reede, 29. märts 2013

The Race

    attributed to Dr. D.H. "Dee" Groberg
Whenever I start to hang my head in front of failure’s face,
my downward fall is broken by the memory of a race.
A children’s race, young boys, young men; how I remember well,
excitement sure, but also fear, it wasn’t hard to tell.
They all lined up so full of hope, each thought to win that race
or tie for first, or if not that, at least take second place.
Their parents watched from off the side, each cheering for their son,
and each boy hoped to show his folks that he would be the one.The whistle blew and off they flew, like chariots of fire,
to win, to be the hero there, was each young boy’s desire.
One boy in particular, whose dad was in the crowd,
was running in the lead and thought “My dad will be so proud.”
But as he speeded down the field and crossed a shallow dip,
the little boy who thought he’d win, lost his step and slipped.
Trying hard to catch himself, his arms flew everyplace,
and midst the laughter of the crowd he fell flat on his face.
As he fell, his hope fell too; he couldn’t win it now.
Humiliated, he just wished to disappear somehow.But as he fell his dad stood up and showed his anxious face,
which to the boy so clearly said, “Get up and win that race!”
He quickly rose, no damage done, behind a bit that’s all,
and ran with all his mind and might to make up for his fall.
So anxious to restore himself, to catch up and to win,
his mind went faster than his legs. He slipped and fell again.
He wished that he had quit before with only one disgrace.
“I’m hopeless as a runner now, I shouldn’t try to race.”But through the laughing crowd he searched and found his father’s face
with a steady look that said again, “Get up and win that race!”
So he jumped up to try again, ten yards behind the last.
“If I’m to gain those yards,” he thought, “I’ve got to run real fast!”
Exceeding everything he had, he regained eight, then ten...
but trying hard to catch the lead, he slipped and fell again.
Defeat! He lay there silently. A tear dropped from his eye.
“There’s no sense running anymore! Three strikes I’m out! Why try?
I’ve lost, so what’s the use?” he thought. “I’ll live with my disgrace.”
But then he thought about his dad, who soon he’d have to face.“Get up,” an echo sounded low, “you haven’t lost at all,
for all you have to do to win is rise each time you fall.
Get up!” the echo urged him on, “Get up and take your place!
You were not meant for failure here! Get up and win that race!”
So, up he rose to run once more, refusing to forfeit,
and he resolved that win or lose, at least he wouldn’t quit.
So far behind the others now, the most he’d ever been,
still he gave it all he had and ran like he could win.
Three times he’d fallen stumbling, three times he rose again.
Too far behind to hope to win, he still ran to the end.They cheered another boy who crossed the line and won first place,
head high and proud and happy -- no falling, no disgrace.
But, when the fallen youngster crossed the line, in last place,
the crowd gave him a greater cheer for finishing the race.
And even though he came in last with head bowed low, unproud,
you would have thought he’d won the race, to listen to the crowd.
And to his dad he sadly said, “I didn’t do so well.”
“To me, you won,” his father said. “You rose each time you fell.”And now when things seem dark and bleak and difficult to face,
the memory of that little boy helps me in my own race.
For all of life is like that race, with ups and downs and all.
And all you have to do to win is rise each time you fall.
And when depression and despair shout loudly in my face,
another voice within me says, “Get up and win that race!”

kolmapäev, 27. märts 2013

Perekond: läkitus maailmale I lõik

Sel nädalal oleme perena süvitsi lugenud "Perekond: läkitus maailmale."  https://www.lds.org/topics/family-proclamation .  See läkitus loeti ette 23. septembril 1995 aastal Abiühingu üldkonverentsil.  Minu jaoks on sel alati eriline tähendus olnud, esimesest korrast saadik, kui ma seda umbes 14 aastat tagasi lugesin. Meie peret on see päris kindlasti tugevdanud.  See on sõnum Taevaselt Isalt. 

"Meie, viimse aja pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Nõukogu, kuulutame pühalikult, et abielu mehe ja naise vahel on Jumala poolt seatud ning et perekond on kesksel kohal Looja plaanis seoses Tema laste igavese saatusega." 

Mida rohkem ma õpin Jumalat ja Tema plaani tundma, seda enam mõistan, kuidas kõik on seotud perekondadega.  Ta on andnud meile võimaluse elada siin surelikkuses perekondadena.  Tänu Jeesuse Kristuse lepitusele võime elada igavesti perekondadena.  Henry B. Eyring on öelnud "Igavene elu tähendab - saada Isa sarnaseks ja elada õnnes ja rõõmus peredena igavesti."  Peresuhted on meie selle elu kõige tähtsamad suhted.  Pereringis võime me tunda kõige suuremat rõõmu ja kurvastust.  Meid pannakse proovile ja ülendatakse.  Perering on koht, kus tunda ennast turvaliselt, toetatult, armastatult.  Pereringis võib teha vigu, nendest õppida ja uuesti paremini püüda. 

