2013 toiduga seonduvad eesmärgid :)

1.  Järgmise aasta jõuluks tekitada kohad kus säilitada vähemalt kolme kuu toidu ja muu vajaliku tagavara, mida oleme õppinud kasutama.
2.  Valmistada poole rohkem õunamahla, kui sel aastal.
3.  Kuivatada palju rohkem õunu, kui sel aastal.
4.  Õppida sööma ainult "korralikku" toitu.
5.  Kasvatada vähemalt 10 protsenti söödavatest aed- ja puuviljadest ise.
6.  Käia ise seenel-marjul.
7.  Üritame mitte tarbida ülepakitut ja väldime plastpudeleid.

Üldiselt on meie pere toitumispõhimõtted juba aastaid olnud ja jäänud samaks- puhas, taimne, kodumaine:)

Kõige rohkem vaatamisi:)

Aspergeri sündroom on selles blogis kõige loetavam artikkel.  Huvitav, kas pole?  Täna avastasin, et ka Postimehes on samal teemal lõpuks sõna võetud.  http://www.tarbija24.ee/1032144/aspergeri-sundroom-uheaegselt-nii-uliandekas-kui-ka-sotsiaalselt-saamatu 

Pean ütlema, et meil ei lähe nii hästi kui sooviksin.  Raske on.  Tihti tunnen, et mõõt on täis.  Näen et teised pereliikmed kannatavad tähelepanupuuduse käes, sest üks vajab seda eriliselt palju.  Kui suuremad lapsed on tublid ise õppijad, siis Paulil pean kogu aeg kõval istuma, kui soovin, et ta midagigi (laua ääres) õpiks. Ta tähelepanu on pöördub pidevalt sellele, mis teda huvitab.  Seetõttu ei saa ta üksi ühegi tööga hakkama ja keegi (näiteks mina) pean kogu aeg meelde tuletama, et hetkel tegeleme teise asjaga.   Paul on tegelikult nii tark ja teab nii palju, kui ta vaid suudaks ennast kontrollida ja rohkem keskenduda.  Teen pidevalt iseendaga tööd, et teda paremini mõista ja kannatlikum olla.  Ta on laps kellele ei mõju ei riidlemine ega ähvardamine, kuid kahjuks pole kasu ka rahulikust vestlemisest, selgitamisest ja veenmisest.  Varem häiris mind tohutult, et ta kogu aeg jalgpallikaarte käes hoidis, kuid mingil hetkel mõistsin, et pean laskma sel nii olla ja siis avastasin, et  see polegi nii hull.  Aegajalt pean tal ikka paluma need käest panna, kui  see mingit tegevust häirib, kuid kuna ma seda enam kogu aeg ei tee siis on ta palju leplikumalt nõus seda natukeseks ajaks tegema.  Olen mures, sest näen kuidas tema halb kõnepruuk ja suhtumine väiksematele lastele mõjub.  Püüan siiski olla iga päev positiivne ja kannatlik.

Meil oli hästi tore pereõhtu õpetus teemaks - sõprus.  Marta õpetas väga hästi.  Ta kasutas lisaks pühakirjadele ja Pereõhtu õpetuste raamatule ka ühte toredat lugu hiirest ja mutist. Mulle nii väga meeldivad pereõhtud!

