Lapsed on ka inimesed:)

Iga kord kui näen mõnda täiskasvanut lapsega ebaõiglaselt käitumas, teeb see mind nii kurvaks. Eriti kui tegemist on väikese lapsega... Lapsed on kingitus Issandalt. Kui hing tuleb siia maa peale on ta täiesti puhas, rikkumata. Me peaksime ka saama selliseks... aga selle asemel, et neist väikestest õppida, on suur inimene isekas, ennast õigustav ja hoolimatu!
Ebaõiglane käitumine ei väljendu ainult füüsilises vägivallas. Sellest palju enam esineb vaimset vägivalda.
Miks tahavad suured inimesed, et väikesed saaksid ruttu suureks ja miks peab suureks kasvades inimene muutuma tundetuks ja silmakirjalikuks?
Ma ei ole täiuslik ja eriti võivad sellest tunnistada mu lapsed, sest nemad teavad seda kõige paremini;) Ma ei oota ka, et teised inimesed peaksid olema täiuslikud, kuid kas me kõik ei võiks olla pisut tänulikumad, tibake armastavamad ja hellemad, eriti laste vastu?
Olen tihti mõelnud, et kas teisel inimesel on üldse õigust sekkuda kellegi pere-ellu ja kui siis millistel tingimustel.
Kui näen selget lapse vastu suunatud ebaõiglust, kas võin sekkuda? Senini olen raske südamega pealt vaadanud ja suu kinni hoidnud, kuid kas nii peabki?

Minu eilne kõne:)

Armsad õed ja vennad, ehk on mõni teistki aegajalt minu sarnaselt tundnud, et olete lapsevanemana või ka õe-vennana läbikukkumas. See ahastama panev hetk on innustanud mind mõtisklema selle üle milline ema ja õde ma tahaksin olla ja kuidas ma võiksin saada selliseks nagu meie Taevane Isa on. Pühakirjad ütlevad, et Taevane Isa on täiuslik ja et ka meie peaksime saama täiuslikuks.

Igakord kui ma võtan osa üldkonverentsist, loen pühakirju või kiriku ajakirju saan ma läbi Püha Vaimu inspiratsiooni ja mõistan kui palju on mul veel õppida ja teha, et Isa sarnaseks saada.

Mulle meeldib väga apostel Russell M. Nelsoni tsitaat: „Lunastus on isiklik kuid ülendus pere asi.“ Tänu peresuhetele ja tõesti ainult tänu sellele võime saada Päästja ja Taevase Isa sarnaseks. Tegelikult on tihti lapsed need kes õpetavad meile kõige paremini, või annavad võimaluse läbi erinevate olukordade õppida selliseid igavikuliselt tähtsaid iseloomuomadusi nagu pikameelsus, alandlikkus, kannatlikkus, ligimesearmastus. Minu tänane kõne ongi eriti pühendatud kõigile lapsevanematele kuid kuna laias pildis oleme kõik õed-vennad siis usun, et meil igaühel on võimalik siit midagi enda jaoks leida.

Kas te olete kunagi mõelnud mida Issand meile ütleb?

Ta ütleb: "Samast suust lähtuvad tänu ja sajatus! Nii ei tohi olla, mu vennad!" (Jakoobuse 3:10).

Mida meie ütleme oma lastele: "Ära räägi rumalusi! või "Ole kuss" või "Enne mõtle siis ütle".

Veel ütleb ta meile. "Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea, rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades..." (Jesaja 65:2-3). Meie ütleme vahel oma lastele: "Sa ajad mu hulluks või Mida sa küll mõtlesid?".

Ta on öelnud meile ka: "Kuulge ometi seda, rumal ja südametu rahvas! Silmad neil on, aga nad ei näe, kõrvad neil on, aga nad ei kuule!" (Jeremija 5:21). Ütleme vist meiegi Tema sarnaselt oma lastele: "Sa ei kuula mind üldse!".

Ta ütleb meile ka:" Teie olete Jumalad ja olete kõik Kõigekõrgema lapsed!" (Laulud 82:6). Kas meie tuletame piisavalt tihti oma lastele meelde kes nad on?

Selleks, et Taevase Isa kasvatusmeetoditest aimu saada peame kõigepealt teada saama kuidas Ta oma lastega suhtleb, kuidas korrale kutsub, kuidas karistab, kuidas kiidab ja kuidas õpetab.

Kuidas Taevane Isa siis oma lastega suhtleb?

Läbi palve: " Seepärast te peate alati paluma Isa minu nimel; ja mida te iganes palute Isalt minu nimel, mis on õiglane, uskudes, et te seda saate, vaata, see antakse teile. Paluge oma peredes alati Isa minu nimel, et teie naised ja teie lapsed oleksid õnnistatud." (3 Nefi 18:19-21).

