Kuidas me jõudsime koduõppeni? 2.osa

Kohtusin oma kalli abikaasaga 1998 aasta algul Otsa koolis, kuhu ta oli vahetusõpilasena saabunud paar kuud varem, minu esimesel "koolipäeval".  Juhtus nii, et päeval kui läksin vaatama, kas mind sinna tahetakse, kohtusin koridoris Hirvo Survaga, kes mind kohe oma tiiva alla võttis ja nagu hiljem selgus oli Chris samuti tema õpilane.  Georg Otsa Muusikakooli kohta on mul palju häid sõnu.  Üks õppeosakonna persoon oli ka üdini ebameediv, aga muidu tundsin esimest korda, et koolis võib olla päris tore.  Eriti meeldis mulle erialatund, sest Hirvo tegi kohe selgeks, et mingit mina olen õpetaja sina ole õpilane asja olema ei hakka. 
Perekonnaks otsustasime Chrisiga saada sama aasta septembris.   Marta sündis järgmise aasta suvel, Paul kaks aastat hiljem.  Esialgu elasime minu Mamma-Papa juures, mõni aeg peale Marta sündi kolisime Mustamäele kahetoalisesse üürikasse, siis jälle tagasi, nats enne Pauli sündi Nurme tänavale, jälle tagasi, sõprade juurde Kakumäele ja lõpuks Mustamäele kolmetoalisesse.  2002 kolisime Roosna-Allikule, päris oma kodu vajadus oli lihtsalt nii suur.  Raske oli küll ka...sest Chris oli meiega ainult nädalavahetustel ja vahel, kui rahaline olukord lubas sai ta endale lubada veel ühe kojusõidu nädala sees.  Samas oli hästi tore, sest sain olla oma kolme kullakesega iga päev koos:)  Kui enne seda olid suuremad lapsed käinud ka vahelduva eduga linnas lasteaias, siis nüüd olime kodused ja see oli nii vahva! 
Carl sai 2003 aastal 7-aastaseks ja kuidagi kurb oli, mõistus ütles, et selline on elu, ees ootamas uus eluetapp.  Olin kuidagi hästi raami sees kasvanud.  Päris ausalt, ma isegi ei teadnud, et on olemas selline asi nagu koduõpe lapsevanema soovil... aga soov oli.  Kuigi oleksin pidanud uurima kohaliku kooli kohta ja tegema vajalikud ettevamistused lapse kooli panemiseks, ma viivitasin.  Mõtlesin, et küll jõuab, vaatame veel mis elu pakub.  Juunis selgus, et meile avaneb täiesti ootamatult võimalus osta linna oma kodu.  Muidugi haarasime sellest kinni.  Aasta sellist lahuselu olid meile mõista andnud, et sedamoodi me jäädavat elada ei tahaks.  Kolisimegi tagasi linna. Suurde linnakooli me mingil juhul Carli panna ei tahtnud.  Enamus koole võisime siiski mõttes maha tõmmata, sest oli juba juunikuu lõpp, katsed olid läbi, eelkoolis polnud ühegi kooli juures käinud.  Lõpuks leidsime siiski ühe lasteaed-algkooli (kuigi tunne polnud päris õige) ja kuna Carl on musikaalne poiss marssisime ka Muusikakooli katsetele sisse... ja muidugi saigi ta kohe ka sinna sisse, tšello erialale.  Aga siis kohtus Mamma tänava minu kunagise klaveriõpetajaga, kes meie lugu kuuldes arvas, et nii pole küll mõtet ja korraldas Carlile Muusikakeskkooli sisse astumiseks erakorralised katsed.  Niisiis läks Carl sinna kooli, kus mina ja mu õed olime käinud.  Muidu polnud hullu, kui välja arvata mitme tunnine peale kooli kodus õppimine esimeses klassis, sest see pole minu meelest normaalne.  Teise klassi poole pealt otsustas Carl, et soovib vahetada kooli.  Pinged muusika-ainetes olid kasvanud liiga suureks.  Vahetus läks kenasti.  Uus klassijuhataja oli tore, klassi lapsed vahvad, õppida ka ei antud liialt palju.  Vahepeal oli Marta lasteaeda tagasi läinud ja mina olin kodus kõige väiksema ehk Pauliga.  Meil oli Pauliga tore, ta armastas õppimist.  Ma mitte kunagi ei sundinud teda, kuid tundus, et tema võime uut teadmist omandada on piiritu.  