Templikogemus

Sel ajal kui issi noortega templis oli, jalutasin meie pere väikestega ümber templi.  Olin just enne seda tulnud templianni istungilt ja selestilises ruumis palvetanud. Oma üllatuseks sain palvele vastuse kohe, jalutuskäigu ajal.  See oli nii üllatav.  Bert alustas sel sügisel õppetööd.  Esimese klassi läbiv teema ja metoodika on õppimine muinasjuttude kaudu.  Olemegi seda usinalt teinud.  Viimastel nädalatel on Bert aga eelistanud puhata ehk ta ei ole just eriti huvitatud.  Ma ei ole selle pärast muretsenud, sest ta on ikka päris noor ja koduõppel on see luksus õppida vastavalt võimetele ja soovile.  Kui ma seal jalutasin tuli korraga mulle juhatus - muinasjutt on küll hea viis õppimiseks, kuid sulle on antud parim, kasuta seda.  Mõtisklesin selle peale.  Parim, need on pühakirjad, evangeeliumi täius.  Me alustame igat päeva Friendist lugemisega (ehk vaimne mõte ja vahel ka tegevus) ja lõpetame oma päeva perena pühakirju uurides (hetkel siis Õpetused ja Lepingud).  Lisaks veel päeva jooksul siin ja seal mõni hea mõte, pühakirjakoht või - lugu.  Ometi sain sellist konkreetset, isegi hoiatavat juhatust.  Kuna ma olen otustanud alati järgida Vaimu juhatusi, siis loomulikult teen ma seda ka nüüd.  Ma ei arva, et peaksin täielikult muinasjutte vältima.  Pigem pean veelgi rohkem pöörama tähelepanu vaimsetele asjadele, pühakirjadele ning nendele voorustele ja väärtustele, mis lõpuks teevad meist sellise inimese, kes me olla võiksime.  Paul-Kevin õppis lugema Mormoni Raamatust.  Miks mitte kasutada Mormoni Raamatut ka Berdi lugema õpetamisel.  :)

Vahvad mõtted:)

Käisime täna Chrisiga raamatukogus.  Teeme seda ikka aegajalt, siis kui raamatuid on juba kaks korda internetis pikendatud ja tagastamistähtaeg käes(loe:möödas).  Niisiis täna oli see päev...ja oli nii tore.  Nõmme raamatukogu on tõepoolest vist maailma kõige mõnusam, vähemalt meile meeldib.  Nagu kohapeal selgus peeti täna raamatukogu 90. sünnipäeva.  Meie jõudsime muidugi kohale siis kui põhitegevused juba möödas, kuid saime sünnipäeva maigu ikkagi suhu.  Esiteks oli raamatukogule keegi teinud sünnipäeva puhul sellise toreda purgi, kus igasugu erinevad head mõtted(erinevatest) raamatutest sees.  Ka meile pakuti (nö kommi asemel) ja oh üllatust saime just seda mida vaja!  Minu paberil oli järgnev sõnum:  "Tõeliselt suur inimene paneb ka teised end suurena tundma."  ja Chrisil: "Lapsed peavad suurte inimestega väga kannatlikud olema".  Viimane siis Antoine de Saint-Exupery´lt.  Teiseks oli täna võimalik saada endale täiesti uus raamat ja ma muidugi kasutasin seda võimalust.  Kuna tegemist oli vahetusaktsiooniga, millest sain teada alles kohapeal, siis viin vastu heas korras raamatu millalgi järgmisel nädalal ja hetkel pole mul veel aimugi, millise kodus olevatest raamatutest ma ära annan, aga sain tuttuue Anna Haava raamatu  "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõvest".  Jee!  Anna Haava on mulle alati hästi sümpaatne olnud.  Ootan juba põnevusega selle teosega tutvumist.

Sügisannid...nämm!

Täna oli nii hea soe ja kuiv ilm, et ei raatsinud seda toas raisata. Korjasime (loe: Carl korjas) pihlakaid ja tegime pihlaka-mett. Natuke jäi alles ja see läheb homme õunamoosi sisse. Korjasime ka esmakorselt sel aastal säilitus-õunu. Eks näe, kaua nad sel aastal säilivad:D Maast korjatud ja ebatäiuslikest õuntest tegin lihtsat kooki. RETESEPT: Koostis 100g võid 1 dl suhkrut 1 muna 2 dl nisujahu 16 ebatäiuslikku õuna Valmistamine Sulata või ja sega suhkruga. Lisa muna ja jahu. Sega hästi läbi. Koori õunad ja lõika need viiludeks. Laota õunalõigud vormi põhjale. Kata õunalõigud taignaga. Küpseta kooki ahjus 200 kraadi juures 20-25 minutit. Serveeri kooki vaniljejäätisega.

