Iga kord kui näen mõnda täiskasvanut lapsega ebaõiglaselt käitumas, teeb see mind nii kurvaks. Eriti kui tegemist on väikese lapsega... Lapsed on kingitus Issandalt. Kui hing tuleb siia maa peale on ta täiesti puhas, rikkumata. Me peaksime ka saama selliseks... aga selle asemel, et neist väikestest õppida, on suur inimene isekas, ennast õigustav ja hoolimatu!
Ebaõiglane käitumine ei väljendu ainult füüsilises vägivallas. Sellest palju enam esineb vaimset vägivalda.
Miks tahavad suured inimesed, et väikesed saaksid ruttu suureks ja miks peab suureks kasvades inimene muutuma tundetuks ja silmakirjalikuks?
Ma ei ole täiuslik ja eriti võivad sellest tunnistada mu lapsed, sest nemad teavad seda kõige paremini;) Ma ei oota ka, et teised inimesed peaksid olema täiuslikud, kuid kas me kõik ei võiks olla pisut tänulikumad, tibake armastavamad ja hellemad, eriti laste vastu?
Olen tihti mõelnud, et kas teisel inimesel on üldse õigust sekkuda kellegi pere-ellu ja kui siis millistel tingimustel.
Kui näen selget lapse vastu suunatud ebaõiglust, kas võin sekkuda? Senini olen raske südamega pealt vaadanud ja suu kinni hoidnud, kuid kas nii peabki?
Ööorienteerumine ehk Tauno ja Kessu valel pool Emajõge
1 päev tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar