Rõõmupüha!

Esimest korda elus kogesin pühadeootuses midagi teistsugust. Seekord ei olnud meie pühade ettevalmistused maised, kuigi sai küll ka kardinad vahetatud ja aiamööbel välja, mis on selline nö traditsioon, nagu tavaliselt. Ometi ei tundunud ma tungivat vajadust tubade "kaunistamiseks" teemakohaste asjadega, nagu munad-tibud-kanad jne Isegi muru ei pannud kasvama, tegime seda talvel küll (söögiks). Muidugi mitte muru vaid nisuvõrseid, kuid põhimõtteliselt välimuselt ikka muru. Esimest korda ei seostu mulle nende pühadega munad ja jänesed, vaid miski muu...
Käisin eile koos Hanna-Stinaga kontserdil. Mul pole kunagi varem olnud nii hea meel kuulda Aamenit! Hingasin kergendatult, üle tunni aja kestnud piin sai läbi. Tajusin kui ängistav on mõte, et Kristus on surnud. Oleksin tahtnud püsti tõusta ja kõigile hõigata, rõõmustage, Ta elab! Ma tean, et Jeesus Kristus suri ristil. Ta tegi seda oma vabast tahtest ja murdis seda tehes surma ahelad. Ta tõusis kolmandal päeval üles ja tegi selle sama võimalikuks kogu inimkonna jaoks. Kuigi me kõik sureme, tõuseme me kõik ka üles, et elada igavesti. Mind tegid nukraks sõnad, mis öeldi enne kontserti, et pidage meeles risti. Ei armsad inimesed, pidage meeles tühja hauda! Pidage meeles Kristuse tegusid ja armastust. Ma olen nii tänulik, et kuulun Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. Ma olen tänulik neile misjonäridele kes 10 aastat tagasi mind vaevaks võtsid õpetada. Ma olen tänulik Päästja, Jeesuse Kristuse lepituse eest. Ma tean, et Ta armastab mind ja mina armastan Teda.

"Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!" Johannese 14:15

Oled sa sõber või vaenlane?

Nii kaua kui meil on kodus arvuti olnud ( ehk siis umbes 6 aastat), olen ikka aegajalt mõtisklenud arvuti olulisuse-vajalikkuse-kasutamise üle.
Meie kodus on arvuti alati olnud sellises kohas, kus kõik pereliikmed läbi käivad, mängivad, toimetavad. Meil on sisse seatud laste jaoks tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et ekraani ette pääseda. Samuti on reegel, et paha tujuga ning haigena arvutisse ei saa. Paigas on ka aeg, kui kaua iga laps arvutis olla tohib ehk siis mitte kunagi üle tunni aja, tavaliselt 1/2 tundi korraga ja tihti ainult 1*1/2 tundi päevas. Muidugi on ette tulnud ka erandeid... vahel ikka juhtub nii, et mõni on kogemata ühel või teisel põhjusel ekraani ette kauemaks jäänud. Samas on päevi (ja tegelikult üpris tihti) kui nad üldse arvutis ei käi. Kui lapsed olid nooremad siis oli ka see reegel, et arvutisse saab ainult siis kui lapsevanem on kodus. Mingil hetkel aga see muutus, lapsed on tublid (võibolla välja koolitatud)ja teavada mida nad arvutis teha tohivad. Ühesõnaga, ma usaldan neid:)
Paul oli juba väikesest peale suur arvuti- ja üldse tehnikasõber. See sõprus pole tal arvutiga raugenud. Marta üldse ei kipugi arvuti ette ja selle üle on mul ainult hea meel. Carl on nüüd "suur" ja teeks arvutis kõiksugu asju kui ainult kauem saaks olla... kuulaks muusikat, kirjutaks blogis, suhtleks inimestega. Peale selle on aegajalt suurematel lastel vaja ka arvutis kirjutada referaate, kirjandeid, uurida fakte jne. Bepa meelest võiks arvutit parem mitte olla. Emmel jaguks siis rohkem aega raamatute ette lugemiseks, võimlemiseks, laulmiseks, mängimiseks, õues käimiseks jne.
Kui päris aus olla, siis ega ma vist ilma arvutita ikka enam oskakski elada. Kui väga vaja oleks siis muidugi kuidagi saaksin hakkama, aga siiski... arvuti on osa mu elust. Midagi pole parata. Pean lihtsalt leidma tasakaalu. Seadma piirid iseendale, see on senini tegemata jäänud.
Mul on nii hea meel, et ma elan tänapäeval. Meil on nii suur eelis eelnevate põlvkondade eest, terve maailm tuleb meie juurde, me saame kõigest osa.

"The computer is a tool of inestimable value for educating our children, bringing our families together, and building the Kingdom of God." -President Gordon B. Hinckley

Nüüd on see aeg siis käes..

meie issil on "puhkus":) Igal asjal on mitu külge ja igaks asjaks on oma aeg. Imelik on see, et ma juba nagu teadsin, et see on tulemas. Räägin perele juba mitu nädalat, et lootkem parimat aga valmistugem halvimaks.
Samas on hinges suur rahu, teadmine, et tulgu mis tuleb-olgu mis on, me saame hakkama!

See meid õnneks ei puuduta:)

Viimasel ajal räägivad kõik inimesed ümberringi majanduskriisist...
Eriti kirutakse seda, et mindi kallale lasteaedade rahale. Küll mul on hea meel, et see meie peret ei puuduta. Ei ole meie mingit raha saanud, selleks et osta mänguasju, toalettpaberit jne Ka ei saa keegi vähendada koduse emme palka, selleks on endiselt kallid-musid, imelised hetked, meeliülendavad kogemused:)
Ohh... küll ma olen ikka õnnelik!