Kui tahad maailma parandada, alusta iseendast:)

Vana ja kulunud lause, aga nii õige. Lugesin viimati ühte väga head 2004 aasta artiklit http://www.lds.org/liahona/2004/09/in-opposition-to-evil?lang=eng president Gordon B. Hinckley "In Opposition to Evil". Ka seal ta mainib seda sama, et me ei või näha maailmas muutust, kui me ei muuda iseennast. Me ei saa mõjutada teisi õiges suunas minema, kui me ise ei seisa kõrgemal. Uurisin suvel natuke TJE kohta (ehk Thomas Jeffersoni haridus-põhimõtted),olin sellest ka varem kuulnud, kuid seekord olin selleks valmis. TJE kõige tähtsam põhimõte on iseseisev õppimine, kus lapsevanema(õpetajal) on mentori roll. Selleks, et olle hea mentor, tuleb endal õppida samu asju, mis laps ja võimalusel olla temast natuke ees. Mõtlesin selle peale just eile, et üks asi, mis tänapäeva koolis on minu ajast erinev on see, et varem oli õpetaja autoriteet, kuna tal oligi rohkem teadmisi. Tänapäeval võib õpilane teada (või arvata, et ta teab) õpetajast rohkemgi. Info on kõigile vabalt kättesaadav. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas ma tundsin, et minu elu, teadmised ja tulevik sõltusid koolist ja õpetajatest. Õpetajale meeldimine oli tähtsam, kui teadmised. Sama kogemus oli tegelikult mõned aastad tagasi ühes Tallinna koolis meie pere lastel. Kool väsitas. Nüüd aga olen avastanud ja näen, et samuti on meie lastega, õppimine hoopis ergastab. Uute teadmiste saamine ja kinnistamine on huvitav, meeliköitev, rõõmu toov, arusaamist avardav kogemus. Maailma ei paranda raha ega valitus. Eile tuli Paul minu juurde murega. Ta avastas, et tema 11 aastasel sõbral oli koolikotis suitsupakk. Sõber palus tal saladust hoida, kuid Paul tuli ja arutas asja minuga. See juhtum pani mind mõtlema taaskord enda lapsepõlve peale. Minu isa läks Soome tööle, kui ma olin kuue aastane. Ema käis tööl, mina koolis. Esialgu ma ei tundnudki isast nii suurt puudust. Mõne aastaga aga asi muutus. Mõnes mõttes oli see seotud mu noorema õe sünniga. Sain nüüd emalt hulga vähem tähelepanu ja igatsesin isa. Aasta hiljem, kui olin 10, sain teisegi õe. Kuna olin varaküps siis tekkis raskusi ka omaealistega suhtlemisel koolis, hakkasin lävima vanemate poistega ja 11 aastaselt tõmbama suitsu. Nii et minu suitsutõmbamine oli täieikult seotud vajadusega olla sõpruskonnas aksepteeritud. Ma ei ole suitsetanud viimased 15 aastat ja ei kavatse seda enam kunagi teha. Inimesed on võimelised muutuma. Tahestahtmata mõtlen selle peale, kui paljudel lastel jääks tervis rikkumata, kui vaid vanemad oskaksid neile piisavalt tähelepanu pöörata. Mul on head vanemad ja ma olen kindel, et nad andsid oma olukorras endast parima. Siiski oleksin pigem elanud materjaalselt kehvemates tingimustes, kuid harmoonilist pereelu. Mulle meeldis selles artiklis mida ma lugesin, veel üks mõte. Arendage oma lastes parima äratundmise maitset. Jutt käib siis raamatutest, meediast jms Kuidas meie pere seda teeb? Meil ei käi kodus ühtegi ajalehte, uudiseid kuulame AK-st. Meil on tellitud kaks ajakirja - New Era ja Friend. Käime regulaarselt raamatukogus ja laenutame ainult parimat. Vahel astume ämbrisse ja jätame raamatu pooleli. Selgub, et kõik mida maailm ägedaks peab, ikkagi ei ole lugemist-vaatamist-kuulamist väärt. Telekast tuleb ka igasuguseid huvitavaid dokumentaale ja loodusteemalisi või näiteks muusikasaateid. Kuidas me seda parimat maitset arendame? Me pakuma parimat. Me ei luba miskit ebapuhast ega ebamoraalset oma ellu. Sest me teame, et mõte võib viia teoni. Parem homme, algab paremast uuest põlvkonnast.

