"A man may possess a profound knowledge of history and mathematics; he may be an authority in psychology, biology, or astronomy; he may know all the discovered truths pertaining to geology and natural science; but if he has not with this knowledge that nobility of soul which prompts him to deal justly with his fellow men, to practice virtue and holiness in personal life, he is not a truly educated man. Character is the aim of true education; and science, history, and literature are but means used to accomplish the desired end. Character is not the result of chance work but of continuous right thinking and right acting. True education seeks, then, to make men and women not only good mathematicians, proficient linguists, profound scientists, or brilliant literary lights, but also honest men, combined with virtue, temperance, and brotherly love-men and women who prize truth, justice, wisdom, benevolence, and self-control as the choicest acquisitions of a successful life."


David O. McKay, Gospel Ideals, pp. 440-441

Muusika ja sõnad:)

Ma ei kujuta elu ilma muusikata tegelikult ettegi. Küll mul on hea meel, et mulle on antud võime kuulda...ja laulda.
Paljud parimad hetked mu elus on seotud muusikaga, eriti lauludega.
Vahva, et oleme eestlased - ikkagi laulurahvas:)

Armsaimad Hong Kongis:)

Tahan maale!

Appi kui väga ma tahaksin elada maal...

Mõni aeg tagasi käisime perega Hong Kongis. Tegelikult kujutan ette küll kuidas me seal ilusti elaksime. Elatud saab ju igal pool. Korter kus elasime oli mõnus, piirkond kus pesitsesime imeline. Aknast avanes vaade imekaunis vaade rohelistele mägedele. Ahh... tõeliselt mõnus - soe ja roheline. Peale selle muidugi veel rohkelt sugulasi, tempel ja pühad.
Ometi igatses aegajalt hing koju, oma kodu, lähedaste, "seminaarikute" ja selle miski järele, mis seal olles nii kaugele oli jäänud.
Huvitav on kogu asja juures see, et isegi nüüd kodus olles ihkab hing enamat.
Üht lapikest maad, majakest ja miskit, mille kohta võiks uhkusega öelda, see ON meie kodu. Koht kus mitte keegi ei saaks öelda kuidas oleks õigem elada, mida peaks veel tegema. Koht kus saaks igat asja ise otsustada, kus lapsed võiksid julgel häälel hõisata. Päev päevalt saab selgemaks, et siin, kuigi nii kodusel pinnal, seda kõike ei saa, ei tohi, ei või. Ikka on mõni naaber kellele ei meeldi.
Appi kui väga ma tahaksin elada maal... külvata ja harida, kasvatada ja hoida. Lihtsalt elada, olla...
Võibolla ma olen imelik või tänamatu. Tegelikult on kõik hästi. Meil on oma kodu, oma aed. Lihtsalt päev päevalt tunnen, kuidas hing ihkab maale, kuhugile kus on seletamatult kodune, kus tunned, et siin võiksin kasvõi juured alla ajad. Koht kus tunned, et maksku mis maksab siia ma jään.

Rõõmupüha!

