Taevased kodud, igavesed perekonnad - Thomas S. Monson

Mõned mõtted 2006. aasta veebruaris toimunud ülemaailmselt juhtide koolituse koosolekult, terviktekst  http://www.lds.org/library/display/0,4945,6562-1-3363-189,00.html , soovitan! 

Minu nopped:
"Kodu on midagi palju enamat kui üksnes puit-, tellis- või kivihoone. Kodu luuakse armastuse, ohverduse ja austusega. Me ehitame oma kodu omal vastutusel. Me peame ehitama targalt, sest igavik ei ole lühireis. Saab olema vaikust ja tuult, päikest ja varje, rõõmu ja kurbust. Aga kui me tõeliselt püüame, saab meie kodu olla tükike taevast siin maa peal. Meie mõtted, meie teod, meie elu ei mõjuta üksnes meie maise rännaku edukust, vaid märgistavad ka teed meie igaveste eesmärkideni."

"Mõned põlvkonnad tagasi ei suutnud keegi ettegi kujutada seda maailma, kus me nüüd elame ja siin ettetulevaid probleeme. Meid ümbritseb kõlvatus, pornograafia, vägivald, narkootikumid ja hulk muid pahesid, mis vaevavad tänapäeva ühiskonda. Meie üleskutseks, isegi kohustuseks on mitte ainult hoida ennast „maailmast reostamatuna,” (Jakoobuse 1:27) vaid juhatada ka oma lapsed (ja teised, kelle eest me vastutame,) turvaliselt läbi meid kõiki ümbritseva tormise patumere, et saaksime naasta ühel päeval elama oma Taevase Isa juurde."

"Oma pere koolitamine nõuab meilt juuresolekut, aega ja parimaid jõupingutusi. Et meie koolitus oleks tõhus, peame olema oma pereliikmetele usaldusväärseks eeskujuks ja meil peab jaguma aega nii nõuandmiseks ja juhatamiseks kui ka iga pereliikmega omaette olemiseks."

"Me võime mõelda millelegi kuni surmani, aga üksnes siis, kui see mõte meid tegutsema ajendab, õnnistame me inimeste elu."

Koidu unehäire

Need kes meid tunnevad, teavad et Koidul on sünnist saadik teistsugune unerütm (või peaks ütlema rütmitus). Neile, kes meid ei tunne võin siinkohal teha lühikokkuvõtte.  Juba enne sündi oli Koit äärmiselt huvitav tegelane...ja magas kõhus ...hmmm imelikult.  Kui teiste beebidega oli nõnda, et üldiselt liigutasid nad siis, kui mina pikutada soovisin siis Koit minust ega minu puhkusest absoluutset ei hoolinud.  Tema oli põhiliselt ärkvel ja magas siis kui tahtis.  Sünnihetkest saadik oli Koit ärk ja esimesel päeval ta põhimõtteliselt eriti ei maganudki ( paar korda u. 15-20 minuti kaupa).  Haigla medõde rahustas ja ütles, et küll ta varem või hiljem esimeste päevade jooksul teeb ikka ühe pika uinaku (seda ootame tänini).  Esimene eluaasta oli raske.  Koit magaski 15-30 minuti kaupa ja rahutult.  Teisest eluaastast olukord veidi paranes, uinakud pikenesid tasapisi, kuni täna oleme jõudnud selleni, et 24 tunni jooksul magab ta isegi kuni12 tundi, küll vastavat  nii kuidas ta ise tahab, kas öösel või päeval.  Näiteks täna 4.00-8.00, 17.30-00.30.  Igatahes lõpuks (peale pikka unepäeviku pidamist ja uurimist) oleme asjasse  selgust saanud.  Tegemist on orgaanilise une-ärkveloleku rütmihäirega(G47.2) ehk ebaregulaarne une-ärkveloleku rütm.  Häire aluseks on individuaalne eripära une-ärkveloleku rütmi bioloogilise reguatsiooni mehhanismides.  Koidul on täieikut desorganiseeritud une-ärkveloleku rütm.  Ööpäevane tsükkel on spontaanselt varieeruva pikkusega. Ebaregulaarne unerütm võib põhjustada väga olulist distressi ja nõutuse nii inimesel enesel kui teistel, kellega ta kokku puutub perekondike või tööalaste suhete tõttu.  Tavaliselt võib sellise une-ärkveloleku rütmiga inimestel esineda ka muid psüühilist stabiilsust mõjutavaid tegureid, näiteks impulsiivsust.  Juba mõnda aega muretsesin Koidu pärast, sest  tihti on ta väsinud ka ärkveloleku ajal.  See võib muidugi olla seotud ka meie peret jaanuari algusest saadik väisanud haiguslainege.  Küllap ongi.  Senini püüdsid inimesed k.a meditsiinitöötajad meid rahustada pakkudes, et küllap ta kasvab sellest välja, asi pole nii hull, läheb paremaks jne Võin öelda, et asi on nö normaalsusest kaugel.  Aga tõsi on see, et inimene harjub kõigega ja samuti pühakirjakoht mis ütleb, et Jumal ei anna inimestele rohkem, kui nad suudavad taluda.  Mingi ime läbi me talume ja usun, et oleme võimelised tõepoolest taluma veel rohkemgi.  Kuna sellele unehäirele otseselt ravi polegi, siis peame lihtsalt aitama tal tulevikuks ettevamistuda ehk leida sobiva töö, mis tema uneajaga sobiks ja samas rahuldust pakuks.  Sõpradelt ootame aga mõistvat suhtumist:)