Kõige olulisemad asjad mida Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige selles elus teeb on:
1.  abiellumine õige inimesega, õiges kohas, õige volituse saanud preesterluse hoidja poolt
2.  abielulepingu täielik ja pühalik kinni pidamine.

Kiriku liikmena usun ma, et abielu on tõesti Jumala poolt seatud ja templiabielu võimaldab meil nautida igavese abielu ja perekonna õnnistusi. Teadmine igavese perekonna võimalikkusest annab meie surelikul elule sihi ja lootuse.  Igavese elu seiskohalt peaksime väga hoolikalt ja palvemeelselt valima kellega soovime  veeta terve igaviku.

Ma olen nii tänulik, et minu kallis abikaasa järgis Vaimu õhutust ja tuli teisele poole maakera, et mind leida.  Olen rõõmus, et tal oli julgust rääkida mulle igavese abielu võimalikkusest. 
Me oleme varsti 15 aastat koos olnud ja ikka veel armunud:)  Ta on hea mees, kes teenib elatist meie perele, hoolib ja hoolitseb, teeb tihtipeale veel palju rohkem, kui soovida võiks.  Näiteks ärkab keset ööd, et lapsele meelehead teha, kuigi peab hommikul tööle kiirustama.  Muidugi ei ole me kumbki täiusikud, aga mida enam pöörame tähelepanu üksteise tugevustele, seda enam jäävad märkamatuks vead.  Tõeline armastus on protsess.   Armastus vajab aega.

President Kimball andis noortele järgnevat nõu. "Love in marriage trancends sex. Your love, like a flower, must be nourished. There will come a great love and interdependence between you, for your love is a divine one. It is deep, all-inclusive, most comprehensive. It is not like that association of the world which is misnamed love, but which is mostly physical attraction. . . The love of which the Lord speaks is . . . faith, confidence, understanding, and partnership. It is devotion and companionship, parenthood, common ideals and standards. It is cleanliness of life and sacrifice, and unselfishness. This kind of love never tires nor wanes. It lives on through sickness and sorrow, through prosperity and privation, through accomplishment and disappointment, through time and eternity . . . You must live and treat each other in a manner that your love will grow. Today it is a demonstrative love, but in the tomorrows of ten, thirty, fifty years it will be a far greater and more intensified love, grown quieter and more dignified with the years of sacrifice, suffering, joys, and consecration to each other, to your family, and to the kingdom of God."

Ma loodan, et iga meie laps valmistub hoolikalt ja ootab innukalt oma abielu ja perekonna loomist.  Ma loodan, et neil on tulevikus koos oma õigemeelse abikaasaga soov kasvatada  ka oma lapsed üles evangeeliumi põhimõtteid järgides ja oma lepinguid austades.  Elus ei ole tõepoolest midagi rahuldust pakkuvamat kui koos oma abikaasaga eesmärkide poole püüelda. 

Sattusin täna lugema ühte väga head kirjutist sama teema kohta http://www.misfitcygnet.com/2011/03/countering-sexualization-in-society-two-ways-to-turn-the-tide/

teisipäev, 19. märts 2013

Tänased mõtted:)

Kuulasin/lugesin täna ühte huvitavat kõnet http://www.lds.org/general-conference/1971/04/love-of-the-right?lang=eng . Mõned mõtted köitsid kohe eriti minu tähelepanu.

Peame püüdma kasvatada oma lapsi ilma neid ära hellitamata.  Me peame andma oma lastele nende võimetele vastavaid kohustusi ja me ei tohiks neid üle-kaitsta, püüdes neid säästa igast raskusest millega nad kokku puutuvad. 
Olen selle hellitamise teemaga varemgi kokku puutunud ja tean, et see võib olla mõnele lapsevanemale hell teema.  Kõiges peab olema muidugi mõõdukas:)

"Me peame hoidma ennast nende eest, kes tahavad meid uskuma panna, et ei ole taevast ega  põrgut ja et ainus tee õnnele on tähistatud kompromissi ja mugavusega."  Lihtsalt nii hea tsitaat! 

esmaspäev, 18. märts 2013

Lepitus

Tänase pereõhtu õpetuse tegi issi ja teemaks oli lepitus. Aitäh kallis, oli väga lahe!  Sul on varjatud andeid;)

Juhuslikult jõudsin täna ka  mina oma eelmise konverentsi kõnede lugemisega sama teema juurde
http://www.lds.org/general-conference/2012/10/the-atonement?lang=eng&clang=est .