Eriti meeldis talle matemaatika ja see kui ma talle ette lugesin.  Üldse ei meeldinud käeline tegevus, kaasa arvatud kirjutamine.  Kui Carl läks kolmandasse, alustas sama kooli esimeses klassis ka Marta.   Tema käis koolis suhtlemas.  Kuna kõik mida esimeses klassis õpiti oli tal juba ammu selge, ei olnudki tal koolis suurt midagi enamat teha kui suhelda.  Samamoodi möödus ka järgmine aasta.  Kuna alatihti olid lapsed kodus haiged, pidime kodus kooli mängima.  Kuna olin nagunii kodune, sest 2006 aastal oli meie perre uus tita, Bert, sündinud, polnud selles midagi hullu.  Tegelikult meile isegi meeldis see ja lapsed küsisid vahel, et miks me üldse kooli peame minema.  Esialgu oli plaanis ka Paul teistega samasse kooli panna, kuigi kuna ta oli (üli)tark käis läbi ka mõte, et ehk peaks ta hoopis mõnda kesklinna tähtsasse kooli panema.  Aga siis läks ta eekooli ja juba esimeses tunnis tekkis vastuolu.  Õpetaja palus kõigil võtta kätest kinni ja öelda kõrvalseisjale, et me oleme sõbrad.  Paul keeldus.  Õpetaja ütles, et ta ei leia Pauliga kontakti ja pani ta viimasesse pinki. Paar korda hiljem ütles õpetaja, et Paul segab tundi, sest tal on igav.  Kokku ta vist käiski seal neli korda ja siis otsustas, et tema sinna enam ei lähe, sest seal on igav ja ta raiskab lihtsalt aega.  Miskipärast olin nõus:D  Sai selgeks, et sinna kooli, sinna klassi minna ei saa.  Mõtlesin aina rohkem koduõppest.  Imekombel sattus minu kätte ja teele kõiksugu teemaga seotud materjalid.  Küpsesime...ja otsustasime, et teeme ära.  Panin Pauli teiste lastega samasse kooli, kuid koduõppele lapsevanema soovil.  Huvitaval kombel ei olnud kool vastu.  Kuna temaga oli eelkoolis raske olnud siis ehk tundsid nad isegi kergendust.  2008 toimusid Eesti esimesed koduõppe suvepäevad, võtsime osa.  Tunne oli suurepärane.  Nägin, et me polnud üksi ega ülemääraselt imelikud:D   Sügisel sai selgeks, et ka Marta soovis koduõppele jääda.  Õpetajad olid sellest küll veidi segaduses, sest Martal oli ju koolis alati nii tore ja ta oli õpetajate sõnul nagu klassi päike, kuid laps kui vanemad olid otsuse teinud.   Pidime küll teistega samu töövihikuid täitma ja e-koolis näpuga järge ajama, kuid asi oli paljulubav.  Aina tihemini jäi koju ka Carl.  Küll valutas pea, küll kõht.  Saime hakkama.  Teise poolaasta alguses murdis Carl klassiga suusatama minnes parema käe ja jäi tükiks ajaks koju.  Kevadel avanes meil võimalus külastada sugulasi Hong Kongis, nii et teisel poolaastal käis Carl koolis võibolla kokku 5-6 nädalat.  Tore oli!  Ainult aina enam sai selgeks, et tahaks rohkem vabadust ja vähem pinget.  Meile ei sobinud see, et lapsed pidid õppima kooli jaoks, kogu aeg vasardamas mõte, et kuidas see õpetajale sobib, mis hinde ma saan jne  Võtsin ühendust Tallinna Waldorf kooliga, kuid nemad ütlesid, et ei võta enda ridadesse koduõppe peresid.  Viimase võimalusena võtsin ühendust Tartu Wadorfkooliga ja oh õnne, saime nende hingekirja.  Steiner-pedagoogikat olin põgusat uurinud, kuid piisavat mõistmaks selle eeliseid tavakooli ees.  Niisiis oleme koduõppe pere viiendat aastat.  Sel kevadel on meie vanim poeg lõpetamas üheksandat klassi.  Bert aga läks eelmisel sügisel (2012 aastal) I klassi Rakvere Vanalinnakooli nimekirjas.  Koduõpe on eluviis.  Kõigile see ei sobi, kuid olen veendunud, et see on uuele põlvkonnale parim.  Olen nende aastate jooksul tohutult palju ise õppinud ja saanud aimu, mida tähendab mõistmise avardumine.