reede, 19. aprill 2013

Carl ja Marta käisid neljapäeval koolis ja see oli senini kõige ebameeldivam kooliskäik.  Eriti pingestav oli see Carli jaoks, aga ma olen nii uhke, et ta jäi iseendaks ja suutis end kontrollida ka keerulises olukorras. 

"Whom, then, do I call educated? First, those who control circumstances instead of being mastered by them; those who meet all occasions manfully and act in accordance with intelligent thinking; those who are honorable in all dealings, who treat good-naturedly persons and things that are disagreeable; and furthermore, those who hold their pleasures under control and are not overcome by misfortune; finally, those who are not spoiled by success."
--Socrates

neljapäev, 18. aprill 2013

Perekond läkitus maailmale

Aastaid tagasi tegime teadliku valiku hakata koduõppe-pereks.  Esialgu olid koduõppel Marta ja Paul, kuid õppeaasta teisel poolel murdis Carl kehalise kasvatuse tunnis käeluu ja jäi pikaks ajaks koju ning kevadel käisime Hong Kongis sugulastel külas, nii et kokku sai ta koolipingis istuda napp 6 nädalat.  Järgmisel sügisel läks ta küll omal soovil kooli, kuid kahe nädalaga sai talle selgeks, et koolis polnud võimalik õppida.  Kuna teised olid juba Tartu Waldorfgümnaasiumi hingekirjas siis läbi mõningaste pingutuste õnnestus ka Carlil sinna nimekirja saada. 

Väike kronoloogia ka:)
2004/2005 Carl I klass (TMKK)
2005/2006 Carl II klass (TMKK, KP)
2006/2007 Carl III klass, Marta I klass (mõlemad KP)
2007/2008 Carl IV klass, Marta II klass, Paul eelkool (kõik KP)
2008/2009 Carl V klass, Marta III klass, Paul I klass (kõik KP koduõppel)
2009/2010  Carl VI klass, Marta IV klass, Paul II klass (kõik TWG koduõppel)
2010/2011 Carl VII klass, Marta V klass, Paul III klass (kõik TWG koduõppel)
2011/2012  Carl VIII klass, Marta VI klass, Paul IV klass (kõik TWG koduõppel)
2012/2013  Carl IX klass, Marta VII klass, Paul V klass, Bert I klass  (kolm vanemat TWG koduõppel, noorim RVK koduõppel)

TMKK - Tallinna Muusikakeskkool
KP - Kivimäe Põhikool
TWG - Tartu Waldorf Gümnaasium
RVK - Rakvere Vanalinnakool

Perekond - läkitus maailmale on üldse nii hea, aga on mõned read, mis on minu jaoks erilise tähendusega ja just koduõppega seotult.
 "Vanematel on püha kohustus kasvatada oma lapsi armastuses ja õigsuses, hoolitseda nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest ning õpetada neid armastama ja teenima üksteist, järgima Jumala käske ning olema seadusele kuulekad kodanikud, kus iganes nad ka ei elaks." Inimestel, nii lastel kui ka lapsevanematel on  arvatavasti  erinevad vaimsed ja füüsilised vajadused.  Üks on siiski kindel, kõigil lastel on üks universaalne vaimne vajadus, olla armastatud.  Kool seda ei pakkunud.

 "Emad vastutavad eelkõige oma laste kasvatamise eest."
Jah just emad peaksid lapsi kasvatama, mitte lasteaed, kool, huviring, isegi mitte vanaema, kuigi ta võib aidata.  Muidugi on olukordi kus sugulased (ja miks mitte ka sõbrad) abistada võivad.  Ei soovi ma ka halvustada huviringe, mis võivad olla vajalikud.  Siiski ei tohiks ema mõelda, et ta saab nö oma vaeva kergendada.  Mõni tuttav on väitnud, et pani oma lapse lastesõime, sest laps ise tahtis nii väga seltskonda.  Minul isiklikult sellised kogemused puuduvad. 

"Jumaliku plaani kohaselt tuleb isadel juhtida oma perekonda armastusega õigsuses ning nad vastutavad oma perekonna kaitsmise ja selle vajaduste rahuldamise eest." 
Kuigi see võib kõlada iganenult, usun mina, et see on kõige parem toimiv lahendus.  Olen kuulnud nii paljusid emasid ütlemas, et see võibolla tõesti toimib Ameerikas, aga meil siin Eestis nii ei saaks.  Olen nõus, et meil oleks see justkui häbiasi, kui naine otsustab pühenduda karjääri tegemise asemel emadusele.  Arvatakse, et oled invaliid, joodik või mõlemad.  Sind koheldakse kui töötut või asotsiaali.  Kurb...  Ometi hea tahtmise juures on see ka meil Eestis võimalik! 