“We no longer have the luxury of spending our energy on anything that does not lead us and our families to Christ.” ― Sheri L. Dew

Ettenägelik elu:)

"Preparedness, when properly pursued, is a way of life, not a sudden, spectacular program. We could refer to all the components of personal and family preparedness, not in relation to holocaust or disaster, but in cultivating a life-style that is on a day-to-day basis its own reward. Let’s do these things because they are right, because they are satisfying, and because we are obedient to the counsels of the Lord. In this spirit we will be prepared for most eventualities, and the Lord will prosper and comfort us. It is true that difficult times will come—for the Lord has foretold them—and, yes, stakes of Zion are “for a defense, and for a refuge from the storm.” (D&C 115:6.) But if we live wisely and providently, we will be as safe as in the palm of His hand."! Chapter 11: Provident Living: Applying Principles of Self-Reliance and Preparedness, Teachings of Presidents of the Church: Spencer W. Kimball, (2006),114–23 Me oleme perena võtnud eesmärgiks olla Issandale kuulekad. Kuna Jumala prohvetid on õpetanud, et me peaksime olema ettevalmistunud ja seal hulgas peaksime ka varuma toitu ja muud vajalikku, siis püüame seda teha. Aastaid tagasi, kui elasime Roosna-Allikul oli meil päris korralik toidutagavara ja oli ka aeg, kus me sellest suurel määral sõltusime. Muidugi oli meil seal ka korralik sahver:) Nüüd on aga ajapikku meie toidutagavara väheseks jäänud ja tunneme, et aeg on end käsile võtta. Muidugi on igal talvel sügavkülm suvist kraami täis ja see on tore, aga praegu ei käi jutt niivõrd sellest. Esialgu võtame eesmärgiks kolme kuu toidutagavara kogumise. Mul on "vanast ajast" nimekiri kõigi pereliikmete lemmiktoitudega (sest kogemuste põhjal võin öelda, et pole mõtet varuda toitu, mida pereliikmed ei söö). Seega esimese asjana paneme kirja 14 hommikusööki ja 14 õhtusööki (lõunasöök on meil tavaliselt midagi värsket ja hommikul-õhtul muidugi ka midagi värket kui aastaaeg lubab ja võimalust on). Kõik muu kraam mida hommiku- ja õhtueineteks vaja tuleks siis toidutagavarast. Lisaks peaksid kodus olema esmaabi tarbed ja ravimid (nt ravimtaimed). Toalettpaberita ei kujuta samuti meie pere elu ette, kuigi teoreetiliselt see on muidugi täiesti võimalik:) Ma mäletan nii hästi neid ammuseid aegu, kui pühiti taguotsa ajalehepaberiga. Hügieenitarbed, küünlad, tikud. Kuna meil on õues kaev, siis vett me kogume tuppa vähesel määral, pigem mugavusest, kunagi ei tea ju mis olukord võib tekkida. Näiteks mõni nädal tagasi oli meie tänaval veerike ja vesi pandi terveks päevaks kinni. Me olime kodus ja saime sellest kohe teada, ning varusime siis pottidesse vett. Aga ma mõtlesin nende inimeste peale, kes olid tööl ja tulid siis koju ja vett kraanist ei tulnud...pesta ei saa, süüa teha ei saa... Kui on küsimusi, kirjutage!

alfa-generatsioon?

