2013 toiduga seonduvad eesmärgid :)

1.  Järgmise aasta jõuluks tekitada kohad kus säilitada vähemalt kolme kuu toidu ja muu vajaliku tagavara, mida oleme õppinud kasutama.
2.  Valmistada poole rohkem õunamahla, kui sel aastal.
3.  Kuivatada palju rohkem õunu, kui sel aastal.
4.  Õppida sööma ainult "korralikku" toitu.
5.  Kasvatada vähemalt 10 protsenti söödavatest aed- ja puuviljadest ise.
6.  Käia ise seenel-marjul.
7.  Üritame mitte tarbida ülepakitut ja väldime plastpudeleid.

Üldiselt on meie pere toitumispõhimõtted juba aastaid olnud ja jäänud samaks- puhas, taimne, kodumaine:)

Kõige rohkem vaatamisi:)

Aspergeri sündroom on selles blogis kõige loetavam artikkel.  Huvitav, kas pole?  Täna avastasin, et ka Postimehes on samal teemal lõpuks sõna võetud.  http://www.tarbija24.ee/1032144/aspergeri-sundroom-uheaegselt-nii-uliandekas-kui-ka-sotsiaalselt-saamatu 

Pean ütlema, et meil ei lähe nii hästi kui sooviksin.  Raske on.  Tihti tunnen, et mõõt on täis.  Näen et teised pereliikmed kannatavad tähelepanupuuduse käes, sest üks vajab seda eriliselt palju.  Kui suuremad lapsed on tublid ise õppijad, siis Paulil pean kogu aeg kõval istuma, kui soovin, et ta midagigi (laua ääres) õpiks. Ta tähelepanu on pöördub pidevalt sellele, mis teda huvitab.  Seetõttu ei saa ta üksi ühegi tööga hakkama ja keegi (näiteks mina) pean kogu aeg meelde tuletama, et hetkel tegeleme teise asjaga.   Paul on tegelikult nii tark ja teab nii palju, kui ta vaid suudaks ennast kontrollida ja rohkem keskenduda.  Teen pidevalt iseendaga tööd, et teda paremini mõista ja kannatlikum olla.  Ta on laps kellele ei mõju ei riidlemine ega ähvardamine, kuid kahjuks pole kasu ka rahulikust vestlemisest, selgitamisest ja veenmisest.  Varem häiris mind tohutult, et ta kogu aeg jalgpallikaarte käes hoidis, kuid mingil hetkel mõistsin, et pean laskma sel nii olla ja siis avastasin, et  see polegi nii hull.  Aegajalt pean tal ikka paluma need käest panna, kui  see mingit tegevust häirib, kuid kuna ma seda enam kogu aeg ei tee siis on ta palju leplikumalt nõus seda natukeseks ajaks tegema.  Olen mures, sest näen kuidas tema halb kõnepruuk ja suhtumine väiksematele lastele mõjub.  Püüan siiski olla iga päev positiivne ja kannatlik.

Meil oli hästi tore pereõhtu õpetus teemaks - sõprus.  Marta õpetas väga hästi.  Ta kasutas lisaks pühakirjadele ja Pereõhtu õpetuste raamatule ka ühte toredat lugu hiirest ja mutist. Mulle nii väga meeldivad pereõhtud!

