Kuhu me kiirustame?

Viimased paar nädalat oleme elanud autota ja oleme saanud seetõttu palju huvitavaid kogemusi.
Kui oled kümme aastat järgemööda kõik oma pikemad käigud autoga teinud, siis polegi nii tavaline käia jala või kasutada ühistransporti:)
Esimene kord bussiga linna teise otsa sõita oli muidugi jube, sest buss haises nii mis kole ja tundus nagu oleksime pärit kusagilt teiselt planeedilt, kõik inimesed olid surmtõsised (väljaarvatud need, kelle hingeõhust oli tunda kanget alko-lõhna, nemad olid äärmiselt jutukad ja lõbusad). Niisiis kuhu ma jäingi...
Edasi läks iga korraga paremaks, uskumatu ma tean, aga küllap see tõesti nii on, et inimene harjub kõigega. Bussiga 45 minutit lastega kuhugile minna pole siiski saanud mu lemmik ajaviiteks ja arvatavasti ei saa ka, kuid on talutav.
Positiivset oleme sellest palju saanud. Kui varem kippusime ikka igale poole hiljaks jääma siis nüüd oleme tihtipeale liiga vara kohal. Kuna me ei ela bussipeatuses, siis saime võimaluse rohkem värskes õhus liikuda. Olen saanud targemaks, teiste juttu bussis pealt kuulates. Olen saanud rohkem naerda, laste-abikaasa-õdedega rohkem rääkida. Mida veel? Ükspäev Chrisiga poest koju tulles nägime päris lähedalt oravat, mina muidugi näen neid pidevalt, kuid Chrisi jaoks jällegi elamus missugune, autoroolist ju pole kuigi mõistlik oravaid jälgida:)
Leidsin ühe pühakirjakoha, Efeslastele 5:15-17 " Siis vaadake hästi, kuidas te elate, mitte kui rumalad, vaid kui targad pidades aega kalliks, sest päevad on kurjad! Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine." Mõtlesin ka Jaakobi sõnade peale mida ta ütles oma vennale Eesavile, see on kirjas 1 Moosese raamatus 33:13-14.
Kuhu me kiirustame, miks ja mille jaoks?
Mõned nõuanded mis mind elus aitavad :
1. Mõtle läbi mis on tõeliselt tähtis! Mõtle natuke selle peale, mis on elus sellist mida ainult sina saad teha. Miks sind loodi? Mille jaoks sind loodi? Millest peaksid loobuma? Aegajalt on hea mõelda, et kas me mitte ei ole võtnud enda teha asju, mida keegi teine peaks või saaks teha. Just nagu koristades viskame minema asju, tuleks teha ka oma elu elades. Seda on päris raske teha, kuid see tasub ennast kindlasti ära.
2. Mõtle oma elustiili peale! Millega sa oma päevi, nädalaid, kuid ja aastaid sisustad? Milline on sinu meelest korda läinud päev? Mida sa saaksid teha, et iga päev oleks korda läinud päev?
3. Mis sind motiveerib? Ole aus. Kas sind motiveerivad ambitsioonid, elu eesmärk, südametunnistus, kirg, ego, suutmatus öelda ei, kättemaks, raha või midagi muud? Tore on see, et me kõik saame ise valida ja muuta edaspidiseks eluks motivatsiooni, nii et see võiks meile tuua rahu ja rõõmu nüüd ja igavesti.
Mitte keegi meist ei tea kui palju elupäevi meile on antud. Miks mitte siis nautida seda maist teekonda nii, et ei oleks tore mitte ainult praegu, vaid et täna tehtud otsused ja teod tooks rahuldust igavesti.
Kui tunned, et 24 tunnist päevas sulle ei piisa, siis soovitan sügavalt mõelda nende eelneva kolme punkti peale.

Milline suurepärane kingitus Taevaselt Isalt igale oma lapsele, 24 tundi ööpäevas! Mida me selle ajaga teeme on aga meie endi teha. Aeg on tõesti hinnaline kingitus.
Lõpetuseks, 1 Korintlastele 6:12:" Kõike on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu; kõike on mul luba teha, aga miski ei tohi saada meelevalda minu üle."

Tõelised printsessid!

Iga väike tüdruk unistab vahel sellest, et ta on tõeline printsess... ja mitte ainult väike tüdruk:) Tegelikult aga ongi iga tüdruk, hoolimata sellest kas ta on ühe, kümne või saja aastane, tõeline printsess! Nüüd emme ja Marta uus tüdrukuteblogi http://printsessid.blogspot.com/

Marta ja Bert!

Nägime Martaga seda pilti ühes blogis ja meile tundus, et sellel pildil on ju Marta ise ja Bert-Parker:)

Kas on hea olla ema-õpetaja?

Eelmisel pühapäeval küsis minult selle küsimuse üks lasteaednikust ema. Mõtlesin terve öö, kui puudulik oli minu vastus talle.
Jah, muidugi on ema olla hea ja õpetajad oleme me lapsevanematena nagunii kõik, tahame me seda või mitte.
Loomulikult olen ma mõnikord väsinud, aga oleksin kindlasti ka siis kui minu kõik lapsed iga päev kuhugi paigutatud oleksid ja ma ise tööl käiksin.
Tegelikult ei vahetaks ma seda oma laste ise õpetamist mitte millegi vastu siin maailmas.
Esiteks sellepärast, et meil on koos nii hea olla. Teiseks, ükski kool ei vasta täiel määral meie pere vajadustele. Kolmandaks see on meie ülesanne õpetada oma lapsi ja ilmselt peaksin seda ikka tegema ka siis kui nad koolis käiksid. Seda viimast näitab ka Carl-Erikuga saadud (ja ikka veel saadav) kogemus.
Ma mõistan ka pedagoogide mitte mõistmist. Küllap tunnevad nad, et nende omandatud tarkust ei hinnata piisavalt. Mõtlesin selle lause peale, et las iga kingsepp jääb oma liistude juurde ja korraga sähvatas, et mis on siis ema ülesanne? Anda lapsele elu, toita, hoolitseda... Kes ütleb kui kaua ta seda tegema peaks või mil määral või kui palju?
Mina hoolitsen oma laste eest niimoodi ja meile see meeldib.)

Kurvad Kadrid...

Kuhu on kadunud kõik Mardid ja Kadrid ja miks jäävad nende väheste ees, kes siiski veel julgevad ringi liikuda uksed suletuks?
Meie lapsed ootasid juba mitu nädalat Kadripäeva, lauludki tähtsaks sündmuseks pähe õpitud, kostüümid uhked... aga kahjuks jäi nende Kadrirõõm lühikeseks, sest MITTE KEEGI ei lasknud neid enda juurde sisse, mis sisse, keegi isegi mitte ei paotanud ust. Ometi, julgen väita, elame Tallinna kõige turvalisemas piirkonnas. Miks siis ometi? Kallid täiskasvanud, kas olete unustanud selle kena aastasadu vana kombe? See oli vist tõesti viimase aja armetuim hetk, kui Paul-Kevin kurvalt koduuksest sisse marssides teatas, et MITTE KEEGI ei tahnud meie Kadriõnne....

Tegus novembrinädal:)

Lõpuks tagasi...

18. septembri hommikul sündis meie perre imetilluke pojake, Seth-Connor, kes on nüüd Taevase Isa juures meid ootamas. Kuigi ma tean, et tema hing on surematu, teeb igatsusvalu nii kohutavalt haiget, eriti õhtul, kui ülejäänud pere juba magab, et seda on raske sõnadesse panna.

Selle sügise tohutu õunasaak, ega õppetöö intensiivsem käivitumine, ega seminari superlahe seltskond ei suuda kahjuks siiski mulle rahulikku ööund tagada. Seepärast istungi järjekordselt kell üks öösel üleval ja selleks et mitte liiga palju mõtelda, otsustasin hoopis natuke kirjutada. Nii et jah, Kadri-Riin ma EI kirjuta mitte sinu tungivale soovile vastu tulles vaid täiesti isekatel põhjustel.

Muidugi on juhtunud vahepeal veel palju imelist. Ilmavalgust nägi Kerlin, (veelkord super palju õnne Kärt!) ja Pille kaksikutest pojud. Tulemas on perelisa Borissovite juures. Emal-isal oli, nüüd siis juba eile, 35. pulma-aastapäev, isa tegi ometi kord midagi romantilist (saatis emale kulleriga Gerberatega kimbu!) Kadri-Riin sõidab juba tuleval laupäeval Ameerikasse... see alles saab imeline olema:) Loodetavasti... Rintsu saab järgmisel nädalal 18! Uskumatu aga tõsi!

