Kandelina!

Olen kandelina fänn juba sellest ajast kui Berti ootasin. Huvitaval kombel oligi kandelina just see peaaegu üks ja ainus hädavajalik asi Berdi beebipõlves, sündis ta ju pea kaks kuud enne tähtaega ja vajas minu soojust ja lähedust. Esimesed neli-viis kuud ehk nö hälliasendis meeldis talle lina sees väga. Suurema beebina aga kadus huvi täiesti. Seevastu Koidule ei meeldinud esimene pool aastat üldse ei pikas linas ega Kristilt laenuks saadud huvitavates lina moodi asjades, kuid nüüd, tegelikult juba vähemalt kuu aega meeldib isegi väga talle lina-pesas istuda. Muide pikk kandelina on meil täitsa enda tehtud:D Kui Bert oli ootamatult sündinud siis niipea kui koju saime lõikasime kodus olevast suurest Puhhidega fliisit välja kaks "päris" ehk poe pikkade linade mõõdus tükki. Oli sellega vast tegu! Õnneks on mul maailma kõige nutikam mees:D Üks on kapis ikka veel täiesti tuttuus ja ootab tulevast kasutajat;) Teine on kasutust leidnud nüüd siis teisel lapsel ja näeb ikka välja täitsa korralik. Esialgu ma natukene kartsin, et äkki venib kuidagi välja või teadagi fliis ju vanub aga ei, olen mitu-mitu korda pesnud ja siiamaani on täitsa korralik.
Kandmise kirjeldusi ma siinkohal välja tooma ei hakka neid nippe aegajalt leidub ajakirjades ja alati saab abi ka internetis surfates:)

Mu meel unus mägede taha,
Ränk uni mu silmile vajus.
Hellalt helises kodukiriku kell,
Pehmes jõuluöö lumesajus.

Tuleb laul, mille sõnad
Ühest kaunist ja ilusast keelest.
Seda lehtedesahinas kuulata,
Ja ööga ta haihtub su meelest.

Tee viimaste hangede vahel
Ammu ootab su kergeid jalgu.
Ja metsapõue on alles jäänd
Möödunud aegade kuldne selgus.

Sa lähed ja tee hargneb lahti,
Ja perved täis siniseid lilli,
Ja sõuab ja sõuab üle su pea,
Kergeid heledaid kevade pilvi.

Istud kivil - aianurgas,
Kus laps kord Jumalat palus.
Kirsid pillavad õielehti,
Kuis see on hää ning valus.

Tuleb minna, seljataha jääb laim,
Ja kevadel pää järgneb suvi.
Kaugelt tagasi lendas unistus,
Rännust väsinud valge tuvi.

http://http://www.youtube.com/watch?v=d8iaMWivlkg&feature=related

Valikuvabadus

Sotsid või rohelised, sotsid või rohelised - mitu päeva peas vasardamas...
Lõpuks valimiskabiinis sai siiski otsus palvemeelselt tehtud:)
Küll mul on hea meel, et elan vabal maal. Loodan, et riik teeb edaspidi vähem inimese vabadust piiravaid otsuseid ja samas tegutseb nii, et veel paljud sugupõlved võiksid elada ja hingata.
Samas selle kes me oleme ja kelleks me saame/jääme otsustame ikka igaüks iseenda jaoks ise, seda ei vali keegi kellegile, ammugi ei olene see valitsevast võimuliidust.
Perekond on ühiskonna alustala, ilma tugevate perekondadeta pole ka tugevat riiki. Perekond on Jumala poolt seatud ja tõesti ainult abielu mehe ja naise vahel, kes üksteist austavad ja kalliks peavad on jätkusuutlik peremudel. Vabadus ei tähenda, et võin teha kõike mida tahan, ka seda mis on ohtlik või isegi ennast ja teisi hävitav. Igal teol on tagajärg ja kuigi oleme vabad tegutsema iseenda soovide järgi siis tagajärge me valida ei saa.
"Seepärast, olge oma südames rõõmsal meelel ja pidage meeles, et te olete vabad toimima oma tahtmist mööda - et valida tee igavesse surma või tee igavesse ellu." (2 Nefi 10:23)

Oh, mu armas koleerik!

Elu koleerikust lapsega on lõbus, vahel, üpris tihti, pigem enamus ajast, ka närvesööv. Ometi ei kujutaks ma elu ilma temata ette. Nii palju energiat, mõtteid, jutte (tihti tühja loba muidugi ka). Kõige enam ongi just tema mulle õpetanud kannatlikkust, loomulikult ma ikka veel õpin. Väga hea ja mind palju aidanud artikkel koleerikutest on Pere ja Kodu 1995 märtsi numbris (Toivo Niinbergi kirjutatud). Vahel ma mõtlen, kui paljusid lapsi see tegelikult aitaks, kui nende vanemad ja õpetajad võtaksid aega iga lapse individuaalse temperamendi tundmaõppimiseks. Minul võttis see küll tükk aega, et kohaneda ja rakendada igale lapsele omast viisi. Me kõik oleme nii erinevad, samas siiski erilised. Igaüks Taevase Isa armas poeg või tütar.

Pereõhtu!

Terve pere on koos. Õhus on tunda pisut ärevust. Alustame ühislaulu ja palvega. Vahel arutame seejärel koos eelseisva nädala või kuu plaane, mõnikord teeb mõni laps etteaste, olgu selleks siis luuletus, nali või midagi muud. Siis läheme kõige olulisema osa juurde - õpetus. Juba pikka aega kuulame kõigepealt viimase üldkonverentsi üldjuhi kõnet ja seejärel arutame teemat perena. Õpetaja esitab teema lõpetuseks perele väljakutse ja jagab tunnistust. Õpetaja võib olla ükskõik kes pereliikmetest välja arvatud Muff, kes veel ei oska rääkida:) Igal pereliikmel on igal pereõhtul oma ülesanne.
Mäletan kordi, kui kõik kiskus metsa. Lapsed olid rahutud ja mina soovisin, et kõik oleks täiuslik. Siis tundus tõesti, et ainult mina tahangi, et pereõhtu toimiks. Ajapikku jõudsin tõdemuseni, see on pere õhtu, MEIE PERE õhtu. Pereõhtu ongi täpselt selline nagu pere sellel hetkel on. Vahel muidugi oli hoopis perehommik:) Pereõhtu aitas mul õppida, et kunagi ei tohi anda alla ja ema peabki olema pereõhtu ankur.
Miks me pereõhtut peame? Mitte ainult sellepärast, et prohvetid seda on soovitanud vaid meile meeldib seda teha. Me armastame pereõhtut!

Mõtted...

Imed juhtuvad iga päev. Ka täna, oskaksin ma neid vaid alati märgata!
Kodu annab mulle jõudu. Ka siis kui tuleb tööd teha ja vaeva näha.
Parim on see, et oleme terved, issil on tööd, me armastame üksteist.
Proovin panna igapäevasesse kõnesse rohkem hellust ja armastust.

Unistuste elu

Mulle meeldib väga unistada. Vahel lasen ennast unistustel isegi liiga kaugele triivida, kuid üldiselt olen kahe jalaga maa peal ja unistan reaalselt. Senimaani ongi tegelikult minu absoluutselt kõik reaalsed unistused täitunud. Usun täiesti siiralt, et kui midagi väga soovida ja selle nimel tööd teha siis on kõike võimalik saavutada. Unistused täituvad:) Pigem leian, et tuleks hästi läbi mõelda, mida ja milleks vajatakse. Mõned minu eriti ebamaised unistused ilmselt jäävadki selleks sest ma tegelikult ei vajagi nende unistuste täitumist, piisab sellest, et lasta neil ennast aegajalt kõrgustesse-kaugustesse kanda. Reaalsed unistused on justkui eesmärgid, mille poole püüelda.
Hiljuti täitus minu väga ammune unistus, isegi võiks öelda, lapsepõlve unistus. Olen ikka alati unistanud vanaisast. Oi kui tihti olen mõelnud millised mu vanaisad väja võisid näha, kes nad olid, millised nad olid. Nüüd ma tean! Ma tean, et mu ema on täitsa oma isa nägu ja et mu isa on üpris oma isa moodi:) Mul on neist mõlemast foto!
Ütlesin küll ennist, et unistuste täitumiseks tuleb ise tööd teha ja see tõesti on nii, kuid tegelikult ma tean ka, et ilma Taevase Isa abita ei täitu ükski unistus. Tema on see kes õnnistab meid meie pühendumise eest, vastavalt Tema enda tahtele.
Ma olen nii tänulik, et saan elada ja kasvatada oma lapsi vabal maal. Ma olen tänulik, et mul on mõistvad vanemad, tublid lapsed, armastav abikaasa. Ma olen tänulik, et saan jagada oma elu ja mõtteid toredate inimestega. Ma olen tänulik kõigi meie kodus olevate loomade eest, meie kodu eest. Ma olen tänulik minevikus elanud esivanemate ja sugulaste eest, nende usu, lootuse ja pingutuste eest mida nad tegid unistuste täitumiseks. Olen tänulik Taevasele Isale kõige hea eest oma elus ja ka raskemate aegade eest, mis on olnud headeks õppetundideks siin maises elus.
Ma unistan... ja teen tööd selle täitumiseks.