Templikogemus

Sel ajal kui issi noortega templis oli, jalutasin meie pere väikestega ümber templi.  Olin just enne seda tulnud templianni istungilt ja selestilises ruumis palvetanud. Oma üllatuseks sain palvele vastuse kohe, jalutuskäigu ajal.  See oli nii üllatav.  Bert alustas sel sügisel õppetööd.  Esimese klassi läbiv teema ja metoodika on õppimine muinasjuttude kaudu.  Olemegi seda usinalt teinud.  Viimastel nädalatel on Bert aga eelistanud puhata ehk ta ei ole just eriti huvitatud.  Ma ei ole selle pärast muretsenud, sest ta on ikka päris noor ja koduõppel on see luksus õppida vastavalt võimetele ja soovile.  Kui ma seal jalutasin tuli korraga mulle juhatus - muinasjutt on küll hea viis õppimiseks, kuid sulle on antud parim, kasuta seda.  Mõtisklesin selle peale.  Parim, need on pühakirjad, evangeeliumi täius.  Me alustame igat päeva Friendist lugemisega (ehk vaimne mõte ja vahel ka tegevus) ja lõpetame oma päeva perena pühakirju uurides (hetkel siis Õpetused ja Lepingud).  Lisaks veel päeva jooksul siin ja seal mõni hea mõte, pühakirjakoht või - lugu.  Ometi sain sellist konkreetset, isegi hoiatavat juhatust.  Kuna ma olen otustanud alati järgida Vaimu juhatusi, siis loomulikult teen ma seda ka nüüd.  Ma ei arva, et peaksin täielikult muinasjutte vältima.  Pigem pean veelgi rohkem pöörama tähelepanu vaimsetele asjadele, pühakirjadele ning nendele voorustele ja väärtustele, mis lõpuks teevad meist sellise inimese, kes me olla võiksime.  Paul-Kevin õppis lugema Mormoni Raamatust.  Miks mitte kasutada Mormoni Raamatut ka Berdi lugema õpetamisel.  :)

Vahvad mõtted:)

Käisime täna Chrisiga raamatukogus.  Teeme seda ikka aegajalt, siis kui raamatuid on juba kaks korda internetis pikendatud ja tagastamistähtaeg käes(loe:möödas).  Niisiis täna oli see päev...ja oli nii tore.  Nõmme raamatukogu on tõepoolest vist maailma kõige mõnusam, vähemalt meile meeldib.  Nagu kohapeal selgus peeti täna raamatukogu 90. sünnipäeva.  Meie jõudsime muidugi kohale siis kui põhitegevused juba möödas, kuid saime sünnipäeva maigu ikkagi suhu.  Esiteks oli raamatukogule keegi teinud sünnipäeva puhul sellise toreda purgi, kus igasugu erinevad head mõtted(erinevatest) raamatutest sees.  Ka meile pakuti (nö kommi asemel) ja oh üllatust saime just seda mida vaja!  Minu paberil oli järgnev sõnum:  "Tõeliselt suur inimene paneb ka teised end suurena tundma."  ja Chrisil: "Lapsed peavad suurte inimestega väga kannatlikud olema".  Viimane siis Antoine de Saint-Exupery´lt.  Teiseks oli täna võimalik saada endale täiesti uus raamat ja ma muidugi kasutasin seda võimalust.  Kuna tegemist oli vahetusaktsiooniga, millest sain teada alles kohapeal, siis viin vastu heas korras raamatu millalgi järgmisel nädalal ja hetkel pole mul veel aimugi, millise kodus olevatest raamatutest ma ära annan, aga sain tuttuue Anna Haava raamatu  "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõvest".  Jee!  Anna Haava on mulle alati hästi sümpaatne olnud.  Ootan juba põnevusega selle teosega tutvumist.

Sügisannid...nämm!

Täna oli nii hea soe ja kuiv ilm, et ei raatsinud seda toas raisata. Korjasime (loe: Carl korjas) pihlakaid ja tegime pihlaka-mett. Natuke jäi alles ja see läheb homme õunamoosi sisse. Korjasime ka esmakorselt sel aastal säilitus-õunu. Eks näe, kaua nad sel aastal säilivad:D Maast korjatud ja ebatäiuslikest õuntest tegin lihtsat kooki. RETESEPT: Koostis 100g võid 1 dl suhkrut 1 muna 2 dl nisujahu 16 ebatäiuslikku õuna Valmistamine Sulata või ja sega suhkruga. Lisa muna ja jahu. Sega hästi läbi. Koori õunad ja lõika need viiludeks. Laota õunalõigud vormi põhjale. Kata õunalõigud taignaga. Küpseta kooki ahjus 200 kraadi juures 20-25 minutit. Serveeri kooki vaniljejäätisega.