Ma lugesin sellest, et lapsi kes on sündinud vahemikus 2000-2015 nimetatakse alfa-generatsiooniks. Need on lapsed, keda hakatakse arendama (loe:alustavad oma kooliteed)varem kui kunagi varem ajaloo jooksul ja neist oodatakse, et nad töötavad 70-80 aastaseni. Just täna arutasime lastega pensioni teemal...Oleme ikka oma lastele rääkinud, et nemad on meie pensioniplaan. Täna ütles Marta väga tabavalt, et ema me oleme siis kui teie vanad olete, ise ka pensionärid. Kallikene, ega ikka ei ole küll. Näed targad onud-tädid on juba välja öelnud, et sina töötad elu lõpuni. Oma lastele püüan õpetada, kuidas elada arukalt ja lihtsalt. See elu ongi antud meile töö tegemiseks. Olen siiski ka seda meelt, et inimene peaks saama pärast pikka viljakat elu puhata. Samas tuleks osata oma elu eesmärgistada ja elada-puhata vastavalt vajadusele. Peaaegu kõik üle 70 aastased keda ma tean, tunnevad ennast kõige paremini siis, kui neid vajatakse. Kui nüüd mõelda eesti rahva peale, siis see sama generatsioon peaks ka tooma ilmale kõige rohkem lapsi(ajaloo jooksul), et meie rahvus üldse püsima jääks. Väga põnev on mõelda, mis tulevik toob:)

