Kuidas me jõudsime koduõppeni? 1. osa

Olen juba pikka aega mõelnud, et kirjutaks sellest kuidas me koduõppe juurde jõudsime ja kuidas meil läheb. Selleks pean kõigepealt minema tagasi oma lapsepõlve.
Minu ema oli lasteaias kasvataja ja oli üpris loomulik, et hakkasin paari aastaselt käima temaga tööl kaasas. Enne seda oli minuga kodus isa ja tema on mulle tänase päevani eriliselt armas:) (Mamps, ära solvu!) Lasteaias käisin siis kuni koolini, mida ma muide ootasin väga, sest lugema hakkasin juba kolmeselt ja klaveritunde hakkasin saama neljaselt, ning olin üldse seda meelt (ehk loe: mulle oli sisendatud), et kool on miskit väga erilist. Lootus kooli minemiseks saabus siis, kui olin viie aastane, kuid kahjuks ütles lastearst, et tema mind veel kooli panna ei soovita, kuna mul on südames kahinad. Nonii, tänks eksole. Pidin aastakese veel ootama. Lasteaia aegade parimad päevad olid need, kui sain minna hoopis vanaema Elleni juurde või issiga ehitusele. Lasteaias olles kardsin kõige rohkem seda, et ärkan pärast lõunaund ja ema pole. See juhtus tegelikult ühe korra ja juhuse tahtel oli just sel päeval ahjumuna (mida ma ei suutnud süüa) ja mind pandi seetõttu nurka seisma. Igatahes sain sellest siukese trauma, et veel aastaid ei suutnud muna süüa ja ema kardsin kohutavalt kaotada.
Siis tuli kool. Aga enne veel katsed. Oli küll veel stagnaaeg, kuid Muusika Keskkoolis olid koolikatsed. Mäletan, et oli kena kevadpäev. Mul oli seljas ema kootud kampsun, kui sammud koos ema-isaga kooli poole seadsin. Tundsin, et ema oli kuidagi närviline. Ise olin rahulik. Muusikaosa läks kenasti, kohe peale seda saadeti mind teise klassi, kus üks mulle võõras õpetaja näitas mulle kõigepealt pilte a la mis ei sobi teiste hulka. Rõõmustasin ja ütlesin õpetajale, et tegin emaga kodus need ülesanded mitu korda läbi ja et võime kohe mõne raskema kallale asuda. Õpetaja pani vihikukese käest ja teine võõras õpetaja pöördus minu poole raamatuga. Seda raamatut mul kodus polnud, küll aga olin seda korra lugenud lasteaias, ülemises rühmas. Õpetaja näitas raamatu kaant ja palus, et ma sealt loeksin. Lugesin ja lisasin, et võin terve raamatu ette lugeda, kuna seal on nii vähe teksti. Seepeale sain vastuseks, et pole vaja ja õpetajad omavahel veel mainisid, et mis me ikka aega raiskame. Oligi kõik. Ema-isa hakkasid uurima, et kuidas läks, kehitasin õlgu. Tuli õpetaja ja ütles, et sain kooli sisse. Teised lapsevanemad olid hämminugus, kuidas nii, sissesaanute nimed pannakse ju tahvlile, otsustamine võtab mitu päeva aega.
Ühesõnaga läksin kooli. Esimene klass oli mõtetu, välja arvatud klaveritunnid. Ootasin iga päev, et nüüd, täna tuleb midagi uut ja huvitavat. Esimeses klassis hakkasin vihkama kirjatehnikat. Päevast päeva oli vaja ilusa käekirjaga kirjutada. Teine-kolmas klass polnud paremad. Teises tuli juurde vene keel ja hakkasin seda kohe vihkama, sest oli vaja pähe õppida mulle tundmatuid sõnu ja jutustada. Loodusõpetus oli ka piin. Mulle absoluutselt ei meeldinud klassi ees jutustada. Ma teadsin küll neid asju, aga lihtsalt raske oli leida õigeid sõnu. Neljandas klassis sain esimese nelja. Kartsin koju minna, nutsin kooli õues. Õnneks nägi seda üks noor õpetaja, kes tuli asja uurima ja lohutas.
Viiendast alates tundsin, et ma pole nagunii milleski piisavalt hea, milleks üldse pingutada ja see kestis kaheksanda klassi lõpuni. Üheksandas klassis võtsin ennast kokku, sest ma polnud enam üksi:) Veebruaris sain emaks, juunis lõpetasin üheksanda klassi.
Alles hiljem Georg Otsa Muusikakoolis, tundsin suuremat soovi õppida ja olen tõesti tänulik oma kallile eriala õpetajale tänu kellele tundsin, et minu arvamus loeb.
Aga aitab nüüd minust!

Soorollid

Viimse aja pühadena teame me, et sugu on isiku surelikkusele eelneva, sureliku ning igavese identiteedi oluline omadus ning suunitlus.

