Sotsialiseerumine?!

Aegajalt esitatakse mulle üht-sama küsimust - Kui lapsed koolis ei käi, siis kas sa ei karda, et sa teed neile sellega liiga?   Väljendatakse kartust, et lapsed jäävad ilma sõbrasuhetest ja mõni muretseb, et  kas nad siis ikka üldse teavad kuidas käituda tuleb ning on neidki, kes kahtlevad, et laps üldse edaspidi päris elus hakkama saab, kui teda vati sees kasvatatakse.  Oletan, et kõik need on positiivses võtmes esitatud küsimused, ajendatud headest soovidest. 
Ausalt öeldes on kõik eelmainitud ja muud sarnased minu jaoks absoluutselt imelikud küsimused.  Omaealistega suhelda saab muuski kohas peale kooli.  Peale selle on maailmas ja õnneks ka meie pere tutvusringkonnas väga palju erinevaid inimesi vanuses 0-90 (kahjuks hetkel tõesti ei tule meelde ühtegi sellest vanemat inimest).  Kindlasti on mõned koduõppel olnud inimesed, kes on natuke või päris palju "omamoodi", aga mina olen küll kohanud ka inimesi koolist, kes on "imelikud".  Ja üldse, milleks sildistada. :)
Dr. Urie Bronfenbrenner oma meeskonnaga leidsid, et lapsed, kes veedavad umbes 12. eluaastani rohkem aega eakaaslaste kui oma vanematega muutuvad kaaslastest sõltuvaks.  Sellega kaasneb nelja olulise vaimse tervise ja positiivse seltskondliku väärtuse kadumine.  Nendeks neljaks väärtuseks on eneseväärikus, optimism, vanemate austamine ja eakaaslaste usaldamine.  Lapsed võtavad omaks nende inimeste väärtused, kellega nad enim aega koos veedavad.  Nendeks inimesteks võiksid olla pigem emad-isad, õed ja vennad, aga miks ka mitte vanaema või vanaisa.  Laste jaoks, kes veedavad palju aega koos eakaaslastega sõltub suhe vastastikusel heakskiidul, kuna nad on ebakindlad eakaaslaste lojaalsuses.  See kandub (edaspidi ) kõigisse suhetesse. 
Kui mu lapsed tunduvad teile imelikud, siis ehk on nad lihtsalt erinevad?  Nende eneseväärikust ei mõjuta see kas nad kellegile, näiteks sulle, meeldivad või mitte. 
Ma ei muretse selle pärast, kas mu lastel on võimalus koolikeskkonnas omaealistega suhelda, sest ma ei soovigi, et nende enesehinnang põhineb eakaaslaste hinnangul või pelgal kiitusel.
Olen püüdnud õpetada oma lastele kuidas saada enesekindlust, enesekontrolli, eneseaustust, eneseväärikust, iseseisvust ja tervislikku eneseteadvust.  Eelmainitu tuleb ja on tulnud läbi kokkupuute tõelise maailmaga, töötades, teenides, kultuuri austades, sportides, kunsti ja muusikat tehes, igapäevaelu elades. 
Kõige tähtsamaks pean siiski igavest perspektiivi, ilma selleta on elu justkui mõttetu teekond. 
Ei ole mingit tõendit, kuigi seda eeldatakse, et kool on positiivseks sotsialiseerumiseks mingilgi viisil parem paik kui hea kodu.  Meie lapsed on koduõppel, sest me soovime, et perekond tähendaks nende jaoks midagi.  See side mida me loome, aitab neil vastupidada ja saavutada oma täit potensiaali.
"Kodu... on õpikoda, kus kujuneb välja inimese iseloom.  Milliseks see kujuneb, see sõltub vanemate ja laste vahelistest suhetest.  Kodu pole õige kodu, kui need suhted pole rajatud õigetele alustele.  Suhte iseloom sõltub nii vanematest kui lastest, kuid rohkem siiski vanematest.  Nemad peavad andma endast parima.  Kui peaksin nimetama ühte asja, millest meil vanematena kõige enam vajaka jääb, siis on see mõistev suhtumine oma lastesse.  Elage koos oma lastega, käige nende teeradu pidi. ... Olge kursis kõigega, mille vastu lapsed huvi tunnevad.  Olge neile toeks." (Kiriku presidentide õpetused - Joseph Fielding Smith, lk 77)
Ekslikult eeldatakse, et vanemad ei oska õpetada oma lapsi.  See ei ole tõsi! 
Sotsialiseerumine tuleb loomulikult, samamoodi õppimine.  Õpetamiseks on tohutult palju meetodeid ja õppimiseks (nii lastele, kes tahavad õppida kui ka vanematele, kes oma laste õppimist soovivad toetada) loendamatul hulgal materjale.   Kõige olulisem ressurss aga mida oma lastele pakkuda, on armastus.
Meie pere jaoks on koduõpe parim!