Jalutasime paar päeva tagasi Koiduga oma tagahoovis.  Kõrgel kasepuu otsas oli suur laululindude parv kohad sisse võtnud ja lõõritasid nii mis jaksasid.  Jäime natuke eemale seisma ja ajasime pead kuklasse.  Korraga ütles Koit: "Lähme edasi.  Mul pole nii palju aega." 
Ma lihtsalt armastan selle kahe-aastase ütlemisi:)