Oh, mu armas koleerik!

Elu koleerikust lapsega on lõbus, vahel, üpris tihti, pigem enamus ajast, ka närvesööv. Ometi ei kujutaks ma elu ilma temata ette. Nii palju energiat, mõtteid, jutte (tihti tühja loba muidugi ka). Kõige enam ongi just tema mulle õpetanud kannatlikkust, loomulikult ma ikka veel õpin. Väga hea ja mind palju aidanud artikkel koleerikutest on Pere ja Kodu 1995 märtsi numbris (Toivo Niinbergi kirjutatud). Vahel ma mõtlen, kui paljusid lapsi see tegelikult aitaks, kui nende vanemad ja õpetajad võtaksid aega iga lapse individuaalse temperamendi tundmaõppimiseks. Minul võttis see küll tükk aega, et kohaneda ja rakendada igale lapsele omast viisi. Me kõik oleme nii erinevad, samas siiski erilised. Igaüks Taevase Isa armas poeg või tütar.