 

Kuidas me jõudsime koduõppeni? 2.osa

Kohtusin oma kalli abikaasaga 1998 aasta algul Otsa koolis, kuhu ta oli vahetusõpilasena saabunud paar kuud varem, minu esimesel "koolipäeval".  Juhtus nii, et päeval kui läksin vaatama, kas mind sinna tahetakse, kohtusin koridoris Hirvo Survaga, kes mind kohe oma tiiva alla võttis ja nagu hiljem selgus oli Chris samuti tema õpilane.  Georg Otsa Muusikakooli kohta on mul palju häid sõnu.  Üks õppeosakonna persoon oli ka üdini ebameediv, aga muidu tundsin esimest korda, et koolis võib olla päris tore.  Eriti meeldis mulle erialatund, sest Hirvo tegi kohe selgeks, et mingit mina olen õpetaja sina ole õpilane asja olema ei hakka. 
Perekonnaks otsustasime Chrisiga saada sama aasta septembris.   Marta sündis järgmise aasta suvel, Paul kaks aastat hiljem.  Esialgu elasime minu Mamma-Papa juures, mõni aeg peale Marta sündi kolisime Mustamäele kahetoalisesse üürikasse, siis jälle tagasi, nats enne Pauli sündi Nurme tänavale, jälle tagasi, sõprade juurde Kakumäele ja lõpuks Mustamäele kolmetoalisesse.  2002 kolisime Roosna-Allikule, päris oma kodu vajadus oli lihtsalt nii suur.  Raske oli küll ka...sest Chris oli meiega ainult nädalavahetustel ja vahel, kui rahaline olukord lubas sai ta endale lubada veel ühe kojusõidu nädala sees.  Samas oli hästi tore, sest sain olla oma kolme kullakesega iga päev koos:)  Kui enne seda olid suuremad lapsed käinud ka vahelduva eduga linnas lasteaias, siis nüüd olime kodused ja see oli nii vahva! 
Carl sai 2003 aastal 7-aastaseks ja kuidagi kurb oli, mõistus ütles, et selline on elu, ees ootamas uus eluetapp.  Olin kuidagi hästi raami sees kasvanud.  Päris ausalt, ma isegi ei teadnud, et on olemas selline asi nagu koduõpe lapsevanema soovil... aga soov oli.  Kuigi oleksin pidanud uurima kohaliku kooli kohta ja tegema vajalikud ettevamistused lapse kooli panemiseks, ma viivitasin.  Mõtlesin, et küll jõuab, vaatame veel mis elu pakub.  Juunis selgus, et meile avaneb täiesti ootamatult võimalus osta linna oma kodu.  Muidugi haarasime sellest kinni.  Aasta sellist lahuselu olid meile mõista andnud, et sedamoodi me jäädavat elada ei tahaks.  Kolisimegi tagasi linna. Suurde linnakooli me mingil juhul Carli panna ei tahtnud.  Enamus koole võisime siiski mõttes maha tõmmata, sest oli juba juunikuu lõpp, katsed olid läbi, eelkoolis polnud ühegi kooli juures käinud.  Lõpuks leidsime siiski ühe lasteaed-algkooli (kuigi tunne polnud päris õige) ja kuna Carl on musikaalne poiss marssisime ka Muusikakooli katsetele sisse... ja muidugi saigi ta kohe ka sinna sisse, tšello erialale.  Aga siis kohtus Mamma tänava minu kunagise klaveriõpetajaga, kes meie lugu kuuldes arvas, et nii pole küll mõtet ja korraldas Carlile Muusikakeskkooli sisse astumiseks erakorralised katsed.  Niisiis läks Carl sinna kooli, kus mina ja mu õed olime käinud.  Muidu polnud hullu, kui välja arvata mitme tunnine peale kooli kodus õppimine esimeses klassis, sest see pole minu meelest normaalne.  Teise klassi poole pealt otsustas Carl, et soovib vahetada kooli.  Pinged muusika-ainetes olid kasvanud liiga suureks.  Vahetus läks kenasti.  Uus klassijuhataja oli tore, klassi lapsed vahvad, õppida ka ei antud liialt palju.  Vahepeal oli Marta lasteaeda tagasi läinud ja mina olin kodus kõige väiksema ehk Pauliga.  Meil oli Pauliga tore, ta armastas õppimist.  Ma mitte kunagi ei sundinud teda, kuid tundus, et tema võime uut teadmist omandada on piiritu.  