Sügisannid...nämm!

Täna oli nii hea soe ja kuiv ilm, et ei raatsinud seda toas raisata. Korjasime (loe: Carl korjas) pihlakaid ja tegime pihlaka-mett. Natuke jäi alles ja see läheb homme õunamoosi sisse. Korjasime ka esmakorselt sel aastal säilitus-õunu. Eks näe, kaua nad sel aastal säilivad:D Maast korjatud ja ebatäiuslikest õuntest tegin lihtsat kooki. RETESEPT: Koostis 100g võid 1 dl suhkrut 1 muna 2 dl nisujahu 16 ebatäiuslikku õuna Valmistamine Sulata või ja sega suhkruga. Lisa muna ja jahu. Sega hästi läbi. Koori õunad ja lõika need viiludeks. Laota õunalõigud vormi põhjale. Kata õunalõigud taignaga. Küpseta kooki ahjus 200 kraadi juures 20-25 minutit. Serveeri kooki vaniljejäätisega.

Kui tahad maailma parandada, alusta iseendast:)

Vana ja kulunud lause, aga nii õige. Lugesin viimati ühte väga head 2004 aasta artiklit http://www.lds.org/liahona/2004/09/in-opposition-to-evil?lang=eng president Gordon B. Hinckley "In Opposition to Evil". Ka seal ta mainib seda sama, et me ei või näha maailmas muutust, kui me ei muuda iseennast. Me ei saa mõjutada teisi õiges suunas minema, kui me ise ei seisa kõrgemal. Uurisin suvel natuke TJE kohta (ehk Thomas Jeffersoni haridus-põhimõtted),olin sellest ka varem kuulnud, kuid seekord olin selleks valmis. TJE kõige tähtsam põhimõte on iseseisev õppimine, kus lapsevanema(õpetajal) on mentori roll. Selleks, et olle hea mentor, tuleb endal õppida samu asju, mis laps ja võimalusel olla temast natuke ees. Mõtlesin selle peale just eile, et üks asi, mis tänapäeva koolis on minu ajast erinev on see, et varem oli õpetaja autoriteet, kuna tal oligi rohkem teadmisi. Tänapäeval võib õpilane teada (või arvata, et ta teab) õpetajast rohkemgi. Info on kõigile vabalt kättesaadav. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas ma tundsin, et minu elu, teadmised ja tulevik sõltusid koolist ja õpetajatest. Õpetajale meeldimine oli tähtsam, kui teadmised. Sama kogemus oli tegelikult mõned aastad tagasi ühes Tallinna koolis meie pere lastel. Kool väsitas. Nüüd aga olen avastanud ja näen, et samuti on meie lastega, õppimine hoopis ergastab. Uute teadmiste saamine ja kinnistamine on huvitav, meeliköitev, rõõmu toov, arusaamist avardav kogemus. Maailma ei paranda raha ega valitus. Eile tuli Paul minu juurde murega. Ta avastas, et tema 11 aastasel sõbral oli koolikotis suitsupakk. Sõber palus tal saladust hoida, kuid Paul tuli ja arutas asja minuga. See juhtum pani mind mõtlema taaskord enda lapsepõlve peale. Minu isa läks Soome tööle, kui ma olin kuue aastane. Ema käis tööl, mina koolis. Esialgu ma ei tundnudki isast nii suurt puudust. Mõne aastaga aga asi muutus. Mõnes mõttes oli see seotud mu noorema õe sünniga. Sain nüüd emalt hulga vähem tähelepanu ja igatsesin isa. Aasta hiljem, kui olin 10, sain teisegi õe. Kuna olin varaküps siis tekkis raskusi ka omaealistega suhtlemisel koolis, hakkasin lävima vanemate poistega ja 11 aastaselt tõmbama suitsu. Nii et minu suitsutõmbamine oli täieikult seotud vajadusega olla sõpruskonnas aksepteeritud. Ma ei ole suitsetanud viimased 15 aastat ja ei kavatse seda enam kunagi teha. Inimesed on võimelised muutuma. Tahestahtmata mõtlen selle peale, kui paljudel lastel jääks tervis rikkumata, kui vaid vanemad oskaksid neile piisavalt tähelepanu pöörata. Mul on head vanemad ja ma olen kindel, et nad andsid oma olukorras endast parima. Siiski oleksin pigem elanud materjaalselt kehvemates tingimustes, kuid harmoonilist pereelu. Mulle meeldis selles artiklis mida ma lugesin, veel üks mõte. Arendage oma lastes parima äratundmise maitset. Jutt käib siis raamatutest, meediast jms Kuidas meie pere seda teeb? Meil ei käi kodus ühtegi ajalehte, uudiseid kuulame AK-st. Meil on tellitud kaks ajakirja - New Era ja Friend. Käime regulaarselt raamatukogus ja laenutame ainult parimat. Vahel astume ämbrisse ja jätame raamatu pooleli. Selgub, et kõik mida maailm ägedaks peab, ikkagi ei ole lugemist-vaatamist-kuulamist väärt. Telekast tuleb ka igasuguseid huvitavaid dokumentaale ja loodusteemalisi või näiteks muusikasaateid. Kuidas me seda parimat maitset arendame? Me pakuma parimat. Me ei luba miskit ebapuhast ega ebamoraalset oma ellu. Sest me teame, et mõte võib viia teoni. Parem homme, algab paremast uuest põlvkonnast.

