Eriline päev

Täna oli üks ütlemata eriline päev! Hanna-Stinal oli 9. klassi lõpuaktus:) Ta nägi super-ilus välja, mis on ka loogiline arvestades summat mis selle ilu eest välja käidi... Aga parim oli see, et päeva lõpus sain talt kingituseks lilled, mida ammu soovisin, selle eest, et olen teda nii hästi kasvatanud:) Nii armas temast. Noh, tegelikult ongi ta mulle nagu oma laps, kuigi meil on kõigest kümne aastane vanusevahe.
Kuna oli nii palju tegemist, siis ei jõudnudki täna laua ääres õppida, välja arvatud inglise keelt. Aga sellest pole midagi, kindlasti said lapsed täna palju olulisemaid õppetunde.
Peale aktust tulid meile külla mõned sugulased ja tuttavad, et Hanna lõpetamist tähistada. Saime nii mõneski asjas targemaks. Näiteks kuulsime lugu, kuidas minu praeguseks 83 aastane vanaema noore emana purjus peaga suuskade otsa kukkus ja pähe muhu sai ning muud säärast huvitavat:) Saime ka teada, et minu täditütre tütar sai eelmisel kuul tütre. Appi kui vahva! Palju õnne Liis! Lapsed toovad tõesti ellu palju, palju rõõmu.
Ikka ja jälle tunnen, et peaks sugulastega tihedamalt läbi käima. Pere valgub kuidagi laiali - meid on lihtsalt nii palju juurde tulnud. Oleks nii tore, kui meie lapsed ka üksteist teaksid, vähemalt tänaval ära tunneksid. Ideaalne oleks muidugi see, kui me ikka aegajalt kokku saaksime ja koos aega veedaksime, isegi paar tundi oleks parem kui üldse mitte.
Loodan, et peres on ka teisi, kes sama tunnevad.
Homme on jälle tavaline päev, kuigi samas vähemalt mulle tundub, et meil on kõik päevad erilised:)