Eriti meeldis talle matemaatika ja see kui ma talle ette lugesin.  Üldse ei meeldinud käeline tegevus, kaasa arvatud kirjutamine.  Kui Carl läks kolmandasse, alustas sama kooli esimeses klassis ka Marta.   Tema käis koolis suhtlemas.  Kuna kõik mida esimeses klassis õpiti oli tal juba ammu selge, ei olnudki tal koolis suurt midagi enamat teha kui suhelda.  Samamoodi möödus ka järgmine aasta.  Kuna alatihti olid lapsed kodus haiged, pidime kodus kooli mängima.  Kuna olin nagunii kodune, sest 2006 aastal oli meie perre uus tita, Bert, sündinud, polnud selles midagi hullu.  Tegelikult meile isegi meeldis see ja lapsed küsisid vahel, et miks me üldse kooli peame minema.  Esialgu oli plaanis ka Paul teistega samasse kooli panna, kuigi kuna ta oli (üli)tark käis läbi ka mõte, et ehk peaks ta hoopis mõnda kesklinna tähtsasse kooli panema.  Aga siis läks ta eekooli ja juba esimeses tunnis tekkis vastuolu.  Õpetaja palus kõigil võtta kätest kinni ja öelda kõrvalseisjale, et me oleme sõbrad.  Paul keeldus.  Õpetaja ütles, et ta ei leia Pauliga kontakti ja pani ta viimasesse pinki. Paar korda hiljem ütles õpetaja, et Paul segab tundi, sest tal on igav.  Kokku ta vist käiski seal neli korda ja siis otsustas, et tema sinna enam ei lähe, sest seal on igav ja ta raiskab lihtsalt aega.  Miskipärast olin nõus:D  Sai selgeks, et sinna kooli, sinna klassi minna ei saa.  Mõtlesin aina rohkem koduõppest.  Imekombel sattus minu kätte ja teele kõiksugu teemaga seotud materjalid.  Küpsesime...ja otsustasime, et teeme ära.  Panin Pauli teiste lastega samasse kooli, kuid koduõppele lapsevanema soovil.  Huvitaval kombel ei olnud kool vastu.  Kuna temaga oli eelkoolis raske olnud siis ehk tundsid nad isegi kergendust.  2008 toimusid Eesti esimesed koduõppe suvepäevad, võtsime osa.  Tunne oli suurepärane.  Nägin, et me polnud üksi ega ülemääraselt imelikud:D   Sügisel sai selgeks, et ka Marta soovis koduõppele jääda.  Õpetajad olid sellest küll veidi segaduses, sest Martal oli ju koolis alati nii tore ja ta oli õpetajate sõnul nagu klassi päike, kuid laps kui vanemad olid otsuse teinud.   Pidime küll teistega samu töövihikuid täitma ja e-koolis näpuga järge ajama, kuid asi oli paljulubav.  Aina tihemini jäi koju ka Carl.  Küll valutas pea, küll kõht.  Saime hakkama.  Teise poolaasta alguses murdis Carl klassiga suusatama minnes parema käe ja jäi tükiks ajaks koju.  Kevadel avanes meil võimalus külastada sugulasi Hong Kongis, nii et teisel poolaastal käis Carl koolis võibolla kokku 5-6 nädalat.  Tore oli!  Ainult aina enam sai selgeks, et tahaks rohkem vabadust ja vähem pinget.  Meile ei sobinud see, et lapsed pidid õppima kooli jaoks, kogu aeg vasardamas mõte, et kuidas see õpetajale sobib, mis hinde ma saan jne  Võtsin ühendust Tallinna Waldorf kooliga, kuid nemad ütlesid, et ei võta enda ridadesse koduõppe peresid.  Viimase võimalusena võtsin ühendust Tartu Wadorfkooliga ja oh õnne, saime nende hingekirja.  Steiner-pedagoogikat olin põgusat uurinud, kuid piisavat mõistmaks selle eeliseid tavakooli ees.  Niisiis oleme koduõppe pere viiendat aastat.  Sel kevadel on meie vanim poeg lõpetamas üheksandat klassi.  Bert aga läks eelmisel sügisel (2012 aastal) I klassi Rakvere Vanalinnakooli nimekirjas.  Koduõpe on eluviis.  Kõigile see ei sobi, kuid olen veendunud, et see on uuele põlvkonnale parim.  Olen nende aastate jooksul tohutult palju ise õppinud ja saanud aimu, mida tähendab mõistmise avardumine. 