Aspergeri sündroom

Nii, minu esimene üritus uue bloggeriga:) Panin triikraua kõrvale ja tulin kirjutama, sest tundsin, et pean seda tegema kohe praegu või muidu jääbki kirjutamata. Kirjutan selle postituse lootuses, et seda blogi loevad ainult need kes meie perest tõeliselt hoolivad või täiesti võhivõõrad. Ehk aitab see meie peret paremini mõista või on abiks neile, kel sarnane kogemus. Paul-Kevini sünd pea 11 aastat tagasi oli imeline kogemus - ilus, rahulik, rõõmutoov. Meie peres pole olnud ühtegi teist nii rahulikku beebit. Laps oli kogu aeg rõõmus ja rahulik, magas korralikult, nosis piima ja oli üldse täiuslik beebi. Arenes jõudsalt ja oli äärmiselt arukas. Kasvades tahtis katkematult uusi asju õppida, ainult käelist tegevust ei sallinud. Me ei käinud ka peale ja lasime lapsel areneda nii loomulikult kui ta ise soovis. Umbes nelja aastaselt hakkas ise lugema, keegi teda otseselt ei õpetanud. Ka arvutama hakkas samal ajal. Lasteaias käis vanaema tungival soovil mõned korrad ka, kuid seal talle ei meeldinud. Kuue aastaselt käis mõned korrad eelkoolis, ka sealne keskkond ei olnud talle sobilik. Kohe esimeses eelkooli tunnis sai ta traumeeriva kogemuse. Nimelt õpetaja palus kõigil lastel käest kinni võtta ja öelda naabrile, et sa oled mu sõber. Paul keeldus ja ütles õpetajale, et ta ei saa seda teha, sest ta ei tunne neid inimesi. Mõni nädal hiljem jäi eelkooli minemata, sest Paul ütles, et ta ei taha minna, kuna teised pole isegi "Jussikese seitset sõpra lugenud" aga tema luges juba "kalevipoega". Mõned korrad ta siiski käis tunnis. Pärast ühe tundi oli ta väga löödud, uurimisel selgus, et oli töidetud ühte töövihiku ülesannet, joonista riiulisse raamatud. Õpetaja oli Pauli tööd vaadates öelnud, et ei ole hästi tehtud, kõik raamatud peavad olema ühesugused. Paul oli püüdnud seletada, et nii ju päriselt ei ole, vähemalt meie kodus. See jäigi eelkooli viimaseks tunniks. Juba siis mõistsime, et see laps on kuidagi eriti eriline. Otsisin ja uurisin, jõudsin järeldusele, et tal võib olla Aspergeri sündroom, kuid kindel ei olnud. Esimesse klassi läks samasse kooli, kus oli käinud eelkoolis ja kus vanemad vend-õde käisid. Arvestades tema iseärasusi jätsime ta koduõppele lapsevanema soovil. Tegelikult ta isegi tahtis aegajalt koolis käia ja õpetajad ka soosisid seda, nii et mõne päeva esimeset klassist veetis ta oma klassiga ka. Kuna tegemist oli tavakooliga, siis oli esimese klassis õpitav Paulile tohutu piin ja tagasiminek. Ka koduõppel olles ootasid õpetajad, et laps peab tegema kõike seda, mida teised koolis teevad ehk täitma mehaaniliselt järejepidevalt töövihikuid ja -lehti. Läbi pisarate ja minu lugematute närvirakkude arvelt saime siiski sellega hakkama. Kõige raskem oli kirjatehnika. Tookord mõtlesin, et ehk ta pole selleks lihtsalt veel valmis. Ka kunstiõpetus oli raske, tal lihtsalt puudus selle vastu igasugune huvi. Pärast aastast kogemust otsisime alternatiive ja leidsimegi, järgmisest sügisest said kõik meie lapsed Tartu Waldorfkooli hingekirja koduõppele lapsevanema soovil. Viimased kolm aastat on olnud huvitavad, harivad ja väga loomingulised. Aspergeri sündroom oli neil aastail mul lausa meelest läinud, kuni selle nädalani. Paul-Kevin on väiksest saadik olnud füüsiliselt väga võimekas. Juba enne kahe aastaseks saamist meeldis talle ronida redelil ja ronimisväljakul tegime tema soovil lausa aja peale harjutusi. Mäletan ikka veel tädikeste pilke, kui väike poiss ahvikiirusel käsipidi ringi ronis ja ema aega võttis. Esimeset klassist peale nuias ta, et tahab tegeleda jalgpalliga. Tundime tookord, et veel ei ole õige aeg. Eelmise aasta algusest, Pauli tungival soovil, aga läks asi lahti. Nüüdseks siis juba pea poolteist aastat jalgpalli ja kõike selle juurde kuuluvat. Erir on mind häirinud jalgpalli kaardid mida ta ei suuda õppimise ajaks hetkekski käest panna. Pidev ainult jalgpalli teemadel rääkimine. Teine tohutu kirg, koomiksid. Sama asi. Need teemad kerkivad üles igas olukorras, igal ajal ja ka täiesti sobimatutel hetkedel. Paulile meeldib õppida, aga ainult hästi vähe korraga ja ainult nii, et see teda huvitaks. Kui tal ei tule miski nii välja nagu ta tahaks, siis ta seda üldse ei tahagi teha. Iga päev on hetki, kus ta lihtsalt plahvatab ja siis läheb aega, et jälle olukorda kontrolli alla saada. On päevi, kui ma tunnen, et olen täiesti läbikukkunud ema. Vanemad lapsed on mulle lohutavalt öelnud, et ema sina oled väga hea, temal on midagi viga. Loomulikult ka paljud muud sümptomid, mida kõike ei saa ja poleks aegagi siinkohal välja tuua. Oma kiriku kutse tõttu vajasin veidi abi, erivajadustega lastega-noortega tegelemiseks. Üks materjal viis teiseni, kuni jõudsin selleni "Kõige selgem ja lihtsam kirjeldus Aspergeri Sündroomi kohta TÜ Kliinikumi arstidelt". Lugesin ja korraga mõistsin. Jah, jutt käib meie Paulist. Kohe samal õhtul jagasin seda ka abikaasaga. Paar päeva läks asja seedimiseks ja eile rääkisin Pauliga eraldi ja siis ka ülejäänud lastega. Lugesime eelolevat artiklit Pauliga koos ja huvitaval kombel, ta tundis ennast igas lõigus ära. See oli tohutu kergendus. Ma ei tea kuidas meil asjad edasi arenevad. Jah, ma kardan natuke, et kuidas teised inimesed sellesse suhtuvad. Hetkel oleme perena otsustanud, et meil ei ole vaja arstide kinnitust. Praegu piisab, et me ise teame. Vanematena püüame me leida rohkem infot ja ideid kuidas teda aidata.

Konverentsi ootuses:)

Juba sel nädalavahetusel toimub üldkonverents. Meie pere ootab seda pikisilmi.
Nii nagu traditsiooniks saanud, lugesin kõik eelmise konverentsi kõned uuesti üle ja sain väga palju inspiratsiooni. Näiteks:

Vanem Richard G. Scott-
"Pühakirjad, kui neile õigesti viidata, annavad meie sõnadele võimu." Olen seda ka ise kogenud.
"Pühakirjade päheõppimine võib anda suurt jõudu." Nii on, aga hea meeldetuletus igal juhul. Võtame ennast perena taaskord käsile.
"Pühakirjad võivad rahustada ärritunud hinge, andes rahu ja lootust, taastades kindluse sellesse, et katsumustest võib jagu saada. Need võivad kiirendada kehalist tervenemist."