"Nende kohustuste täitmise eest vastutavad mehed ja naised - emad ja isad - Jumala ees." 

teisipäev, 16. aprill 2013

Pühakirjad ja üldkonverentsi kõned on minu jaoks paremaks (emaks) saamisel väga olulisel kohal.  Leian neist alati lohutust, kui on raske ja saan pidevalt enese täiustumiseks vajalikku nõu. 
Näiteks täna  - "Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha."  (Õpetussõnad 15:1)

esmaspäev, 1. aprill 2013

"You make your habits and then your habits make you."
“Don't tell me where your priorities are. Show me where you spend your money and I'll tell you what they are.” - James W. Frick

reede, 29. märts 2013

The Race

    attributed to Dr. D.H. "Dee" Groberg
Whenever I start to hang my head in front of failure’s face,
my downward fall is broken by the memory of a race.
A children’s race, young boys, young men; how I remember well,
excitement sure, but also fear, it wasn’t hard to tell.
They all lined up so full of hope, each thought to win that race
or tie for first, or if not that, at least take second place.
Their parents watched from off the side, each cheering for their son,
and each boy hoped to show his folks that he would be the one.The whistle blew and off they flew, like chariots of fire,
to win, to be the hero there, was each young boy’s desire.
One boy in particular, whose dad was in the crowd,
was running in the lead and thought “My dad will be so proud.”
But as he speeded down the field and crossed a shallow dip,
the little boy who thought he’d win, lost his step and slipped.
Trying hard to catch himself, his arms flew everyplace,
and midst the laughter of the crowd he fell flat on his face.
As he fell, his hope fell too; he couldn’t win it now.
Humiliated, he just wished to disappear somehow.But as he fell his dad stood up and showed his anxious face,
which to the boy so clearly said, “Get up and win that race!”
He quickly rose, no damage done, behind a bit that’s all,
and ran with all his mind and might to make up for his fall.
So anxious to restore himself, to catch up and to win,
his mind went faster than his legs. He slipped and fell again.
He wished that he had quit before with only one disgrace.
“I’m hopeless as a runner now, I shouldn’t try to race.”But through the laughing crowd he searched and found his father’s face
with a steady look that said again, “Get up and win that race!”
So he jumped up to try again, ten yards behind the last.
“If I’m to gain those yards,” he thought, “I’ve got to run real fast!”
Exceeding everything he had, he regained eight, then ten...
but trying hard to catch the lead, he slipped and fell again.
Defeat! He lay there silently. A tear dropped from his eye.
“There’s no sense running anymore! Three strikes I’m out! Why try?
I’ve lost, so what’s the use?” he thought. “I’ll live with my disgrace.”
But then he thought about his dad, who soon he’d have to face.“Get up,” an echo sounded low, “you haven’t lost at all,
for all you have to do to win is rise each time you fall.
Get up!” the echo urged him on, “Get up and take your place!
You were not meant for failure here! Get up and win that race!”
So, up he rose to run once more, refusing to forfeit,
and he resolved that win or lose, at least he wouldn’t quit.
So far behind the others now, the most he’d ever been,
still he gave it all he had and ran like he could win.
Three times he’d fallen stumbling, three times he rose again.
Too far behind to hope to win, he still ran to the end.They cheered another boy who crossed the line and won first place,
head high and proud and happy -- no falling, no disgrace.
But, when the fallen youngster crossed the line, in last place,
the crowd gave him a greater cheer for finishing the race.
And even though he came in last with head bowed low, unproud,
you would have thought he’d won the race, to listen to the crowd.
And to his dad he sadly said, “I didn’t do so well.”
“To me, you won,” his father said. “You rose each time you fell.”And now when things seem dark and bleak and difficult to face,
the memory of that little boy helps me in my own race.
For all of life is like that race, with ups and downs and all.
And all you have to do to win is rise each time you fall.
And when depression and despair shout loudly in my face,
another voice within me says, “Get up and win that race!”

kolmapäev, 27. märts 2013

Perekond: läkitus maailmale I lõik

Sel nädalal oleme perena süvitsi lugenud "Perekond: läkitus maailmale."  https://www.lds.org/topics/family-proclamation .  See läkitus loeti ette 23. septembril 1995 aastal Abiühingu üldkonverentsil.  Minu jaoks on sel alati eriline tähendus olnud, esimesest korrast saadik, kui ma seda umbes 14 aastat tagasi lugesin. Meie peret on see päris kindlasti tugevdanud.  See on sõnum Taevaselt Isalt. 