“We no longer have the luxury of spending our energy on anything that does not lead us and our families to Christ.” ― Sheri L. Dew

Ettenägelik elu:)

"Preparedness, when properly pursued, is a way of life, not a sudden, spectacular program. We could refer to all the components of personal and family preparedness, not in relation to holocaust or disaster, but in cultivating a life-style that is on a day-to-day basis its own reward. Let’s do these things because they are right, because they are satisfying, and because we are obedient to the counsels of the Lord. In this spirit we will be prepared for most eventualities, and the Lord will prosper and comfort us. It is true that difficult times will come—for the Lord has foretold them—and, yes, stakes of Zion are “for a defense, and for a refuge from the storm.” (D&C 115:6.) But if we live wisely and providently, we will be as safe as in the palm of His hand."! Chapter 11: Provident Living: Applying Principles of Self-Reliance and Preparedness, Teachings of Presidents of the Church: Spencer W. Kimball, (2006),114–23 Me oleme perena võtnud eesmärgiks olla Issandale kuulekad. Kuna Jumala prohvetid on õpetanud, et me peaksime olema ettevalmistunud ja seal hulgas peaksime ka varuma toitu ja muud vajalikku, siis püüame seda teha. Aastaid tagasi, kui elasime Roosna-Allikul oli meil päris korralik toidutagavara ja oli ka aeg, kus me sellest suurel määral sõltusime. Muidugi oli meil seal ka korralik sahver:) Nüüd on aga ajapikku meie toidutagavara väheseks jäänud ja tunneme, et aeg on end käsile võtta. Muidugi on igal talvel sügavkülm suvist kraami täis ja see on tore, aga praegu ei käi jutt niivõrd sellest. Esialgu võtame eesmärgiks kolme kuu toidutagavara kogumise. Mul on "vanast ajast" nimekiri kõigi pereliikmete lemmiktoitudega (sest kogemuste põhjal võin öelda, et pole mõtet varuda toitu, mida pereliikmed ei söö). Seega esimese asjana paneme kirja 14 hommikusööki ja 14 õhtusööki (lõunasöök on meil tavaliselt midagi värsket ja hommikul-õhtul muidugi ka midagi värket kui aastaaeg lubab ja võimalust on). Kõik muu kraam mida hommiku- ja õhtueineteks vaja tuleks siis toidutagavarast. Lisaks peaksid kodus olema esmaabi tarbed ja ravimid (nt ravimtaimed). Toalettpaberita ei kujuta samuti meie pere elu ette, kuigi teoreetiliselt see on muidugi täiesti võimalik:) Ma mäletan nii hästi neid ammuseid aegu, kui pühiti taguotsa ajalehepaberiga. Hügieenitarbed, küünlad, tikud. Kuna meil on õues kaev, siis vett me kogume tuppa vähesel määral, pigem mugavusest, kunagi ei tea ju mis olukord võib tekkida. Näiteks mõni nädal tagasi oli meie tänaval veerike ja vesi pandi terveks päevaks kinni. Me olime kodus ja saime sellest kohe teada, ning varusime siis pottidesse vett. Aga ma mõtlesin nende inimeste peale, kes olid tööl ja tulid siis koju ja vett kraanist ei tulnud...pesta ei saa, süüa teha ei saa... Kui on küsimusi, kirjutage!

alfa-generatsioon?