Kolmas usuartikkel ütleb: „Me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele.”

Ma tean, et kõik inimesed on Jumala lapsed, et Taevane Isa andis oma Ainusündinud Poja ohvriks meie kõigi eest.  Jeesus Kristus andis oma elu täites õigluse nõuded ja lepitades meie patud.  Ta on meie Päästja ja Ta elab!  Taevane Isa ja Jeesus armastavad meid.  Evangeelium on rõõmusõnum ja käskude järgi elamine toob rahu ja ülenduse. 

pühapäev, 17. märts 2013

The Greatest Challenge in the World—Good Parenting

http://www.lds.org/general-conference/1990/10/the-greatest-challenge-in-the-world-good-parenting?lang=eng&media=video 

Järeldan, et me pole ainus pere peadmurdmas selle üle kuidas kasvatada oma lastest head inimesed. 

Tegime täna lapsevanematena ajurünnaku, et mis omadusi me siis kõige olulisemateks peame.  Esimese hooga tuli see nimekiri siis järgmine.  Soovime, et meie lapsed oleksid ausad, õnnelikud, arukad, vooruslikud,sihikindlad, lahked, töökad, kannatlikud, viisakad, abivalmid, tänulikud ja endurance(kõik sellele inglise keelsele sõnale vastavad eesti keelsed omadussõnad).  Tegelikult on neid omadusi mida arendada veel palju rohkem. Muidugi teeb meile rõõmu kui meie lapsed on sõnakuulelikud ja peavad kinni Jumala käskudest.  

"The teaching, rearing, and training of children requires more intelligence, intuitive understanding, humility, strength, wisdom, spirituality, perseverance, and hard work than any other challenge we might have in life."   Head märksõnad, minu meelest.

"To have successful homes, values must be taught, and there must be rules, there must be standards, and there must be absolutes."  Kõigist neljast kirjutan põhjalikumalt edaspidi.

"Among the other values children should be taught are respect for others, beginning with the child’s own parents and family; respect for the symbols of faith and patriotic beliefs of others; respect for law and order; respect for the property of others; respect for authority." Ma arvan, et kõik lapsevanemad tahaksid, et nende lapsed oleksid igati korralikud ja seaduskuulekad.  Nii lihtne on teisi kritiseerida, kommenteerida, ignoreerida.  Emade-isade hoiakutest sõltub suurel määral see, kuidas lapsed asju näevad, millised saavad olema nende hoiakud. 

Mulle meeldib see mõte, et lapsevanemaks olemine on privileeg, millega kaasneb vastutus. Üritame lapsevanematena olla rohkem sellised, nagu me sooviksime et oleksid meie lapsed:) (Ja muide avastasime, et täpselt selline, täiuslik, on Koit.) Väikestelt lastelt on nii palju õppida!



Kribla ;)

Eelmisel kuul sai esmasündinu 16. aastaseks.  Viimaste nädalatega on aga pesamuna hirmus suureks poisiks kasvanud.  Aeg lendab.  Ühel õhtul tükkis mulle vägisi pähe väike salm, mille siis unemaale kiirustades paberile kriblasin. 

Päevad pudenevad käest
aeg ei seisa purgis paigal
nagu klaas mis kukub käest
kildusid ei leia üles.

Võibolla peegeldab see mu viimase aja mõtteid kõige paremini.

Iga päev siin selle seltskonnaga on eriline.  Kõik ei jää meelde, hetki ei saa jäädvustada ei pidi ega sõnaga, need lihtsalt ei anna kõike seda väärtuslikku edasi.

Üks tuttav postitas FB seinale midagi säärast - kui tahad külastada me kodu, anna aegsasti teada,  kui tahad aga kohtuda, võid igal ajal läbi tulla.

Cleaning and scrubbing can wait for tomorrow,
For babies grow up, I’ve learned, to my sorrow.
So quiet down, cobwebs.
Dust, go to sleep.
I’m rocking my baby, and babies don’t keep.
- Author Unknown

laupäev, 16. märts 2013

Julgus


“Ma teen neid asju, millest ma tean, et need on õiged,” ütles President Brigham Young, “ja Issand õnnistab mind.”  Täna, kui ma seda lugesin, siis mõistsin, et see on täpselt kuidas ka mina püüan elada.  Tihti tunnen end küll vastuvoolu ujujana, kuid see ei pane mind ometigi teistega kaasa ujuma.  Eriti vahva on vahel kohata ka mõnda teist nö vastuvoolu ujujat ja lausa rõõm, kui ka need vähesed kaasujujad ei muuda raskuste tulles suunda.  Artikkel siis ise järgmine
http://www.lds.org/ensign/1997/03/courage-the-unfailing-beacon?lang=eng aga minu jaoks need eelöeldud pres. Youngi sõnad ei ole ainult kiriku või koduõppe kontekstis, vaid üleüldisemat kõige kohta minu elus.  Midagi samal teemal ka eesti keeles http://www.lds.org/general-conference/2012/10/be-valiant-in-courage-strength-and-activity?lang=eng&clang=est .  Julgus, jõud, tegutsemistahe ja usaldusväärsus – millised imetlusväärsed omadused!   Nende poole tasub püüelda:)
Olen äärmiselt tänulik oma abikaasa ja laste eest, kes minuga koos vabatahtikult vastuvoolu ujuvad ja vanemate eest, kes meie eluviisi armastavalt toetavad.
Pean äärmiselt oluliseks, tähtsamaks kui akadeemilised saavutused, iseloomu kasvatamist ja olen mõistnud, et seda saab õpetada ainult isikliku eeskuju kaudu. 
Eile juhtus meil kurb sündmus - meie kiisut hammustas koer.  Õnneks oli imekombel tegemist õnneliku õnnetusega ja järgnevad kaks nädalat veedab Pätu toas.  Kirjutan sellest aga hoopis selleks, et mainida, kui uhke ma olen Marta üle.  See kuidas ta raskes olukorras rahulikuks jäi ja adekvaatset tegutses oli imeline.  Samuti nägin kuidas Bert ja Carl oma raha pakkusid (loomaarstil käimise jaoks).  Paul pakkus abi kassi tassimisel arsti juurde ja  Koit oli äärmiselt kaastundlik ja õrn.  Kõige selle põhjal tundsin kui õnnistatud ma olen.  Mul on imelised lapsed.  Kaastundlikud, abivalmid, õrnad, hoolitsevad, kaine mõistusega, asjalikud, julged.    Laua ääres õppimist oli eile küll vähevõitu, aga mis siis sellest:)  Pole ju erilist vahet kas me õpime näiteks rööpküliku pindalat täna või järgmisel nädalal? 



reede, 15. märts 2013

Potielu alaku!

 Ei, ma ei räägi seekord aiandusest:)

Koit tunneb lõpuks elavat huvi potil käimise vastu!  Jee!  Kui hästi läheb saame suveks mähkust priiks.  Millegipärast on senini kõik püüdlused luhtunud, kuid tunnen, et nüüd on see aeg käes:)
Võibolla hakkab ´varsti ka "piimutamise" tunneli lõpus valgus paistma?

teisipäev, 12. märts 2013

N. Eldon Tanner

“Are we studying the scriptures so that we can increase our knowledge and faith and testimony regarding the gospel? … Are we honest and truthful in our dealings? Do we keep the Sabbath day holy? Do we observe the Word of Wisdom? Do we pay an honest tithing? … Are we virtuous and clean and pure in heart and mind and deed?
“Do we fight against the evils around us … ? Do we have the courage to stand up for our convictions? Can we truly say we are not ashamed of the gospel of Christ? Do we live peaceably with our neighbors and avoid gossip and backbiting and spreading unfounded rumors? Do we truly love our neighbors as ourselves?
“If we can answer yes to these questions, then we will have on the whole armor of God, which will protect us from harm and preserve us from our enemies” (“‘Put on the Whole Armor of God,’” Ensign, May 1979, 44, 46).
 
Selle nädala pereõhtu oli meil teemal Efeslastele 6:11-17.   Koit tegi koos emmega õpetuse ja päris mõnus oli:) 

reede, 8. märts 2013

Raamatu reede

Iga kuu esimesel reedel on meie kodus raamatu reede.  See tähendab, et pühendame terve päeva lugemisele.  Tavaliselt eelneb sellele raamatukogus käimine, nii ka seekord, eile tõin lastele mõned huvitavad kirjatükid, näiteks  Eric-Emmanuel Schmitt'i "Oskar ja Roosamamma".  Marta ja Paul käisid kunagi samanimelist nukuetendust vaatamas.  Täna siis luges Paul seda meile ette...ja ma muidugi lahistasin nutta, sest see on ikka väga kurb ja südantlõhestav raamat.  Hiljem triikides kuulasin meie kiriku eelmist üdkonverentsi ja seal oli üks eelneva raamatuga väga hästi haakuv kõne http://www.lds.org/general-conference/2012/10/of-regrets-and-resolutions?lang=eng&clang=est  .    Üks väike tsitaat sellest pres. Uchtdorf'i kõnest  "Osakem hinnata neid, keda me armastame, veetkem nendega tähendusrikkalt aega, tehkem midagi koos ja loogem nendega koos väärtuslikke mälestusi."
Milline imeline meeldetuletus!