Lõpuks tagasi...

18. septembri hommikul sündis meie perre imetilluke pojake, Seth-Connor, kes on nüüd Taevase Isa juures meid ootamas. Kuigi ma tean, et tema hing on surematu, teeb igatsusvalu nii kohutavalt haiget, eriti õhtul, kui ülejäänud pere juba magab, et seda on raske sõnadesse panna.

Selle sügise tohutu õunasaak, ega õppetöö intensiivsem käivitumine, ega seminari superlahe seltskond ei suuda kahjuks siiski mulle rahulikku ööund tagada. Seepärast istungi järjekordselt kell üks öösel üleval ja selleks et mitte liiga palju mõtelda, otsustasin hoopis natuke kirjutada. Nii et jah, Kadri-Riin ma EI kirjuta mitte sinu tungivale soovile vastu tulles vaid täiesti isekatel põhjustel.

Muidugi on juhtunud vahepeal veel palju imelist. Ilmavalgust nägi Kerlin, (veelkord super palju õnne Kärt!) ja Pille kaksikutest pojud. Tulemas on perelisa Borissovite juures. Emal-isal oli, nüüd siis juba eile, 35. pulma-aastapäev, isa tegi ometi kord midagi romantilist (saatis emale kulleriga Gerberatega kimbu!) Kadri-Riin sõidab juba tuleval laupäeval Ameerikasse... see alles saab imeline olema:) Loodetavasti... Rintsu saab järgmisel nädalal 18! Uskumatu aga tõsi!

Carl-Eerik otsustas suve lõpus siiski sellel sügisel kooliteed tallama hakata. Eks tal oli ikka pabin sees, et kuidas nüüd viiendas klassis, kui nii palju erinevaid õpetajaid, kõik see asi käima hakkaks. Saan temast suurepäraselt aru. Esimese veerandi tunnistus oli nagu ikka, põhiliselt viieline.

Marta on super tubli kodukas! Vahel on laisk ka, aga seda on ju kõik kiisud... Ah kui tobedad ja mõtetud olid need enne veerandilõppu olevad nädalad. Täna kooli, sinna tundi, siis koju, pole aega midagi uut õppida, kordame üle, et saaksid enda head arengut näidata. Tulemuseks muidugi laitmatu, viieline tunnistus, kuid kuidagi kripeldama jäi see kaks nädalat niisama raisatud, ühe kohapeal tammutud aega. No ja siis veel muidugi see eriti imelik ujumiseksam, mille pärast mitu päeva kõhtu valutati, närveeriti ja muretseti. Õnneks selle eest lõpuks ikkagi hinnet ei pandud, kui oleks nii kena olnud seda ette teada. Marta arvas tõepoolest, et tal lastakse seal lihtsalt ära uppuda, sest ta kahjuks ei oska ujuda ja kahe kuuga miskipärast polnud seda võimalik ka ära õppida.

Paul-Kevin "läks" esimesse klassi. Käisime esimesel koolipäeval aktusel ja puha, nii on ju kombeks... Loodan et Berdiga saavad olema teised kombed. Sõprade-semude tõttu ta ikka vahel kipub sinna(loe:kooli), kuid seda jääb aina harvemaks. Ennemini ootab ta esmaspäeva pärastlõunat, et saaks minna mõttemängudesse (see toimub ka koolis). Nendel kordadel kui oleme esmaspäeval haiged, siis mängivad nad mõttemänge kodus, sama teevad nad ka neljapäeviti, sest siis meile põhimõtteliselt see aeg kohale minemiseks ei sobi. Kirjatehnika vajab veel harjutamist, aga seda on terve elu aeg täiustada. Hetkel loeb ta raamatut "Väike Papa". Oleme seda varem kunagi ette lugenud, päris vahva. Kuna vanaisa on meil ka Papa ja Paul ise hirmus vanaisa moodi, eks siis see raamat ka kuidagi eriline. Matemaatikat õpime teise klassi tasemel. Õpetaja küll avaldas "lootust", et ehk jääb areng mingilt maalt seisma ja siis on võimalik jälle koolis normaalselt koos teiste lastega käia, aga ma millegi pärast kahtlen selles;)

Suurimaks probleemiks kujunes selle õppeaasta alguses inglise keel, (kuna koolis on uus õpetaja?). Õnneks on meie issi hirmus asjalik ja ajas asjad korda! Aitäh kallis!

Bert-Parker areneb omas tempos ja nii kuidas tuju on. Enamasti küll rahulikult ja vaikselt. Iga päevaga laienev sõnavara, uued liigutused ja ilmed, mängud ja laulud, teevad temast lausa imeliselt mõnusa lapse.

Issi käib nüüd ka koolis, ülikoolis, õhtuõppes. Mis tähendab, et esmaspäevast neljapäevani me teda põhimõtteliselt ei näegi. Kuna issi oli päris pikalt haige ja ei pidanud mõnel õhtul kooli minema, küsis Paul ühel sellsel õhtul, et kas issi on nüüd ka koduõppel. Issi vastas seepealenatuke järsult, et EI muidugi mitte, kuid siis järele mõeldes leidis, et võib ka nii öelda.