Milleks aiapidamine?

Veebruaris on hea aeg aiahooaja planeerimiseks.  Mõni taim vajab juba kuu lõpus ette kasvatamist...
Igatahes neile kes heitlevad küsimuse kallal, kas ja milleks seda üldse aja on, pakun siinkohal vastuse.  http://www.lds.org/ensign/1977/08/the-most-frequently-asked-questions-about-home-production-and-storage?lang=eng&query=home+storage  Lihtsalt nii hea artikkel! 

Eilne päev

Käisime Chrisiga kahekesi kinos vaatamas filmi "Lincoln".  Pean tunnistama, et sellist elamust nagu see film pakkus, polegi mul eales varem olnud.  Filmi lõppedes oli saal minuti jagu haudvaikne, alles siis hakkasid inimesed tasakesi ennast minekule sättima.  See oli kuidagi nii eriline.  Minu meelest ei saagi see film külmaks jätta.  Soovitan soojalt:) 
Hilisõhtul läks asi Berdiga nii hulluks, et ta ei suutnu enam üldse köhimist jätta, nii et Chris käis temaga vältimatus abis... ja õnneks mõningast abi Bert ka sai.  Homme lähevad nad perearstile ehk selgub siis täpsemalt millega tegu. 
Bert jäi pea kaks nädalat tagasi haigeks, palavik ja köha-nohu.  Palavik oli täpselt kolm päeva, köha ravisime esimesed neli päeva Prospaniga, kuna see paistis üldse mitte midagi aitavat vahetasime viiendast päevast välja Altea siirupi vastu ja seda võttiski ta eilseni.  Huvitav oli kogu selle haiguse juures lihtsalt see, et vahepeal juba tundus, et olemegi võitjatena sellest välja tulnud.  Kahjuks tuli eile palavik tagasi, köha muutus juba üleeile õhtul kinniseks ja vahepeal päris hirmsaks, lisaks tuli uuesti nohu ja täiesti uue asjana eile õhtul silmapõletik.  Loodame igatahes kiiret paranemist.  Sünnipäev vajab ju tähistamist ja lisaks kõik need toredad talvised tegevused mida Bert armastab - uisutamine, kelgutamine, lumememme ehitamine:) 

Loomine

Esmaspäeval pereõhtul valmis pere ühistööna üks luuletus.  Iga pereliige kirjutas ühe salmi:)

Pime ja valge,
päev ja öö.
Kui pole valgust
ei teha saa tööd.

Teisel tegi Ta sinise taeva
kaugele rändava pilvelaeva.

Viljapuud ja taimed head
pandi kaunistama maad.
Lumi, meri, vihm ja jää,
loodi enne, kui lõppes kolmas päev.

Päike ja kuu loodi, et valitseks nad päeva ja ööd,
ning tähed, et kaunistada taevavööd.

Viies päev tõi linnud, mereloomad.
Nüüd nad inimestel kasu toovad.

Kuuendal päeval tegi Ta loomad,
kes meile kõigile rõõmu toovad.

Tegi lõpuks veel Aadma, Eeva
nad meie kõikide isa ja ema.

Hiljuti lugesin ühe ema kirja, kes rõõmustas, et tema Aspergeri sündroomiga 19. aastane tütar oli otsustanud teenida misjonil ja saanudki misjonikutse:)  Ka mina rõõmustasin selle üle, kohe tõsiselt.  Lootus sureb viimasena, eksole;)