Ma lugesin sellest, et lapsi kes on sündinud vahemikus 2000-2015 nimetatakse alfa-generatsiooniks. Need on lapsed, keda hakatakse arendama (loe:alustavad oma kooliteed)varem kui kunagi varem ajaloo jooksul ja neist oodatakse, et nad töötavad 70-80 aastaseni. Just täna arutasime lastega pensioni teemal...Oleme ikka oma lastele rääkinud, et nemad on meie pensioniplaan. Täna ütles Marta väga tabavalt, et ema me oleme siis kui teie vanad olete, ise ka pensionärid. Kallikene, ega ikka ei ole küll. Näed targad onud-tädid on juba välja öelnud, et sina töötad elu lõpuni. Oma lastele püüan õpetada, kuidas elada arukalt ja lihtsalt. See elu ongi antud meile töö tegemiseks. Olen siiski ka seda meelt, et inimene peaks saama pärast pikka viljakat elu puhata. Samas tuleks osata oma elu eesmärgistada ja elada-puhata vastavalt vajadusele. Peaaegu kõik üle 70 aastased keda ma tean, tunnevad ennast kõige paremini siis, kui neid vajatakse. Kui nüüd mõelda eesti rahva peale, siis see sama generatsioon peaks ka tooma ilmale kõige rohkem lapsi(ajaloo jooksul), et meie rahvus üldse püsima jääks. Väga põnev on mõelda, mis tulevik toob:)