See nädal on issi terve ja läheb kooli, nagu kord ja kohus ette näeb. Issi vahetas töökohta ka. Issi on nüüd hoopis ühes teises firmas kliendihaldur. Õnneks on inimeseõpetuse tööraamatu need osad juba täidetud:)

Emme ehk mina, maadlen hetkel unetuse, haiguse ja kurnatuse käes. Kurnatud olen seetõttu, et igal öösel tuleb miljon mõtet, mis väsitavad pead ega lase magama jääda. Päeval aga ei suuda ma meenutada enamusi neist miljonist ja see samuti väsitab. Haige olen ka, juba tükk aega. Praegu näiteks on mul angiin, võtan muudkui kibedat rohtu ja virisen. Kui terveks saan siis ei tohi ju!

Muidu on kõik normaalne. Üritan saavutada seda, et iga päev oleks eriline. Tegelikult ongi, aga soovin, et mina ja lapsed võiksime seda nii ka tunnetada - koos.

If you want a thing bad enough:
To go out and fight for it,
Work day and night for it,
Give up your time and your peace and your sleep for it
If only desire of it makes you mad enough never to tire of it
Makes you hold all things tawdry and cheap for it.
If life seems all useless and empty without it,
And all that you scheme and you dream is about it.
If gladly you'll sweat for it, fret for it, plan for it.
Lose all your terror of devils or man for it.
If you'll simply go after the thing that you want
With all your capacity, strength, and sagacity
Faith, hope, and confidence, stern pertinacity.
If neither cold, poverty, famine, nor gaunt
Nor sickness nor pain of body and brain
Can keep you away from the thing that you want.
If dogged and grim you besiege and beset it,
You'll get it!!
(It is adapted from Berton Bailey.)

Mõtle selle peale!

"You can discover more about a person in an hour of play than in a year of conversation." Plato

Ettevalmistused Marta sünnipäevaks...

Carl on ikka nii armastav vend:) Terve eilse õhtupooliku tegeles ta Martale kingituse valmistamisega. Kaua tehtud kaunike...kollane vatitäidisega vildist kassike. Kuid nagu see poleks veel olnud piisav, tuli tal mõte ka padjapüür ära kaunistada, selle sama kassi motiiviga. Ja tehtud see saigi. Ning hommikuks oli valminud veel ka kaart, loomulikult jällegi kassiga:)
Paul ei suutnud seda muidugi pealt vaadata ja soovis ka "kingiprojektis" osaleda. Nii sai tema panuseks, padjapüüri kassile näo joonistamine. Nüüd sai kiisu kaardi taha kirjutada ka Pauli nime:)
Heade lapsevanematena ostsime Martale selle mida ta soovis ja mammalt sai ta veel teise sarnasegi. Hommikusöögiks vutimunad... Nii et peaks nagu igati kordaläinud sünnipäev olema. Aga võta näpust! Suurim soov jäi täitumata. Poistest saab ta rahu alles siis kui järgmise nädala alguses vanaemaga Soome sõidab.
Mõelda vaid, üheksa aasta! Millegipärast tundub, et see aeg on läinud nii kiirelt. Üheksa aasta tagune aeg tundub olevat kusagil kaugel mägede taga... ja tore ongi, sest praegu on parem:)

Koduõppe suvepäevad 2008

Kohe ei teagi millest alustada või mida kirja panna....
Carl-Eriku meelest võiksid koduõppe suvepäevad kesta kauem, kohe palju kauem - näiteks nädala:)
Paul-Kevin lubas Lõuna-Eestisse suurest peast maja osta:)
Marta leidis uue parima sõbra ja Bert-Parker on lihtsalt äärmiselt rahuloleva olemisega:)
Minul on väga hea meel, et me ikkagi otsustasime kõigele vaatamata kohale minna ning Chris tundub, et jäi ka rahule (seda kinnitab tema ühtlane norin:).
On nii hea näha, et ka siin Eestis on inimesi, kes vähemal või suuremal määral jagavad neid väärtusi, mida meie pere oluliseks peab. On imetore näha oma lapsi võõrastega (nii laste kui ka täiskasvanutega) suhtlemas. Veelgi parem on näha kuidas lapsed koos mängivad, ise endale tegevust leiavad, väiksemate eest hoolitsevad jne jne
Kaob piir minu ja sinu vahel ja on vaid üks suur meie. See on lihtsalt nii imeline tunne, et seda ei saa sõnadesse hästi pannagi.
On imeline näha, et siin maa peal on veel inimesi, kes oskavad väärtustada igat inimest, hoolimata tema hetkelisest elukeskonnast ja kogemuste pagasist.
Me oleme kõik nii erinevad, kuid see mis meid liidab on austus ja armastus oma laste vastu. Võin kahtlemata öelda, et iga lapsevanem kes osales koduõppe suvepäevadel, soovib oma lastele parimat.
Tõesti, see oli minu suve parim üritus, algusest lõpuni (ehk mineku hetkest koju tagasi jõudmiseni)!

