Kas on hea olla ema-õpetaja?

Eelmisel pühapäeval küsis minult selle küsimuse üks lasteaednikust ema. Mõtlesin terve öö, kui puudulik oli minu vastus talle.
Jah, muidugi on ema olla hea ja õpetajad oleme me lapsevanematena nagunii kõik, tahame me seda või mitte.
Loomulikult olen ma mõnikord väsinud, aga oleksin kindlasti ka siis kui minu kõik lapsed iga päev kuhugi paigutatud oleksid ja ma ise tööl käiksin.
Tegelikult ei vahetaks ma seda oma laste ise õpetamist mitte millegi vastu siin maailmas.
Esiteks sellepärast, et meil on koos nii hea olla. Teiseks, ükski kool ei vasta täiel määral meie pere vajadustele. Kolmandaks see on meie ülesanne õpetada oma lapsi ja ilmselt peaksin seda ikka tegema ka siis kui nad koolis käiksid. Seda viimast näitab ka Carl-Erikuga saadud (ja ikka veel saadav) kogemus.
Ma mõistan ka pedagoogide mitte mõistmist. Küllap tunnevad nad, et nende omandatud tarkust ei hinnata piisavalt. Mõtlesin selle lause peale, et las iga kingsepp jääb oma liistude juurde ja korraga sähvatas, et mis on siis ema ülesanne? Anda lapsele elu, toita, hoolitseda... Kes ütleb kui kaua ta seda tegema peaks või mil määral või kui palju?
Mina hoolitsen oma laste eest niimoodi ja meile see meeldib.)