Aspergeri sündroom

Nii, minu esimene üritus uue bloggeriga:) Panin triikraua kõrvale ja tulin kirjutama, sest tundsin, et pean seda tegema kohe praegu või muidu jääbki kirjutamata. Kirjutan selle postituse lootuses, et seda blogi loevad ainult need kes meie perest tõeliselt hoolivad või täiesti võhivõõrad. Ehk aitab see meie peret paremini mõista või on abiks neile, kel sarnane kogemus. Paul-Kevini sünd pea 11 aastat tagasi oli imeline kogemus - ilus, rahulik, rõõmutoov. Meie peres pole olnud ühtegi teist nii rahulikku beebit. Laps oli kogu aeg rõõmus ja rahulik, magas korralikult, nosis piima ja oli üldse täiuslik beebi. Arenes jõudsalt ja oli äärmiselt arukas. Kasvades tahtis katkematult uusi asju õppida, ainult käelist tegevust ei sallinud. Me ei käinud ka peale ja lasime lapsel areneda nii loomulikult kui ta ise soovis. Umbes nelja aastaselt hakkas ise lugema, keegi teda otseselt ei õpetanud. Ka arvutama hakkas samal ajal. Lasteaias käis vanaema tungival soovil mõned korrad ka, kuid seal talle ei meeldinud. Kuue aastaselt käis mõned korrad eelkoolis, ka sealne keskkond ei olnud talle sobilik. Kohe esimeses eelkooli tunnis sai ta traumeeriva kogemuse. Nimelt õpetaja palus kõigil lastel käest kinni võtta ja öelda naabrile, et sa oled mu sõber. Paul keeldus ja ütles õpetajale, et ta ei saa seda teha, sest ta ei tunne neid inimesi. Mõni nädal hiljem jäi eelkooli minemata, sest Paul ütles, et ta ei taha minna, kuna teised pole isegi "Jussikese seitset sõpra lugenud" aga tema luges juba "kalevipoega". Mõned korrad ta siiski käis tunnis. Pärast ühe tundi oli ta väga löödud, uurimisel selgus, et oli töidetud ühte töövihiku ülesannet, joonista riiulisse raamatud. Õpetaja oli Pauli tööd vaadates öelnud, et ei ole hästi tehtud, kõik raamatud peavad olema ühesugused. Paul oli püüdnud seletada, et nii ju päriselt ei ole, vähemalt meie kodus. See jäigi eelkooli viimaseks tunniks. Juba siis mõistsime, et see laps on kuidagi eriti eriline. Otsisin ja uurisin, jõudsin järeldusele, et tal võib olla Aspergeri sündroom, kuid kindel ei olnud. Esimesse klassi läks samasse kooli, kus oli käinud eelkoolis ja kus vanemad vend-õde käisid. Arvestades tema iseärasusi jätsime ta koduõppele lapsevanema soovil. Tegelikult ta isegi tahtis aegajalt koolis käia ja õpetajad ka soosisid seda, nii et mõne päeva esimeset klassist veetis ta oma klassiga ka. Kuna tegemist oli tavakooliga, siis oli esimese klassis õpitav Paulile tohutu piin ja tagasiminek. Ka koduõppel olles ootasid õpetajad, et laps peab tegema kõike seda, mida teised koolis teevad ehk täitma mehaaniliselt järejepidevalt töövihikuid ja -lehti. Läbi pisarate ja minu lugematute närvirakkude arvelt saime siiski sellega hakkama. Kõige raskem oli kirjatehnika. Tookord mõtlesin, et ehk ta pole selleks lihtsalt veel valmis. Ka kunstiõpetus oli raske, tal lihtsalt puudus selle vastu igasugune huvi. Pärast aastast kogemust otsisime alternatiive ja leidsimegi, järgmisest sügisest said kõik meie lapsed Tartu Waldorfkooli hingekirja koduõppele lapsevanema soovil. Viimased kolm aastat on olnud huvitavad, harivad ja väga loomingulised. Aspergeri sündroom oli neil aastail mul lausa meelest läinud, kuni selle nädalani. Paul-Kevin on väiksest saadik olnud füüsiliselt väga võimekas. Juba enne kahe aastaseks saamist meeldis talle ronida redelil ja ronimisväljakul tegime tema soovil lausa aja peale harjutusi. Mäletan ikka veel tädikeste pilke, kui väike poiss ahvikiirusel käsipidi ringi ronis ja ema aega võttis. Esimeset klassist peale nuias ta, et tahab tegeleda jalgpalliga. Tundime tookord, et veel ei ole õige aeg. Eelmise aasta algusest, Pauli tungival soovil, aga läks asi lahti. Nüüdseks siis juba pea poolteist aastat jalgpalli ja kõike selle juurde kuuluvat. Erir on mind häirinud jalgpalli kaardid mida ta ei suuda õppimise ajaks hetkekski käest panna. Pidev ainult jalgpalli teemadel rääkimine. Teine tohutu kirg, koomiksid. Sama asi. Need teemad kerkivad üles igas olukorras, igal ajal ja ka täiesti sobimatutel hetkedel. Paulile meeldib õppida, aga ainult hästi vähe korraga ja ainult nii, et see teda huvitaks. Kui tal ei tule miski nii välja nagu ta tahaks, siis ta seda üldse ei tahagi teha. Iga päev on hetki, kus ta lihtsalt plahvatab ja siis läheb aega, et jälle olukorda kontrolli alla saada. On päevi, kui ma tunnen, et olen täiesti läbikukkunud ema. Vanemad lapsed on mulle lohutavalt öelnud, et ema sina oled väga hea, temal on midagi viga. Loomulikult ka paljud muud sümptomid, mida kõike ei saa ja poleks aegagi siinkohal välja tuua. Oma kiriku kutse tõttu vajasin veidi abi, erivajadustega lastega-noortega tegelemiseks. Üks materjal viis teiseni, kuni jõudsin selleni "Kõige selgem ja lihtsam kirjeldus Aspergeri Sündroomi kohta TÜ Kliinikumi arstidelt". Lugesin ja korraga mõistsin. Jah, jutt käib meie Paulist. Kohe samal õhtul jagasin seda ka abikaasaga. Paar päeva läks asja seedimiseks ja eile rääkisin Pauliga eraldi ja siis ka ülejäänud lastega. Lugesime eelolevat artiklit Pauliga koos ja huvitaval kombel, ta tundis ennast igas lõigus ära. See oli tohutu kergendus. Ma ei tea kuidas meil asjad edasi arenevad. Jah, ma kardan natuke, et kuidas teised inimesed sellesse suhtuvad. Hetkel oleme perena otsustanud, et meil ei ole vaja arstide kinnitust. Praegu piisab, et me ise teame. Vanematena püüame me leida rohkem infot ja ideid kuidas teda aidata.

Konverentsi ootuses:)

Juba sel nädalavahetusel toimub üldkonverents. Meie pere ootab seda pikisilmi.
Nii nagu traditsiooniks saanud, lugesin kõik eelmise konverentsi kõned uuesti üle ja sain väga palju inspiratsiooni. Näiteks:

Vanem Richard G. Scott-
"Pühakirjad, kui neile õigesti viidata, annavad meie sõnadele võimu." Olen seda ka ise kogenud.
"Pühakirjade päheõppimine võib anda suurt jõudu." Nii on, aga hea meeldetuletus igal juhul. Võtame ennast perena taaskord käsile.
"Pühakirjad võivad rahustada ärritunud hinge, andes rahu ja lootust, taastades kindluse sellesse, et katsumustest võib jagu saada. Need võivad kiirendada kehalist tervenemist."

Ja need on ainult mõned mõtted ühest kõnest!

Ma armastan üldkonverentsi!