Aitäh, Kadri-Riin!

Lõpuks on mu blogis muusika! Jesshhhhhh!!!!

Eesti reis 2008

On nii ütlemata tore olla jälle kodus:)
Meie selle aasta Eesti reis nägi välja selline.
Neljapäeval oli Paul-Kevini sünnipäev, ta sai seitsme aastaseks. Chrisil oli eriti pikk tööpäev, kuigi olime varem kokku leppinud, et ta teeb natuke lühema päeva. Tahtsime teha paremini aga välja tuli ikka nagu tavaliselt:) Memme helistas ja palus Pauli koogile järele tulla... niisiis veel üks väljasõitu pidurdav tegevus. Siis selgus, et Carl-Erikul ei ole ujumispükse... Lõpuks saime siiski linnast välja, esialgne (välja prinditud) plaan oli küll täiesti rikutud, kuid selline see meie elu ju on, mis teha.
Ööbisime telgis imekaunis kohas, Toolses, Metsaantsu talus. Öö oli rahutu, kuna lapsed peaaegu ei maganudki (loe: jäid magama alles hommikul).
Järgmisel hommikul tegime jaanalinnufaarmis ekskursiooni ja käisime Toolse kindlust vaatamas. Vahva koht! Merevesi oli nii soe, et peaaegu otsustasime Rakvere veekeskuse asemel seal samas veemõnusid nautida. Kuid kuna see oli ikkagi Paulile sünnipäevaks lubatud, siis peale mõningast merevees sulistamist seadsime "sammud" veekeskuse poole.
Rakvere veekeskus võttis meid lahkelt vastu sõbralikke töötajate ja mõnusa atmosfääriga. Ainult üks asi tõsiselt häiris, aga samas on kindlasti palju neid kellele see just meeldib, nimelt lastebasseini vastas on telekas, kust pidevalt poolpaljaste tädidega muusikavideoid lasti, muide sama asi ka samas komleksis olevas Arabella kohvikus, mida reklaamitakse kui äärmiselt lastesõbralikku kohta.
Kõhud Arabella kohviku toitu täis, alustasime sõitu Peipsi põhjakaldale.
Kuna olime nõuks võtnud, sellel päeval rmk telkimisplatsil ööbida, tuli meil koha leidmiseks tõelist vaeva näha. Lõpuks tänu sõbraliku eesti mehe abile, leidsime küll koha, kuid kahjuks sellega kõik veel ei lõppenud. Selgus, et rmk telkimisalal ei saagi tasuta ööbida. Tee peal oli silt STOP ülerahvastatud ja samas ka ainult vene keelt kõnelev noormees, kes müüs pileteid vabadele kohatdele. Äärmiselt kummaline.. Kuna aeg oli hiline ja oli viimane aeg telgid püsti panna, maksime raha ära ja sõitsime telkimisalale. Rahvast oli tohutult, kuid meie õnneks siis leidus natuke ruumi ka meie pere jaoks. Koht oli iseenesest kena, meie kahjuks aga oli reede õhtu ja paljud noored olid ka tulnud metsa, küll mitte loodust ja vaikust nautima, vaid pidutsema. Nii veetsimegi öö kõva tümpsu ja kiljumise sees. Ometi saime me kõik sellel ööl sügavamalt magada kui esimesel:)
Hommikul pakkisime taaskord asjad ja asusime teele. Seekord leidmaks mõnda privaatset rannakest Peipsi põhjakaldal. Leidsime! Päike oli pilvede taga, tuul oli kõva ja vesi jahe, kuid ometi oli kõik nii rahulik ja mõnus.
Edasi läks sõit Ida-Virumaale. Muidu polekski sinna asja olnud, aga olin kindlalt otsustanud ära käia Sinimägedes ja Sininõmme kalmistul. Peale mõningast otsimist leidsimegi me need kohad üles ja ... saime täieliku šoki. Nii trööstitut kalmistut polnud me veel varem näinud. Huvitaval kombel järgis ilm sellel päeval minu tundeid. Ja nii nutsime, mina ja taevas, seal kalmistul südamest. Usun, et minu mõttes öeldud palved ja vaikselt lauldud sõnad "Me igavesti koos saame olla..." jõudsid sinna kus vaja.
Edasi viis tee meid Narva ja peale paari tiiru ja tõdemust, et siin linnas pole meil midagi teha linnast välja maanteele ... ja tagasi Rakvere poole.
Tõrma kalmistul leidis Chris ilma suurema vaevata üles minu vanaisa Arturi.
Avastasime, et üks tee on maa pealt kadunud ja seda üles leida ei õnnestunudki, aga ju see siis nii pidi olema.
Ja siis tulime koju.
Küll on ikka hea olla kodus!