„There is no activity that has a more profound impact for good on society than a mother spending loving time nurturing and training a child in the true principles of the gospel of Jesus Christ. And there is no greater void than the absence of a mother from her child during the formative years of that child's life. Please guard against any influence or circumstance which would take a mother from the side of her child more than is absolutely necessary.“
Mary Ellen Smoot

Rohkem või vähem?

Kõik siin elus tuleb omandada samm-sammult. Lapsi ei tuleks alahinnata, kuid samas tuleb neid muidugi ohu eest hoiatada ja kaitsta ka, kui vaja.
Eelmisel nädalal sõitsin bussiga. Linna sõites tuli ühe kooli juurest bussi peale kaks teise klassi poissi (kuidas ma tean?) kes terve sõidu aja bussis olevaid inimesi mõnitasid, laus lollust rääkisid ja igas mõttes nö halvasti käitusid. Kell hakkas saama neli. Mina mõtlesin, et vaesed poisid, küllap olid nad pidanud terve pika koolipäeva "hästi" käituma. Mida tegid teised bussis olevad inimesed? Üks keskealine naisterahvas nähvas, "Kutsikad!". Enamus vaatas aknast välja ja üritas ebamugavast olukorrast üle olla. Üks teismeline poiss palus pärast enda solvamist poistel lollitamine lõpetada.
Samal päeval mõni aeg hiljem bussiga koju sõites aga kogesin taas seda sama vana dilemmat. Kuigi tulin peale bussi esimesest peatusest ei saanud ma istuma. Iseenesest oli mul selle üle hea meelgi, sest istudes on ikka alati tunne, et ehk oleks õigem oma koht kellegile teisele loovutada. Ühes peatuses tuli peale väga vana naine. Mida ma märkasin? Kõik vaatasid korraga mingsamalt aknast välja (väljaarvatud teismeline tüdruk, kes lükkas tuka ette, kallutas pea alla ja vaatas pingsamalt oma mobiili). Kas ma ütlesin kõik? Tegelikult peaaegu kõik. Kõik, peale ühe väikese tüdruku. Tüdruk oli umbes 8 aastane, seljakott tema seljas oli hiiglama suur, mõlemas käes oli kott. Kui tüdruk märkas, et mitte keegi ei tõusnud, et kõik pöörasid pilgud selle silmnähtavalt vana naise pealt ära, ta tõusis ja aitas naise istuma. Ma ei saanud tagasi hoida, pisar tikkus vägisi silma. Miskipärast oli mul nii hea tunne. Nägin seda tüdrukut küll esimest korda, kuid tunne oli justkui oleks oma laps hästi käitunud:) Otsustasin, et kui mahaminnes temast möödun, ütlen talle: Oled tubli! Minu põletavat pilku endal tundes, pöördus ta ja ma naeratasin talle ning ütlesin mõttes need sõnad. Üllatunult, veidi kohmetunult vaatas ta mind. Paar peatust enne minu oma väljus ta bussist. Hüüdsin südames talle järele: Sa oled tubli tüdruk!
Tüdruku väljumisega bussist oli tõesti lausa kuulda, kuidas mitmed inimesed kergendusest ohkasid. Ühel päeval oleme me ise ka vanad, tõeliselt vanad. Kindlasti oli igal istujal oma lugu, oma mure - väsimus. Päris kindlasti oli see väike tüdruk samuti väsinud, aga ta tegi isetu teo. Me saame, peame ja võime olla isetud ka siis kui meil endal on raske. Tegelikult on tõesti nii, et meie enda mure kahaneb, kui keskendume teiste aitamisele. Aitäh sulle, väike tüdruk! Olid mulle suureks eeskujuks!
Nende lugude moraal? Leidke see igaüks enda jaoks ise!
Küll mul on hea meel, et saan oma lapsi raskest seljakotist ja koolijärgsest väsimusest säästa!

Carl-Erik 12!

Carl-Erik - maailma parim suur vend!!!

Rohelised eesmärgid 2009:)

Eelmise aasta lõpus võtsime Chrisiga eesmärgi - saame selle aastaga krediitkaardivabaks! Usun, et me suudame selle saavutada:)
Eelmisel aastal alustatud tee, tervema-säästlikuma elu poole on hoo sisse saanud. Praktikas tähendab see seda, et juba varem alustatud, ei kilekottidele, sai lisaks tunduvalt väiksemates kogustes liha söömise. Samuti vähenes eelmise aastaga kõvasti meie plastikpudelitest jookide tarbimine. Näiteks selle kuuga on kööki tekkinud vaid viis plastikpudelit. Plekkpurkidest suutsime täielikult hoiduda!
Ka ei ostnud me eelmiste jõulude ajal mitte ühtegi uut kinkekotti/pakkepaberit/paela:) Naljakas on see, et ikka veel oleme supermarketis pea ainsad tekstiilkoti kasutajad...
Otsustasin, et hakkan taas ise müslit valmistama... see on kuidagi unarusse jäänud. Aa... saia-leiba ostsime ka eemisel aastal vaid paar korda, kodus küpsetatu on ikka palju, palju parem.
Paar korda sai ikkagi eelmisel aastal kiirtoitu söödud...seda püüame sel aastal parandada.
Sel aastal on plaanis ka osta aastaläbi toimiv komposter, praegune toimib vaid soojal aastaajal.
Üritame vähendada plastiku kasutamist. Kuna osa plastikut meie ümber on sellist, mida välja vahetada lihtsalt ei saa (arvuti, osad olemas olevad mänguasjad, telefon jne) siis proovime vähendada seda selle arvelt, kust on võimalik.
Tuleb põnev aasta...:)