Ta ütleb, tulge minu juurde, "Kui Jeesus seda nägi, läks ta tusaseks ja ütles neile:" Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik!" (Markuse 10:14).

Kuidas meie peaksime oma lastega suhtlema?

Esiteks: Üks ühele.

Mäletan, kui väga ma lapsena ootasin igaõhtuseid hetki, mil isa tuli mu voodiäärele raamatut lugema.

Teiseks: Me peaksime igal hetkel nende jaoks olemas olema.

Taevane Isa kuulab meie palveid igal ajal, kas meie oleme oma laste jaoks alati olemas?

Kolmandaks: Me peaksime andma neile võimaluse olla aktiivne pere osa.

Mida see tähendab? Igaühel võiks olla perekonnas omad ülesanded, mis tervele perele rõõmu toovad. Olgu see oma asjade eest hoolitsemine, pereõhtul muusika juhtamine või midagi muud. Samuti peaks igaühe ideed, ka kõige väiksemad, naljakamad või utoopilisemad, perena läbi arutama.

Kuidas Taevane Isa meid korrale kutsub?

Ta teeb seda armastusega.

Ta teeb seda privaatselt.

Ta motiveerib.

Ta aitab meid, kui palume abi.

Ta hoiatab.

Ta armastab kõigest hoolimata.

Kuidas Taevane Isa oma lapsi karistab?

Mormoni Raamatus Eteri raamatus on lugu Jeredi vennast, kes unustas Issanda poole palvetada, mitu aastat: " Ja juhtus, et neljanda aasta lõpul Issand tuli jälle Jeredi venna juurde ja seisis pilves ning rääkis temaga. Ja kolme tunni vältel Issand rääkis Jeredi vennaga ja taltsutas teda, kuna tal ei olnud meeles hüüda Issanda nime. Ja Jeredi vend parandas meelt selle halva üle, mida ta oli teinud ja hüüdis Issanda nime oma vendade eest, kes temaga koos olid. Ja Issand ütles temale: Ma annan sulle ja su vendadele teie patud andeks; aga ära patusta enam, sest pidage meeles, et minu Vaim ei heitle alati inimesega; seepärast, kui te patustate, kuni te olete täielikult küpsed, teid eemaldatakse Issanda juurest." ( Eter 2:14-15). Kui me ei pea kinni käskudest siis me jääme Tema Vaimust ilma.

Meie tegudel on ka otsesed tagajärjed. Näiteks kui me ei pea kinni Tarkuse Sõnast ja joome alkoholi, siis jääme purju ja meie kehal ei ole hea olla, ning vahel võib selle sama tegevuse tagajärjed olla hoopis tõsisemad või kurvemad.

Kuidas meie saame oma lapsi Tema eeskujul karistada? Kui jätame nad privileegidest ilma ja laseme tagajärgedel mõjuda. Taevane Isa taastab privileegid ja aitab hädast välja, kui Tema laps tõeliselt meelt parandab. Millistel alustel meie peaksime oma laste privileegid taastama või appi tõttama? Kuidas me teame, et meie laps on vajaliku õppetunni saanud?

Me peaksime alati oma lapsi karistama armastusega ja kui me seda teeme võime läbi Püha Vaimu teada mida me peaksime millal tegema.

Kuidas Taevane Isa oma lapsi kiidab?

Konkreetsetel põjustel ja tihti.

Meie peaksime tegema täpselt seda sama.

Kuidas Ta oma lapsi õpetab?

-Küsimustega. Sellekohta on suurepärane näida Mormoni Raamatus, Alma 5. peatükk. Samuti Piiblis Johannese 21:15-17.

-Ta tuletab meelde ja kordab. "Oo pidage meeles, pidage meeles, mu pojad, sõnu, mis kuningas Benjamin rääkis oma rahvale; jah, pidage meeles, et ei ole ühtegi teist teed ega vahendit, mille abil inimene saab olla päästetud, kui ainult läbi Jeesuse Kristuse lepitava vere, kes tuleb; jah, pidage meeles, et ta tuleb lunastama maailma." (Heelaman 5:9).

-Ta selgitab enne käsu andmist. "Sellepärast andis Jumal neile käsud pärast seda, kui oli neile teatavaks teinud lunastusplaani, et nad ei tohiks teha halba, mille eest on karistuseks teine surm, mis on igavene surm, mis puutub õiglusesse; sest sellistele lunastusplaanil ei oleks võimu, sest õigsuse töid ei saa hävitada, vastavalt Jumala ülimale headusele." (Alma 12:32).