Meil on selline "vanaaegne" pere, kus isa käib tööl ja ema hoolitseb laste ja kodu eest. Olen väga rahul. Mõistan, et oleme tänapäeva Eestis üpris suur haruldus:) Selleks, et Eesti riik kestma jääks, oleks väga vaja muutust. Niikaua kui haridussüstee tekitab lihtsalt inimesi, mitte ei kasvata tulevasi mehi ja naisi, pole vaja üldse imestada miks meid, eestlasi aina vähemaks jääb.

Täna siis lugesin natuke soorollide teema kohta.

"Girls ought to be taught the arts and sciences of housekeeping, domestic finances, sewing and cooking. Boys need to learn home repair, career preparation and the protection of women. Both girls and boys should know how to take care of themselves and how to help each other. By example and by discussion, both sexes need to learn about being male or female, which in summary, means becoming husbands and fathers or wives and mothers, here and hereafter."
kiriku poolt välja antud raamatuke "A Parent's Guide" 1985

Perekond läkitus maailmale on kirjas emade ja isade kohta: " Jumaliku plaani kohaselt tuleb isadel juhtida oma perekondi armastusega ja õigsuses ning nad vastutavad oma perekonna kaitsmise ja selle vajaduste rahuldamise eest. Emad vastutavad eelkõige oma laste kasvatamise eest."

Me elame "unisex" maailmas. Tänapäeval õpetab maailm, et sa võid saada kelleks iganes sa tahad ja teha mida iganes sa tahad.

Perekond läkitus maailmale ütleb veel, et: " Me hoiatame, et neil...kes ei täida oma perekonnakohustusi, tuleb ühel päeval anda vastust Jumala ees."

Lapsevanemana püüan teha kõik mis võimalik, et mu lapsed mõistaksid oma rolle ja õpiksid neid täitma, et ühel päeval võiksid nad olla tublid emad-isad ja abikaasad.

Leidsin ka ühe pühakirjakoha, mis haakub teemaga ja on mõtlemapanev. "Naine ärgu kandku mehe riideid ja mees ärgu pangu selga naise kehakatet, sest igaüks, kes seda teeb, on jäle Issandale, su Jumalale." 5.Moosese raamat 22:5

"Kuhu tõmmata piir? See jääb vanemliku tarkuse hooleks, mida juhib Issanda Vaim. Pole ühtegi teist vanemlikku ettevõtmist, mis vajaks rohkem taevast juhatust või mille puhul olla altim seda kuulda võtma, kui on vanemlikud otsused oma laste kasvatamisel ja perekondade juhtimisel. See töö on igavene.

Olles silmitsi nende probleemidega, peaksid vanemad pidama meeles Issanda õpetust jätta need üheksakümmend üheksa ja minna kõnnumaale kadunud lambale järele. President Thomas S. Monson on kutsunud üles armastuse ristiretkele, et päästa meie vendi ja õdesid, kes on eksinud ükskõiksuse või rumaluse kõnnumaale. Need õpetused vajavad jätkuvat armastavat hoolt, mille eelduseks on armastusest kantud suhted.

Mõistagi peaksid vanemad meeles pidama ka Issanda õpetust, et „keda Issand armastab, seda ta karistab." (He 12:6) Vanem Russell M. Nelson õpetas oma konverentsikõnes tolerantsist ja armastusest, et „tõeline armastus patuse vastu vajab julget vastuseisu, mitte aga nõustumist! Tõeline armastus ei toeta ennasthävitavat käitumist."

Vanem Dallin H. Oaks
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Elder Richard G. Scott of the Quorum of the Twelve Apostles: “Although our memory of it is withheld, before we came to this earth we lived in the presence of God, our Eternal Father, and His Son, Jesus Christ. We shouted for joy when given the privilege of coming to this earth to receive a body and to move forward in God’s plan for our happiness. We knew that we would be tested here. Our determination was to live obediently to be able to return to be with our Father forever. Part of that testing here is to have so many seemingly interesting things to do that we can forget the main purposes for being here. Satan works very hard so that the essential things won’t happen” (in Conference Report, Apr. 1997, 78; or Ensign, May 1997, 53–54 ).
The First Presidency and Council of the Twelve Apostles: “The family is ordained of God. Marriage between man and woman is essential to His eternal plan” ( “The Family: A Proclamation to the World,” Ensign, Nov. 1995, 102 ).
Elder M. Russell Ballard of the Quorum of the Twelve Apostles: “Understanding the gospel of Jesus Christ and following him as our Savior and our Redeemer will influence every aspect of our lives, including all of our individual choices. Those who live according to Heavenly Father’s eternal plan will not want to absorb any information that is illicit or untoward, nor will they destroy their spiritual sensitivity through immoral acts or the consumption of any harmful substances. Neither will they search for doctrinal loopholes to find reasons to challenge the ordained leadership of the Church nor tamper with the simple truths of the gospel. They will not attempt to justify any lifestyle that is contrary to the plan of happiness. If they do any of these things, they will never find the inner peace and joy that living the gospel brings. All of our Father’s children can seek prayerfully to know who they are and can find real happiness if they obey God’s commandments and endure to the end” (in Conference Report, Apr. 1995, 31; or Ensign, May 1995, 24 ).

Ja nii ongi!

V

"A choice mother wrote: 'How did the pioneer women … respond to the challenges of their day? They listened to their prophet’s voice and followed him because they knew he spoke the will of the Lord. They met the challenges and reaped great blessings because of their faith and obedience. Their first priorities were not security, nice homes, or an easy life. … No sacrifice was too great for them to make for their precious husbands and children.'” ~Richard G. Scott

"Sisters, you are each like the lioness at the gate. This means that there has to be some prioritizing. I was taught years ago that when our priorities are out of order, we lose power. If we need power and influence to carry out our mission, then our priorities have to be straight."~ Julie B. Beck

Tavaline, eriline

Õues sajab valget lund,
see on lörts, mis muu, ei taha.
Lõpuks ometi see tulnd
saapad märjad olla paha

Vaatab igast aknast välja
mis see on see valge värk
Lõpuks täidab lumenälja
Maal on seljas puhas särk

Oh kui imeline, ilus
Haaran pihku sulab, miks
Märgi juukseid muudkui silun
tahan olla kena, viks

Külm, hall ja märg
porine, nii tavaline
Ilus, valge, kohev
puhas, eriline

Aasta viimane kuu...

on alati kuidagi natuke nukker aga samas täis lootust ja uue aasta igatsust. See on aeg kokkuvõtete tegemiseks ja mõtisklemiseks, uute eesmärkide püstitamiseks.

2011 on olnud tore, emotsionaalses mõttes veidi raske, kuid siiski kergem kui mõni eelnev aasta. Majanduslikult hea aasta ja võibolla just seetõttu on tänased mõtted just selle teemalised.

“Without self-reliance one cannot exercise these innate
desires to serve. How can we give if there is nothing there?
Food for the hungry cannot come from empty shelves.
Money to assist the needy cannot come from
an empty purse. Support and understanding
cannot come from the emotionally starved.
Teaching cannot come from the unlearned.
And most important of all, spiritual guidance
cannot come from the spiritually weak.”

~President Marion G. Romney (1897–1988)

Arutame asja kindlasti perena läbi aga päris kindlasti saavad mõned järgmise aasta eesmärgid olema seotud toidutagavara soetamise ja raha säästmise teemalised.


“We stand at the crossroads, each minute, each hour,
each day, making choices. We choose the thoughts we
allow ourselves to think, the passions we allow ourselves
to feel, and the actions we allow ourselves to
perform. Each choice is made in the context of whatever
value system we’ve selected to govern our lives. In
selecting that value system, we are, in a very real way,
making the most important choice we will ever make."

Benjamin Franklin
1706-1790

Mulle meeldib väga järgnev artikkel:
No matter how small the home, members find space for food storage. In Carmen Merisalde’s home in Bogotá, the telephone table covered by a lovely floor-length cloth is really a barrel filled with bags of dry-packed food.

Members are encouraged to save a little bit—even just a handful—of rice or other basic foods every time they prepare a meal. That way, even when money is scarce, they are storing little by little. When they have collected enough, they dry pack it for storage. The stake owns a dry-pack machine that rotates from ward to ward so everyone has a chance to use it. “You should see the tears in the eyes of many as they dry pack the first bag of rice they have collected handful by handful,” says President Saavedra.

Sharing with others. Some of the food in Ivonne Palacio’s kitchen cupboards in Bogotá will never appear on her table. It is reserved for others. The Area Presidency encourages members to store food to share in cases of emergency. “We call it ‘the Lord’s storehouse in the homes of the members,’ ” says Elder Costa. “The bishop asks families to always have on hand a certain amount of rice or other basic food items that they can donate. Then when he asks for it for a needy family, they donate it and buy more to replace it.”

This method has several benefits. “First, it encourages members to have their own food storage,” says Elder Costa. “Second, we are taking care of emergencies quickly. Third, we can save fast-offering funds for situations in which cash is needed, such as for medicine or rent. Although the Kénnedy stake is one of the poorest economically, almost all families have some food storage—and many have some to share. And the stake is self-reliant in fast-offering funds.”

“We are not storing just food and water, we’re also storing blessings!” says Sister Palacio. “Heavenly Father is teaching us to have the pure love of Christ.”

Liahona, 2005, March The Saints of Colombia: An Example of Strength

By Marvin K. Gardner
Church Magazines

Imeline! Kas pole?