Esimesed 9 kuud - juba kõhubeebina oli aru saada, et see laps magab ja on ärkvel siis kui ise tahab ja ma ei räägi siin üldse tüüpilisest juhtumist, kus tita parasjagu emme magamise ajal üles ärkab, see oleks olnud ootuspärane.
1.eluaasta - Esimesed kaks päeva oli Koit peaaegu kogu aeg ärkvel, kui välja arvata need paar äärmiselt pinnapealse unega 15 minutit. Haiglast lähen koju lastearsti sõnade saatel, et küll ta varsti magama jääb, ükski laps pole tema praktika jooksul esimese nädala lõpuks jätnud pikka und tegemata. Terve esimene aasta oli nagu üks arusaamatu tsirkus. Koit magas 15-20 minuti kaupa, päeva peale kokku enamasti nii nagu ealiselt uneks vaja. Terve aasta vasardas mul peas, et kui ma selle päeva, kuu, aasta üle elan, siis on hästi, siis vaatame edasi.
Magamatus oli nii suur, mitte millegi tegemiseks ei olnud piisavalt suutlikkust. Uskumatu, et ma selle aasta üle elasin! Uskumatu, et ma suutsin nii palju kainet mõistust säilitada, et ei andnud järele kiusatusele lapsed kooli tagasi saata. Muidugi olid lapsed ise imeliselt tublid ja abikaasast saan ka rääkida ainult ülivõrdes:) Tegelikult ma tõenäoliselt ei olekski suutnud seda aastat üle elada, kui vanemad lapsed ei oleks kodus olnud ja mulle iga päev magamiseks võimalust andnud. Nad lihtsalt võtsid beebi ja mina magasin, vahel tunde.
Kommentaarid, mida kuulsin - see läheb üle, ta kasvab sellest välja, mul oli ka nii jne olid igapäevased.
2.eluaasta - mõni nädal enne aastaseks saamist magas Koit esimest korda järjest 40 minutit. See oli paljulubav! Koidu esimeseks sünnipäevaks kutsusime esimest korda külalised enda juurde. Mäletan, et suutsin ennast nii palju kokku võtta, et veidi inimestega suhelda, pärast pidu olin omadega täiesti läbi. Ajapikku kasvasid magamisperioodid aina pikemaks. Põhiprobleemiks sai see, et polnud vahet kas oli päev või öö, Koit magas siis kui uni tuli. Inimesed andsid järjepidevalt nõu - küll kasvab, tee seda või toda, kas sa seda oled proovinud jne
3. eluaasta - Hakkasin uurima unehäirete kohta ja pidama Koidu unepäevikut. Selgus, et tegemist on erilise orgaanilise une-ärkveloleku rütmi häirega ehk Koidul on ebaregulaarne une-ärkveloleku rütm. Unepäeviku pidamine oli oluline, et seda täpsustada. Saime teada, et kahjuks on tegemist täielikult desorganiseeritud une-ärkvelolekurütmiga, mis tähendab, et ööpäevane tsükkel on sponaanse varieeruva pikkusega. Mingisugune rütm justkui veidi oleks, kuid kahjuks ei saa me sellest veel aru, või on see pigem juhuslik. Ka arst ei tea. Uneperioodid olid pikenenud niivõrd, et järjest sai magatud ka juba 6-7 tundi. Enamus inimesi ei saa meie olukorrast aru, tihti kuuleme ikka sama - mul oli ka nii või aga te proovige seda jne
4. eluaasta - Hakkan olukorraga tasapisi leppima ja mitte ainult mina, ka Chris ja lapsed. Öine ärkvelolek on mulle endiselt ränk, kuid siiski püüan leida positiivset. Püüan tõesti kogu hingest kohaneda Koidu vajadustega ja leida lahendusi, nii et saaksime kõik võimalikult rahulikult elada. Üritan pöörata rohkem tähelepanu ka teistele lastele. Perearst tõdeb, et kahjuks pole praegu võimalusi Koidu erilise unehäire ametliku diagnoosi saamiseks. Psühholoog ei ole sellisest asjast kuulnudki või vähemalt ei usu, et selline asi üldse võimalik oleks, sest tema meelest peab tegemist olema lapsevanema saamatusega, ju ei oleta osatud last magama õpetada või ei äratata hommikul "õigel" ajal üles. Alustan saatusekaaslaste otsimist. Esialgu tulutult. Mis on veel hästi veider, on see, et kui ta on väsinud siis ta magab ja mitte miski ega mitte keegi ei saa teda üles ajada, sest ta lihtsalt magab edasi:) Näiteks Berdi sünnipäeval käisime bowlingus ja võtsime ta kaasa, kuigi ta magas. Praegu on ta veel väike ja see pole vist nii imelik...On päevi kui ta magab järjest 10 tundi!
Täna näiteks jäi Koit magama 6:15. On väga tõenäoline, et ta magab kella kaheni või kauem.
Ja nii ongi!
