Poisid

Sel nädalal olen mõelnud teemale mis puudutab vist küll kõiki poisslapsi kasvatavaid vanemaid - mängupüssid. Nii... Meie kodus on tulirelvad olnud alati keelatud, me lihtsalt ei osta neid oma poistele ja tegelikult ega nad pole väga ise ka huvi tundnud(välja arvatud üks, kes nooremana ikka vahel lunis, et kas ei võiks). Tean et paljudes teistes peredes on asi teisiti aga meile on alati tundunud õige relvi mitte koju osta, samuti ei mängita meie kodus selliseid (arvuti)mänge kus peaks kedagi hävitama/tapma ning oleme lastele ikka õpetanud, et kui keegi teeb sulle liiga siis "keera teine põsk". Tean, et mõned kirikuliikmed-juhid on meile seda isegi etteheitnud, et me ei kasvata oma poistest tublisid riigikaitsjaid.
Mõtisklesin Heelamani 2000 noore mehe peale. Nende noorte meeste vanemad olid matnud oma relvad ja teinud Jumalaga lepingu, et nad mitte kunagi ei haara enam oma sõjarelvi. Sellest võib järeldada, et nad ei õpetanud sõdimist ka oma poegadele. Siiski, kui tekkis vajadus oma perekondi ja Nefilasi kaitsta, pakkusid need noored mehed ennast vabatahtlikuks ja läksid sõdima meeste vastu kes olid arvatavasti saanud "korraliku" väljaõppe. Miks need noored läksid ja kuidas nad hakkama said? Igaüks võib sellest lugeda Mormoni Raamatust Alma 53-58.
Ma tean, et kui me õpetame oma lapsi olema kuulekad kõigile Jumala käskudele, kui me õpetame neile kes nad on ja miks nad on siin maa peal. Eriti meeldib mulle Alma 53:20-21 " Ja nad olid kõik noored mehed ning nad olid äärmiselt vaprad julguses ja samuti jõus ja tegutsemistahtes, aga vaata see polnud kõik - nad olid mehed, kes olid alati ustavad kõiges, mis iganes neile usaldati. Jah, nad olid tõe ja arukuse mehed, sest neid oli õpetatud pidama Jumala käske ja käima õiglasena tema ees." ning Alma 57:21 "Jah, ja nad olid sõnakuulelikud ja täitsid täpselt käsu iga sõna; jah, ja see sündis neile isegi vastavalt nende usule ja ma pidasin meeles sõnu, mis nad ütlesid mulle, mida nende emad olid neile õpetanud.".
Üks kõige tähtsamatest asjadest mida me peame oma lastele õpetama on see, et igale teole järgneb tagajärg ehk vastutus oma tegude eest. Nad peavad teadma, et ühel päeval seisavad nad Jumala kohtujärje ees ja peavad andma vastust oma tehtud ja tegemata jäetud asjade eest.
Sõda on minu meelest kole. See on kohutav vägivald. Ma mõistan, et mõnes olukorras on vajalik reaalselt kaitsta oma perekonda, kodu ja maad. Ma ei mõista hukka neid kes teenivad välismisjoonidel, et aidata piiri panna või vähemalt võidelda kurjuse vastu. Siiski ei leia ma, et meie lapsed peaksid õppima sõdima. Vastupidi nad peaksid olema rahutoojad.
Meil on kodus puust mõõgad millega pidada rüütliturniiri. On juhtunud, et üks laps valmistas legodest püstoli ja mängis agenti. Iga asi on millekski. Ma mõistan. Ometi ei pea me vägivalda vanematena õhutama või soosima.
Ma soovin, et minu lapsed tunneksid iga päev armastust ja võiksid õppida armastama.
Pikka aega mõtlesin ma, et kas ma olen lihtsalt imelik või midagi aga nüüd ma tunnen, et nii ongi õige, vähemalt meie pere jaoks.