Esimest korda elus kogesin pühadeootuses midagi teistsugust. Seekord ei olnud meie pühade ettevalmistused maised, kuigi sai küll ka kardinad vahetatud ja aiamööbel välja, mis on selline nö traditsioon, nagu tavaliselt. Ometi ei tundunud ma tungivat vajadust tubade "kaunistamiseks" teemakohaste asjadega, nagu munad-tibud-kanad jne Isegi muru ei pannud kasvama, tegime seda talvel küll (söögiks). Muidugi mitte muru vaid nisuvõrseid, kuid põhimõtteliselt välimuselt ikka muru. Esimest korda ei seostu mulle nende pühadega munad ja jänesed, vaid miski muu...
Käisin eile koos Hanna-Stinaga kontserdil. Mul pole kunagi varem olnud nii hea meel kuulda Aamenit! Hingasin kergendatult, üle tunni aja kestnud piin sai läbi. Tajusin kui ängistav on mõte, et Kristus on surnud. Oleksin tahtnud püsti tõusta ja kõigile hõigata, rõõmustage, Ta elab! Ma tean, et Jeesus Kristus suri ristil. Ta tegi seda oma vabast tahtest ja murdis seda tehes surma ahelad. Ta tõusis kolmandal päeval üles ja tegi selle sama võimalikuks kogu inimkonna jaoks. Kuigi me kõik sureme, tõuseme me kõik ka üles, et elada igavesti. Mind tegid nukraks sõnad, mis öeldi enne kontserti, et pidage meeles risti. Ei armsad inimesed, pidage meeles tühja hauda! Pidage meeles Kristuse tegusid ja armastust. Ma olen nii tänulik, et kuulun Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. Ma olen tänulik neile misjonäridele kes 10 aastat tagasi mind vaevaks võtsid õpetada. Ma olen tänulik Päästja, Jeesuse Kristuse lepituse eest. Ma tean, et Ta armastab mind ja mina armastan Teda.

"Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!" Johannese 14:15

Oled sa sõber või vaenlane?

Nii kaua kui meil on kodus arvuti olnud ( ehk siis umbes 6 aastat), olen ikka aegajalt mõtisklenud arvuti olulisuse-vajalikkuse-kasutamise üle.
Meie kodus on arvuti alati olnud sellises kohas, kus kõik pereliikmed läbi käivad, mängivad, toimetavad. Meil on sisse seatud laste jaoks tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et ekraani ette pääseda. Samuti on reegel, et paha tujuga ning haigena arvutisse ei saa. Paigas on ka aeg, kui kaua iga laps arvutis olla tohib ehk siis mitte kunagi üle tunni aja, tavaliselt 1/2 tundi korraga ja tihti ainult 1*1/2 tundi päevas. Muidugi on ette tulnud ka erandeid... vahel ikka juhtub nii, et mõni on kogemata ühel või teisel põhjusel ekraani ette kauemaks jäänud. Samas on päevi (ja tegelikult üpris tihti) kui nad üldse arvutis ei käi. Kui lapsed olid nooremad siis oli ka see reegel, et arvutisse saab ainult siis kui lapsevanem on kodus. Mingil hetkel aga see muutus, lapsed on tublid (võibolla välja koolitatud)ja teavada mida nad arvutis teha tohivad. Ühesõnaga, ma usaldan neid:)
Paul oli juba väikesest peale suur arvuti- ja üldse tehnikasõber. See sõprus pole tal arvutiga raugenud. Marta üldse ei kipugi arvuti ette ja selle üle on mul ainult hea meel. Carl on nüüd "suur" ja teeks arvutis kõiksugu asju kui ainult kauem saaks olla... kuulaks muusikat, kirjutaks blogis, suhtleks inimestega. Peale selle on aegajalt suurematel lastel vaja ka arvutis kirjutada referaate, kirjandeid, uurida fakte jne. Bepa meelest võiks arvutit parem mitte olla. Emmel jaguks siis rohkem aega raamatute ette lugemiseks, võimlemiseks, laulmiseks, mängimiseks, õues käimiseks jne.
Kui päris aus olla, siis ega ma vist ilma arvutita ikka enam oskakski elada. Kui väga vaja oleks siis muidugi kuidagi saaksin hakkama, aga siiski... arvuti on osa mu elust. Midagi pole parata. Pean lihtsalt leidma tasakaalu. Seadma piirid iseendale, see on senini tegemata jäänud.
Mul on nii hea meel, et ma elan tänapäeval. Meil on nii suur eelis eelnevate põlvkondade eest, terve maailm tuleb meie juurde, me saame kõigest osa.

"The computer is a tool of inestimable value for educating our children, bringing our families together, and building the Kingdom of God." -President Gordon B. Hinckley