Carl-Eerik otsustas suve lõpus siiski sellel sügisel kooliteed tallama hakata. Eks tal oli ikka pabin sees, et kuidas nüüd viiendas klassis, kui nii palju erinevaid õpetajaid, kõik see asi käima hakkaks. Saan temast suurepäraselt aru. Esimese veerandi tunnistus oli nagu ikka, põhiliselt viieline.

Marta on super tubli kodukas! Vahel on laisk ka, aga seda on ju kõik kiisud... Ah kui tobedad ja mõtetud olid need enne veerandilõppu olevad nädalad. Täna kooli, sinna tundi, siis koju, pole aega midagi uut õppida, kordame üle, et saaksid enda head arengut näidata. Tulemuseks muidugi laitmatu, viieline tunnistus, kuid kuidagi kripeldama jäi see kaks nädalat niisama raisatud, ühe kohapeal tammutud aega. No ja siis veel muidugi see eriti imelik ujumiseksam, mille pärast mitu päeva kõhtu valutati, närveeriti ja muretseti. Õnneks selle eest lõpuks ikkagi hinnet ei pandud, kui oleks nii kena olnud seda ette teada. Marta arvas tõepoolest, et tal lastakse seal lihtsalt ära uppuda, sest ta kahjuks ei oska ujuda ja kahe kuuga miskipärast polnud seda võimalik ka ära õppida.

Paul-Kevin "läks" esimesse klassi. Käisime esimesel koolipäeval aktusel ja puha, nii on ju kombeks... Loodan et Berdiga saavad olema teised kombed. Sõprade-semude tõttu ta ikka vahel kipub sinna(loe:kooli), kuid seda jääb aina harvemaks. Ennemini ootab ta esmaspäeva pärastlõunat, et saaks minna mõttemängudesse (see toimub ka koolis). Nendel kordadel kui oleme esmaspäeval haiged, siis mängivad nad mõttemänge kodus, sama teevad nad ka neljapäeviti, sest siis meile põhimõtteliselt see aeg kohale minemiseks ei sobi. Kirjatehnika vajab veel harjutamist, aga seda on terve elu aeg täiustada. Hetkel loeb ta raamatut "Väike Papa". Oleme seda varem kunagi ette lugenud, päris vahva. Kuna vanaisa on meil ka Papa ja Paul ise hirmus vanaisa moodi, eks siis see raamat ka kuidagi eriline. Matemaatikat õpime teise klassi tasemel. Õpetaja küll avaldas "lootust", et ehk jääb areng mingilt maalt seisma ja siis on võimalik jälle koolis normaalselt koos teiste lastega käia, aga ma millegi pärast kahtlen selles;)

Suurimaks probleemiks kujunes selle õppeaasta alguses inglise keel, (kuna koolis on uus õpetaja?). Õnneks on meie issi hirmus asjalik ja ajas asjad korda! Aitäh kallis!

Bert-Parker areneb omas tempos ja nii kuidas tuju on. Enamasti küll rahulikult ja vaikselt. Iga päevaga laienev sõnavara, uued liigutused ja ilmed, mängud ja laulud, teevad temast lausa imeliselt mõnusa lapse.

Issi käib nüüd ka koolis, ülikoolis, õhtuõppes. Mis tähendab, et esmaspäevast neljapäevani me teda põhimõtteliselt ei näegi. Kuna issi oli päris pikalt haige ja ei pidanud mõnel õhtul kooli minema, küsis Paul ühel sellsel õhtul, et kas issi on nüüd ka koduõppel. Issi vastas seepealenatuke järsult, et EI muidugi mitte, kuid siis järele mõeldes leidis, et võib ka nii öelda.

See nädal on issi terve ja läheb kooli, nagu kord ja kohus ette näeb. Issi vahetas töökohta ka. Issi on nüüd hoopis ühes teises firmas kliendihaldur. Õnneks on inimeseõpetuse tööraamatu need osad juba täidetud:)

Emme ehk mina, maadlen hetkel unetuse, haiguse ja kurnatuse käes. Kurnatud olen seetõttu, et igal öösel tuleb miljon mõtet, mis väsitavad pead ega lase magama jääda. Päeval aga ei suuda ma meenutada enamusi neist miljonist ja see samuti väsitab. Haige olen ka, juba tükk aega. Praegu näiteks on mul angiin, võtan muudkui kibedat rohtu ja virisen. Kui terveks saan siis ei tohi ju!

Muidu on kõik normaalne. Üritan saavutada seda, et iga päev oleks eriline. Tegelikult ongi, aga soovin, et mina ja lapsed võiksime seda nii ka tunnetada - koos.