Ja need on ainult mõned mõtted ühest kõnest!

Ma armastan üldkonverentsi!

Hoiatus!

"I feel to warn you that one of the chief means of misleading our youth and destroying the family unit is our educational institutions. There is more than one reason why the Church is advising our youth to attend colleges close to their homes where institutes of religion are available. It gives the parents the opportunity to stay close to their children, and if they become alerted and informed, these parents can help expose the deceptions of men like Sigmund Freud, Charles Darwin, John Dewey, John Keynes and others. There are much worse things today that can happen to a child than not getting a full education. In fact, some of the worst things have happened to our children while attending colleges led by administrators who wink at subversion and amorality.

Said Karl G. Maeser, 'I would rather have my child exposed to smallpox, typhus fever, cholera or other malignant and deadly diseases than to the degrading influence of a corrupt teacher.' "

(Ezra Taft Benson, The Teachings of Ezra Taft Benson, 307.)

Kuidas me jõudsime koduõppeni? 1. osa

Olen juba pikka aega mõelnud, et kirjutaks sellest kuidas me koduõppe juurde jõudsime ja kuidas meil läheb. Selleks pean kõigepealt minema tagasi oma lapsepõlve.
Minu ema oli lasteaias kasvataja ja oli üpris loomulik, et hakkasin paari aastaselt käima temaga tööl kaasas. Enne seda oli minuga kodus isa ja tema on mulle tänase päevani eriliselt armas:) (Mamps, ära solvu!) Lasteaias käisin siis kuni koolini, mida ma muide ootasin väga, sest lugema hakkasin juba kolmeselt ja klaveritunde hakkasin saama neljaselt, ning olin üldse seda meelt (ehk loe: mulle oli sisendatud), et kool on miskit väga erilist. Lootus kooli minemiseks saabus siis, kui olin viie aastane, kuid kahjuks ütles lastearst, et tema mind veel kooli panna ei soovita, kuna mul on südames kahinad. Nonii, tänks eksole. Pidin aastakese veel ootama. Lasteaia aegade parimad päevad olid need, kui sain minna hoopis vanaema Elleni juurde või issiga ehitusele. Lasteaias olles kardsin kõige rohkem seda, et ärkan pärast lõunaund ja ema pole. See juhtus tegelikult ühe korra ja juhuse tahtel oli just sel päeval ahjumuna (mida ma ei suutnud süüa) ja mind pandi seetõttu nurka seisma. Igatahes sain sellest siukese trauma, et veel aastaid ei suutnud muna süüa ja ema kardsin kohutavalt kaotada.
Siis tuli kool. Aga enne veel katsed. Oli küll veel stagnaaeg, kuid Muusika Keskkoolis olid koolikatsed. Mäletan, et oli kena kevadpäev. Mul oli seljas ema kootud kampsun, kui sammud koos ema-isaga kooli poole seadsin. Tundsin, et ema oli kuidagi närviline. Ise olin rahulik. Muusikaosa läks kenasti, kohe peale seda saadeti mind teise klassi, kus üks mulle võõras õpetaja näitas mulle kõigepealt pilte a la mis ei sobi teiste hulka. Rõõmustasin ja ütlesin õpetajale, et tegin emaga kodus need ülesanded mitu korda läbi ja et võime kohe mõne raskema kallale asuda. Õpetaja pani vihikukese käest ja teine võõras õpetaja pöördus minu poole raamatuga. Seda raamatut mul kodus polnud, küll aga olin seda korra lugenud lasteaias, ülemises rühmas. Õpetaja näitas raamatu kaant ja palus, et ma sealt loeksin. Lugesin ja lisasin, et võin terve raamatu ette lugeda, kuna seal on nii vähe teksti. Seepeale sain vastuseks, et pole vaja ja õpetajad omavahel veel mainisid, et mis me ikka aega raiskame. Oligi kõik. Ema-isa hakkasid uurima, et kuidas läks, kehitasin õlgu. Tuli õpetaja ja ütles, et sain kooli sisse. Teised lapsevanemad olid hämminugus, kuidas nii, sissesaanute nimed pannakse ju tahvlile, otsustamine võtab mitu päeva aega.
Ühesõnaga läksin kooli. Esimene klass oli mõtetu, välja arvatud klaveritunnid. Ootasin iga päev, et nüüd, täna tuleb midagi uut ja huvitavat. Esimeses klassis hakkasin vihkama kirjatehnikat. Päevast päeva oli vaja ilusa käekirjaga kirjutada. Teine-kolmas klass polnud paremad. Teises tuli juurde vene keel ja hakkasin seda kohe vihkama, sest oli vaja pähe õppida mulle tundmatuid sõnu ja jutustada. Loodusõpetus oli ka piin. Mulle absoluutselt ei meeldinud klassi ees jutustada. Ma teadsin küll neid asju, aga lihtsalt raske oli leida õigeid sõnu. Neljandas klassis sain esimese nelja. Kartsin koju minna, nutsin kooli õues. Õnneks nägi seda üks noor õpetaja, kes tuli asja uurima ja lohutas.
Viiendast alates tundsin, et ma pole nagunii milleski piisavalt hea, milleks üldse pingutada ja see kestis kaheksanda klassi lõpuni. Üheksandas klassis võtsin ennast kokku, sest ma polnud enam üksi:) Veebruaris sain emaks, juunis lõpetasin üheksanda klassi.
Alles hiljem Georg Otsa Muusikakoolis, tundsin suuremat soovi õppida ja olen tõesti tänulik oma kallile eriala õpetajale tänu kellele tundsin, et minu arvamus loeb.
Aga aitab nüüd minust!

