Eesti reis 2008

On nii ütlemata tore olla jälle kodus:)
Meie selle aasta Eesti reis nägi välja selline.
Neljapäeval oli Paul-Kevini sünnipäev, ta sai seitsme aastaseks. Chrisil oli eriti pikk tööpäev, kuigi olime varem kokku leppinud, et ta teeb natuke lühema päeva. Tahtsime teha paremini aga välja tuli ikka nagu tavaliselt:) Memme helistas ja palus Pauli koogile järele tulla... niisiis veel üks väljasõitu pidurdav tegevus. Siis selgus, et Carl-Erikul ei ole ujumispükse... Lõpuks saime siiski linnast välja, esialgne (välja prinditud) plaan oli küll täiesti rikutud, kuid selline see meie elu ju on, mis teha.
Ööbisime telgis imekaunis kohas, Toolses, Metsaantsu talus. Öö oli rahutu, kuna lapsed peaaegu ei maganudki (loe: jäid magama alles hommikul).
Järgmisel hommikul tegime jaanalinnufaarmis ekskursiooni ja käisime Toolse kindlust vaatamas. Vahva koht! Merevesi oli nii soe, et peaaegu otsustasime Rakvere veekeskuse asemel seal samas veemõnusid nautida. Kuid kuna see oli ikkagi Paulile sünnipäevaks lubatud, siis peale mõningast merevees sulistamist seadsime "sammud" veekeskuse poole.
Rakvere veekeskus võttis meid lahkelt vastu sõbralikke töötajate ja mõnusa atmosfääriga. Ainult üks asi tõsiselt häiris, aga samas on kindlasti palju neid kellele see just meeldib, nimelt lastebasseini vastas on telekas, kust pidevalt poolpaljaste tädidega muusikavideoid lasti, muide sama asi ka samas komleksis olevas Arabella kohvikus, mida reklaamitakse kui äärmiselt lastesõbralikku kohta.
Kõhud Arabella kohviku toitu täis, alustasime sõitu Peipsi põhjakaldale.
Kuna olime nõuks võtnud, sellel päeval rmk telkimisplatsil ööbida, tuli meil koha leidmiseks tõelist vaeva näha. Lõpuks tänu sõbraliku eesti mehe abile, leidsime küll koha, kuid kahjuks sellega kõik veel ei lõppenud. Selgus, et rmk telkimisalal ei saagi tasuta ööbida. Tee peal oli silt STOP ülerahvastatud ja samas ka ainult vene keelt kõnelev noormees, kes müüs pileteid vabadele kohatdele. Äärmiselt kummaline.. Kuna aeg oli hiline ja oli viimane aeg telgid püsti panna, maksime raha ära ja sõitsime telkimisalale. Rahvast oli tohutult, kuid meie õnneks siis leidus natuke ruumi ka meie pere jaoks. Koht oli iseenesest kena, meie kahjuks aga oli reede õhtu ja paljud noored olid ka tulnud metsa, küll mitte loodust ja vaikust nautima, vaid pidutsema. Nii veetsimegi öö kõva tümpsu ja kiljumise sees. Ometi saime me kõik sellel ööl sügavamalt magada kui esimesel:)
Hommikul pakkisime taaskord asjad ja asusime teele. Seekord leidmaks mõnda privaatset rannakest Peipsi põhjakaldal. Leidsime! Päike oli pilvede taga, tuul oli kõva ja vesi jahe, kuid ometi oli kõik nii rahulik ja mõnus.
Edasi läks sõit Ida-Virumaale. Muidu polekski sinna asja olnud, aga olin kindlalt otsustanud ära käia Sinimägedes ja Sininõmme kalmistul. Peale mõningast otsimist leidsimegi me need kohad üles ja ... saime täieliku šoki. Nii trööstitut kalmistut polnud me veel varem näinud. Huvitaval kombel järgis ilm sellel päeval minu tundeid. Ja nii nutsime, mina ja taevas, seal kalmistul südamest. Usun, et minu mõttes öeldud palved ja vaikselt lauldud sõnad "Me igavesti koos saame olla..." jõudsid sinna kus vaja.
Edasi viis tee meid Narva ja peale paari tiiru ja tõdemust, et siin linnas pole meil midagi teha linnast välja maanteele ... ja tagasi Rakvere poole.
Tõrma kalmistul leidis Chris ilma suurema vaevata üles minu vanaisa Arturi.
Avastasime, et üks tee on maa pealt kadunud ja seda üles leida ei õnnestunudki, aga ju see siis nii pidi olema.
Ja siis tulime koju.
Küll on ikka hea olla kodus!