Loen hetkel sellist raamatut. Just nagu ka selle raamatu alguses on öeldud, ei piisa selle ühekordsest lugemisest ja nii tunnengi iga kord, et peaksin jälle otsast alustama, et paremini asjast aru saada.
See aasta on olnud meie pere jaoks "diagnooside" aasta ja paistab, et see trend jätkub ka järgmisel aastal:) Mõned diagnoosid on ametlikud, mõni veel ametlikult kinnitamata (kuid nö töötlemisel) ja teised sellised, mida vähemalt praegu veel Eestis ei diagnoosita. Üks sellistest siis täpselt see, millest ülalolev raamat kirjutab.
Tegelikult on olnud omamoodi hea aasta. Selgus on tunduvalt parem kui selgusetus. Nüüd on aeg õppida ja tegutseda vastavalt õpitule.
Vaimses mõttes olen pidnud õppima veel enam välja tulema raamidest, mida ühiskond meile seab.
Pauliga eelmisel korral psühhiaatri juures käies pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, kui arst küsis, et kas vanemad lapsed on normaalsed. Uskumatu? Minu jaoks küll oli. Noormees istus ju kohe seal samas... Minu meelest on kõik inimesed erilised. Mille järgi me saame ütleda, kes on normaalne kes mitte? Mõni häire, haigus või puue ei tee kedagi ebanormaalseks. Ebanormaalne saab olla ainult suhtumine.
Tõenäoliselt saab järgmise aasta teemaks olema kohanemine. Loomulik kohanemine toimub koguaeg nagunii, aga just teadlik õppimine ja uute teadmiste rakendamine igapäevasesse ellu.
Väikesed ja lihtsad, kuid vahel ka suured ja rasked asjad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar