18. septembri hommikul sündis meie perre imetilluke pojake, Seth-Connor, kes on nüüd Taevase Isa juures meid ootamas. Kuigi ma tean, et tema hing on surematu, teeb igatsusvalu nii kohutavalt haiget, eriti õhtul, kui ülejäänud pere juba magab, et seda on raske sõnadesse panna.
Selle sügise tohutu õunasaak, ega õppetöö intensiivsem käivitumine, ega seminari superlahe seltskond ei suuda kahjuks siiski mulle rahulikku ööund tagada. Seepärast istungi järjekordselt kell üks öösel üleval ja selleks et mitte liiga palju mõtelda, otsustasin hoopis natuke kirjutada. Nii et jah, Kadri-Riin ma EI kirjuta mitte sinu tungivale soovile vastu tulles vaid täiesti isekatel põhjustel.
Muidugi on juhtunud vahepeal veel palju imelist. Ilmavalgust nägi Kerlin, (veelkord super palju õnne Kärt!) ja Pille kaksikutest pojud. Tulemas on perelisa Borissovite juures. Emal-isal oli, nüüd siis juba eile, 35. pulma-aastapäev, isa tegi ometi kord midagi romantilist (saatis emale kulleriga Gerberatega kimbu!) Kadri-Riin sõidab juba tuleval laupäeval Ameerikasse... see alles saab imeline olema:) Loodetavasti... Rintsu saab järgmisel nädalal 18! Uskumatu aga tõsi!
Carl-Eerik otsustas suve lõpus siiski sellel sügisel kooliteed tallama hakata. Eks tal oli ikka pabin sees, et kuidas nüüd viiendas klassis, kui nii palju erinevaid õpetajaid, kõik see asi käima hakkaks. Saan temast suurepäraselt aru. Esimese veerandi tunnistus oli nagu ikka, põhiliselt viieline.
Marta on super tubli kodukas! Vahel on laisk ka, aga seda on ju kõik kiisud... Ah kui tobedad ja mõtetud olid need enne veerandilõppu olevad nädalad. Täna kooli, sinna tundi, siis koju, pole aega midagi uut õppida, kordame üle, et saaksid enda head arengut näidata. Tulemuseks muidugi laitmatu, viieline tunnistus, kuid kuidagi kripeldama jäi see kaks nädalat niisama raisatud, ühe kohapeal tammutud aega. No ja siis veel muidugi see eriti imelik ujumiseksam, mille pärast mitu päeva kõhtu valutati, närveeriti ja muretseti. Õnneks selle eest lõpuks ikkagi hinnet ei pandud, kui oleks nii kena olnud seda ette teada. Marta arvas tõepoolest, et tal lastakse seal lihtsalt ära uppuda, sest ta kahjuks ei oska ujuda ja kahe kuuga miskipärast polnud seda võimalik ka ära õppida.
Paul-Kevin "läks" esimesse klassi. Käisime esimesel koolipäeval aktusel ja puha, nii on ju kombeks... Loodan et Berdiga saavad olema teised kombed. Sõprade-semude tõttu ta ikka vahel kipub sinna(loe:kooli), kuid seda jääb aina harvemaks. Ennemini ootab ta esmaspäeva pärastlõunat, et saaks minna mõttemängudesse (see toimub ka koolis). Nendel kordadel kui oleme esmaspäeval haiged, siis mängivad nad mõttemänge kodus, sama teevad nad ka neljapäeviti, sest siis meile põhimõtteliselt see aeg kohale minemiseks ei sobi. Kirjatehnika vajab veel harjutamist, aga seda on terve elu aeg täiustada. Hetkel loeb ta raamatut "Väike Papa". Oleme seda varem kunagi ette lugenud, päris vahva. Kuna vanaisa on meil ka Papa ja Paul ise hirmus vanaisa moodi, eks siis see raamat ka kuidagi eriline. Matemaatikat õpime teise klassi tasemel. Õpetaja küll avaldas "lootust", et ehk jääb areng mingilt maalt seisma ja siis on võimalik jälle koolis normaalselt koos teiste lastega käia, aga ma millegi pärast kahtlen selles;)
Suurimaks probleemiks kujunes selle õppeaasta alguses inglise keel, (kuna koolis on uus õpetaja?). Õnneks on meie issi hirmus asjalik ja ajas asjad korda! Aitäh kallis!
Bert-Parker areneb omas tempos ja nii kuidas tuju on. Enamasti küll rahulikult ja vaikselt. Iga päevaga laienev sõnavara, uued liigutused ja ilmed, mängud ja laulud, teevad temast lausa imeliselt mõnusa lapse.
Issi käib nüüd ka koolis, ülikoolis, õhtuõppes. Mis tähendab, et esmaspäevast neljapäevani me teda põhimõtteliselt ei näegi. Kuna issi oli päris pikalt haige ja ei pidanud mõnel õhtul kooli minema, küsis Paul ühel sellsel õhtul, et kas issi on nüüd ka koduõppel. Issi vastas seepealenatuke järsult, et EI muidugi mitte, kuid siis järele mõeldes leidis, et võib ka nii öelda.
See nädal on issi terve ja läheb kooli, nagu kord ja kohus ette näeb. Issi vahetas töökohta ka. Issi on nüüd hoopis ühes teises firmas kliendihaldur. Õnneks on inimeseõpetuse tööraamatu need osad juba täidetud:)
Emme ehk mina, maadlen hetkel unetuse, haiguse ja kurnatuse käes. Kurnatud olen seetõttu, et igal öösel tuleb miljon mõtet, mis väsitavad pead ega lase magama jääda. Päeval aga ei suuda ma meenutada enamusi neist miljonist ja see samuti väsitab. Haige olen ka, juba tükk aega. Praegu näiteks on mul angiin, võtan muudkui kibedat rohtu ja virisen. Kui terveks saan siis ei tohi ju!
Muidu on kõik normaalne. Üritan saavutada seda, et iga päev oleks eriline. Tegelikult ongi, aga soovin, et mina ja lapsed võiksime seda nii ka tunnetada - koos.
