuulame kõigepealt viimase üldkonverentsi üldjuhi kõnet ja seejärel arutame teemat perena. Õpetaja esitab teema lõpetuseks perele väljakutse ja jagab tunnistust. Õpetaja võib olla ükskõik kes pereliikmetest välja arvatud Muff, kes veel ei oska rääkida:) Igal pereliikmel on igal pereõhtul oma ülesanne.
Mäletan kordi, kui kõik kiskus metsa. Lapsed olid rahutud ja mina soovisin, et kõik oleks täiuslik. Siis tundus tõesti, et ainult mina tahangi, et pereõhtu toimiks. Ajapikku jõudsin tõdemuseni, see on pere õhtu, MEIE PERE õhtu. Pereõhtu ongi täpselt selline nagu pere sellel hetkel on. Vahel muidugi oli hoopis perehommik:) Pereõhtu aitas mul õppida, et kunagi ei tohi anda alla ja ema peabki olema pereõhtu ankur.
Miks me pereõhtut peame? Mitte ainult sellepärast, et prohvetid seda on soovitanud vaid meile meeldib seda teha. Me armastame pereõhtut!