"Meie, viimse aja pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Nõukogu, kuulutame pühalikult, et abielu mehe ja naise vahel on Jumala poolt seatud ning et perekond on kesksel kohal Looja plaanis seoses Tema laste igavese saatusega." 

Mida rohkem ma õpin Jumalat ja Tema plaani tundma, seda enam mõistan, kuidas kõik on seotud perekondadega.  Ta on andnud meile võimaluse elada siin surelikkuses perekondadena.  Tänu Jeesuse Kristuse lepitusele võime elada igavesti perekondadena.  Henry B. Eyring on öelnud "Igavene elu tähendab - saada Isa sarnaseks ja elada õnnes ja rõõmus peredena igavesti."  Peresuhted on meie selle elu kõige tähtsamad suhted.  Pereringis võime me tunda kõige suuremat rõõmu ja kurvastust.  Meid pannakse proovile ja ülendatakse.  Perering on koht, kus tunda ennast turvaliselt, toetatult, armastatult.  Pereringis võib teha vigu, nendest õppida ja uuesti paremini püüda. 

Kõige olulisemad asjad mida Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige selles elus teeb on:
1.  abiellumine õige inimesega, õiges kohas, õige volituse saanud preesterluse hoidja poolt
2.  abielulepingu täielik ja pühalik kinni pidamine.

Kiriku liikmena usun ma, et abielu on tõesti Jumala poolt seatud ja templiabielu võimaldab meil nautida igavese abielu ja perekonna õnnistusi. Teadmine igavese perekonna võimalikkusest annab meie surelikul elule sihi ja lootuse.  Igavese elu seiskohalt peaksime väga hoolikalt ja palvemeelselt valima kellega soovime  veeta terve igaviku.

Ma olen nii tänulik, et minu kallis abikaasa järgis Vaimu õhutust ja tuli teisele poole maakera, et mind leida.  Olen rõõmus, et tal oli julgust rääkida mulle igavese abielu võimalikkusest. 
Me oleme varsti 15 aastat koos olnud ja ikka veel armunud:)  Ta on hea mees, kes teenib elatist meie perele, hoolib ja hoolitseb, teeb tihtipeale veel palju rohkem, kui soovida võiks.  Näiteks ärkab keset ööd, et lapsele meelehead teha, kuigi peab hommikul tööle kiirustama.  Muidugi ei ole me kumbki täiusikud, aga mida enam pöörame tähelepanu üksteise tugevustele, seda enam jäävad märkamatuks vead.  Tõeline armastus on protsess.   Armastus vajab aega.

President Kimball andis noortele järgnevat nõu. "Love in marriage trancends sex. Your love, like a flower, must be nourished. There will come a great love and interdependence between you, for your love is a divine one. It is deep, all-inclusive, most comprehensive. It is not like that association of the world which is misnamed love, but which is mostly physical attraction. . . The love of which the Lord speaks is . . . faith, confidence, understanding, and partnership. It is devotion and companionship, parenthood, common ideals and standards. It is cleanliness of life and sacrifice, and unselfishness. This kind of love never tires nor wanes. It lives on through sickness and sorrow, through prosperity and privation, through accomplishment and disappointment, through time and eternity . . . You must live and treat each other in a manner that your love will grow. Today it is a demonstrative love, but in the tomorrows of ten, thirty, fifty years it will be a far greater and more intensified love, grown quieter and more dignified with the years of sacrifice, suffering, joys, and consecration to each other, to your family, and to the kingdom of God."

Ma loodan, et iga meie laps valmistub hoolikalt ja ootab innukalt oma abielu ja perekonna loomist.  Ma loodan, et neil on tulevikus koos oma õigemeelse abikaasaga soov kasvatada  ka oma lapsed üles evangeeliumi põhimõtteid järgides ja oma lepinguid austades.  Elus ei ole tõepoolest midagi rahuldust pakkuvamat kui koos oma abikaasaga eesmärkide poole püüelda. 

Sattusin täna lugema ühte väga head kirjutist sama teema kohta http://www.misfitcygnet.com/2011/03/countering-sexualization-in-society-two-ways-to-turn-the-tide/