Soorollid

Viimse aja pühadena teame me, et sugu on isiku surelikkusele eelneva, sureliku ning igavese identiteedi oluline omadus ning suunitlus.

Meil on selline "vanaaegne" pere, kus isa käib tööl ja ema hoolitseb laste ja kodu eest. Olen väga rahul. Mõistan, et oleme tänapäeva Eestis üpris suur haruldus:) Selleks, et Eesti riik kestma jääks, oleks väga vaja muutust. Niikaua kui haridussüstee tekitab lihtsalt inimesi, mitte ei kasvata tulevasi mehi ja naisi, pole vaja üldse imestada miks meid, eestlasi aina vähemaks jääb.

Täna siis lugesin natuke soorollide teema kohta.

"Girls ought to be taught the arts and sciences of housekeeping, domestic finances, sewing and cooking. Boys need to learn home repair, career preparation and the protection of women. Both girls and boys should know how to take care of themselves and how to help each other. By example and by discussion, both sexes need to learn about being male or female, which in summary, means becoming husbands and fathers or wives and mothers, here and hereafter."
kiriku poolt välja antud raamatuke "A Parent's Guide" 1985

Perekond läkitus maailmale on kirjas emade ja isade kohta: " Jumaliku plaani kohaselt tuleb isadel juhtida oma perekondi armastusega ja õigsuses ning nad vastutavad oma perekonna kaitsmise ja selle vajaduste rahuldamise eest. Emad vastutavad eelkõige oma laste kasvatamise eest."

Me elame "unisex" maailmas. Tänapäeval õpetab maailm, et sa võid saada kelleks iganes sa tahad ja teha mida iganes sa tahad.

Perekond läkitus maailmale ütleb veel, et: " Me hoiatame, et neil...kes ei täida oma perekonnakohustusi, tuleb ühel päeval anda vastust Jumala ees."

Lapsevanemana püüan teha kõik mis võimalik, et mu lapsed mõistaksid oma rolle ja õpiksid neid täitma, et ühel päeval võiksid nad olla tublid emad-isad ja abikaasad.

Leidsin ka ühe pühakirjakoha, mis haakub teemaga ja on mõtlemapanev. "Naine ärgu kandku mehe riideid ja mees ärgu pangu selga naise kehakatet, sest igaüks, kes seda teeb, on jäle Issandale, su Jumalale." 5.Moosese raamat 22:5