-Ta annab rida rea peale.

-Suurema mõistmisega annab ka suurema vastutuse.

-Ta on andnud iganädalased formaalsed juhendid ehk pühapäevased koosolekud.

-Ta on andnud meile isikliku eeskuju.

Kuidas meie peaksime oma lapsi õpetama?

Me peaksime küsima küsimusi ja mitte lihtsalt jah-ei vastusega küsimusi.

Kordamine on tarkuse ema!

Reeglid tuleks paika panna enne tagajärgede rakendamist!

Me peaksime õpetama alati vastavalt arusaamisele.

Me peaksime pidama pereõhtuid ja koos võtma osa kiriku koosolekutest.

Me peaksime olema ise elavaks eeskujuks sellest mida me õpetame.

2 Nefi 26:24-25 ütleb " Ta ei tee midagi, ilma et see oleks maailmale kasuks; sest ta armastab maailma, isegi nii, et ta annab oma enda elu, et ta võiks tõmmata kõik inimesed enda juurde. Sellepärast, ta ei käsi mitte ühtegi, et nad ei võtaks osa tema päästmisest. Vaata, kas ta hüüab kellelegi, öeldes: tagane minust? Vaata, ma ütlen teile:Ei, vaid ta ütleb: Tulge minu juurde kõik te maa ääred...).

Taevane Isa on andnud meile:

Kindlad muutumatud rahu paigad - templid.

Meie saame anda oma lastele sama muutumatu rahu paiga - kodu.

Taevane Isa on täielikult pühendunud ja peab alati oma lubadusi. "Sest ma täidan oma lubadused, mis ma olen teinud inimlastega, mis ma nendele, kuni nad on lihas."( 2 Nefi 10:17).

Meie saame olla oma perele täielikult pühendunud, sealhulgas peaksime alati kinni pidama lubadustest.

Ta on andnud meile inimesed keda saame usaldada, prohveti keda järgida.

Ta armastab meid ja ka meie peaksime armastama. "Me armastame, sest tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat", ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja meil on temalt see käsk, et kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda." (1 Johannese 4:19-21).

Ma olen nii tänulik oma pere eest. Ma tean, et ma olen Jumala laps ja et Ta armastab mind. Päris tihti kutsub Ta mind korrale, ma tean seda, sest ma tunnen alati pühakirju lugedes või üldkonverentsi kõnesid kuulates läbi Püha Vaimu mis on see mida ma peaksin veel tegema. Aga ma tean, et Ta armastab mind ja ma tõesti armastan Teda.

Meie jõulukuu...

Kalendrite täitmine...

Kingituste lootus-ootus...

Piparkookide küpsetamine...

Kuuse ehtimine...

Jõuluvana ja päkapikk!

Meie pere isiklik päkapikk:)

Neljas advent... varsti on jõulud käes!

Carl ja Paul kooli jõulukontserdil laulmas.

Paul ja Bert jõuludest välja puhkamas:)

Kuhu me kiirustame?