Kui tahad maailma parandada, alusta iseendast:)

Vana ja kulunud lause, aga nii õige. Lugesin viimati ühte väga head 2004 aasta artiklit http://www.lds.org/liahona/2004/09/in-opposition-to-evil?lang=eng president Gordon B. Hinckley "In Opposition to Evil". Ka seal ta mainib seda sama, et me ei või näha maailmas muutust, kui me ei muuda iseennast. Me ei saa mõjutada teisi õiges suunas minema, kui me ise ei seisa kõrgemal. Uurisin suvel natuke TJE kohta (ehk Thomas Jeffersoni haridus-põhimõtted),olin sellest ka varem kuulnud, kuid seekord olin selleks valmis. TJE kõige tähtsam põhimõte on iseseisev õppimine, kus lapsevanema(õpetajal) on mentori roll. Selleks, et olle hea mentor, tuleb endal õppida samu asju, mis laps ja võimalusel olla temast natuke ees. Mõtlesin selle peale just eile, et üks asi, mis tänapäeva koolis on minu ajast erinev on see, et varem oli õpetaja autoriteet, kuna tal oligi rohkem teadmisi. Tänapäeval võib õpilane teada (või arvata, et ta teab) õpetajast rohkemgi. Info on kõigile vabalt kättesaadav. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas ma tundsin, et minu elu, teadmised ja tulevik sõltusid koolist ja õpetajatest. Õpetajale meeldimine oli tähtsam, kui teadmised. Sama kogemus oli tegelikult mõned aastad tagasi ühes Tallinna koolis meie pere lastel. Kool väsitas. Nüüd aga olen avastanud ja näen, et samuti on meie lastega, õppimine hoopis ergastab. Uute teadmiste saamine ja kinnistamine on huvitav, meeliköitev, rõõmu toov, arusaamist avardav kogemus. Maailma ei paranda raha ega valitus. Eile tuli Paul minu juurde murega. Ta avastas, et tema 11 aastasel sõbral oli koolikotis suitsupakk. Sõber palus tal saladust hoida, kuid Paul tuli ja arutas asja minuga. See juhtum pani mind mõtlema taaskord enda lapsepõlve peale. Minu isa läks Soome tööle, kui ma olin kuue aastane. Ema käis tööl, mina koolis. Esialgu ma ei tundnudki isast nii suurt puudust. Mõne aastaga aga asi muutus. Mõnes mõttes oli see seotud mu noorema õe sünniga. Sain nüüd emalt hulga vähem tähelepanu ja igatsesin isa. Aasta hiljem, kui olin 10, sain teisegi õe. Kuna olin varaküps siis tekkis raskusi ka omaealistega suhtlemisel koolis, hakkasin lävima vanemate poistega ja 11 aastaselt tõmbama suitsu. Nii et minu suitsutõmbamine oli täieikult seotud vajadusega olla sõpruskonnas aksepteeritud. Ma ei ole suitsetanud viimased 15 aastat ja ei kavatse seda enam kunagi teha. Inimesed on võimelised muutuma. Tahestahtmata mõtlen selle peale, kui paljudel lastel jääks tervis rikkumata, kui vaid vanemad oskaksid neile piisavalt tähelepanu pöörata. Mul on head vanemad ja ma olen kindel, et nad andsid oma olukorras endast parima. Siiski oleksin pigem elanud materjaalselt kehvemates tingimustes, kuid harmoonilist pereelu. Mulle meeldis selles artiklis mida ma lugesin, veel üks mõte. Arendage oma lastes parima äratundmise maitset. Jutt käib siis raamatutest, meediast jms Kuidas meie pere seda teeb? Meil ei käi kodus ühtegi ajalehte, uudiseid kuulame AK-st. Meil on tellitud kaks ajakirja - New Era ja Friend. Käime regulaarselt raamatukogus ja laenutame ainult parimat. Vahel astume ämbrisse ja jätame raamatu pooleli. Selgub, et kõik mida maailm ägedaks peab, ikkagi ei ole lugemist-vaatamist-kuulamist väärt. Telekast tuleb ka igasuguseid huvitavaid dokumentaale ja loodusteemalisi või näiteks muusikasaateid. Kuidas me seda parimat maitset arendame? Me pakuma parimat. Me ei luba miskit ebapuhast ega ebamoraalset oma ellu. Sest me teame, et mõte võib viia teoni. Parem homme, algab paremast uuest põlvkonnast.