Viimased paar nädalat oleme elanud autota ja oleme saanud seetõttu palju huvitavaid kogemusi.
Kui oled kümme aastat järgemööda kõik oma pikemad käigud autoga teinud, siis polegi nii tavaline käia jala või kasutada ühistransporti:)
Esimene kord bussiga linna teise otsa sõita oli muidugi jube, sest buss haises nii mis kole ja tundus nagu oleksime pärit kusagilt teiselt planeedilt, kõik inimesed olid surmtõsised (väljaarvatud need, kelle hingeõhust oli tunda kanget alko-lõhna, nemad olid äärmiselt jutukad ja lõbusad). Niisiis kuhu ma jäingi...
Edasi läks iga korraga paremaks, uskumatu ma tean, aga küllap see tõesti nii on, et inimene harjub kõigega. Bussiga 45 minutit lastega kuhugile minna pole siiski saanud mu lemmik ajaviiteks ja arvatavasti ei saa ka, kuid on talutav.
Positiivset oleme sellest palju saanud. Kui varem kippusime ikka igale poole hiljaks jääma siis nüüd oleme tihtipeale liiga vara kohal. Kuna me ei ela bussipeatuses, siis saime võimaluse rohkem värskes õhus liikuda. Olen saanud targemaks, teiste juttu bussis pealt kuulates. Olen saanud rohkem naerda, laste-abikaasa-õdedega rohkem rääkida. Mida veel? Ükspäev Chrisiga poest koju tulles nägime päris lähedalt oravat, mina muidugi näen neid pidevalt, kuid Chrisi jaoks jällegi elamus missugune, autoroolist ju pole kuigi mõistlik oravaid jälgida:)
Leidsin ühe pühakirjakoha, Efeslastele 5:15-17 " Siis vaadake hästi, kuidas te elate, mitte kui rumalad, vaid kui targad pidades aega kalliks, sest päevad on kurjad! Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine." Mõtlesin ka Jaakobi sõnade peale mida ta ütles oma vennale Eesavile, see on kirjas 1 Moosese raamatus 33:13-14.
Kuhu me kiirustame, miks ja mille jaoks?
Mõned nõuanded mis mind elus aitavad :
1. Mõtle läbi mis on tõeliselt tähtis! Mõtle natuke selle peale, mis on elus sellist mida ainult sina saad teha. Miks sind loodi? Mille jaoks sind loodi? Millest peaksid loobuma? Aegajalt on hea mõelda, et kas me mitte ei ole võtnud enda teha asju, mida keegi teine peaks või saaks teha. Just nagu koristades viskame minema asju, tuleks teha ka oma elu elades. Seda on päris raske teha, kuid see tasub ennast kindlasti ära.
2. Mõtle oma elustiili peale! Millega sa oma päevi, nädalaid, kuid ja aastaid sisustad? Milline on sinu meelest korda läinud päev? Mida sa saaksid teha, et iga päev oleks korda läinud päev?
3. Mis sind motiveerib? Ole aus. Kas sind motiveerivad ambitsioonid, elu eesmärk, südametunnistus, kirg, ego, suutmatus öelda ei, kättemaks, raha või midagi muud? Tore on see, et me kõik saame ise valida ja muuta edaspidiseks eluks motivatsiooni, nii et see võiks meile tuua rahu ja rõõmu nüüd ja igavesti.
Mitte keegi meist ei tea kui palju elupäevi meile on antud. Miks mitte siis nautida seda maist teekonda nii, et ei oleks tore mitte ainult praegu, vaid et täna tehtud otsused ja teod tooks rahuldust igavesti.
Kui tunned, et 24 tunnist päevas sulle ei piisa, siis soovitan sügavalt mõelda nende eelneva kolme punkti peale.

Milline suurepärane kingitus Taevaselt Isalt igale oma lapsele, 24 tundi ööpäevas! Mida me selle ajaga teeme on aga meie endi teha. Aeg on tõesti hinnaline kingitus.
Lõpetuseks, 1 Korintlastele 6:12:" Kõike on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu; kõike on mul luba teha, aga miski ei tohi saada meelevalda minu üle."

Tõelised printsessid!

Iga väike tüdruk unistab vahel sellest, et ta on tõeline printsess... ja mitte ainult väike tüdruk:) Tegelikult aga ongi iga tüdruk, hoolimata sellest kas ta on ühe, kümne või saja aastane, tõeline printsess! Nüüd emme ja Marta uus tüdrukuteblogi http://printsessid.blogspot.com/

Marta ja Bert!

Nägime Martaga seda pilti ühes blogis ja meile tundus, et sellel pildil on ju Marta ise ja Bert-Parker:)

Kas on hea olla ema-õpetaja?

Eelmisel pühapäeval küsis minult selle küsimuse üks lasteaednikust ema. Mõtlesin terve öö, kui puudulik oli minu vastus talle.
Jah, muidugi on ema olla hea ja õpetajad oleme me lapsevanematena nagunii kõik, tahame me seda või mitte.
Loomulikult olen ma mõnikord väsinud, aga oleksin kindlasti ka siis kui minu kõik lapsed iga päev kuhugi paigutatud oleksid ja ma ise tööl käiksin.
Tegelikult ei vahetaks ma seda oma laste ise õpetamist mitte millegi vastu siin maailmas.
Esiteks sellepärast, et meil on koos nii hea olla. Teiseks, ükski kool ei vasta täiel määral meie pere vajadustele. Kolmandaks see on meie ülesanne õpetada oma lapsi ja ilmselt peaksin seda ikka tegema ka siis kui nad koolis käiksid. Seda viimast näitab ka Carl-Erikuga saadud (ja ikka veel saadav) kogemus.
Ma mõistan ka pedagoogide mitte mõistmist. Küllap tunnevad nad, et nende omandatud tarkust ei hinnata piisavalt. Mõtlesin selle lause peale, et las iga kingsepp jääb oma liistude juurde ja korraga sähvatas, et mis on siis ema ülesanne? Anda lapsele elu, toita, hoolitseda... Kes ütleb kui kaua ta seda tegema peaks või mil määral või kui palju?
Mina hoolitsen oma laste eest niimoodi ja meile see meeldib.)