Ma ei tea kas teistel vanematel ka niimoodi on, aga mina tunnen vahel, et olen kohutav ema. Näiteks täna. No ma ei saa aru, miks ma lähen niimoodi närvi ja teen absoluutselt kõike ristivastupidi sellele, kuidas ma tahaksin. Igal õhtul mõtlen, et homme on parem päev, olen rahulik ja armastav, kannatlik ja lahke ja siis palun väga, tuleb hommik, uus päev ja kõik on jälle endine. Mina olen ikka endine. Lähen asjatult endast välja kui lapsed kaklevad või on minu vastu ebaviisakad, keelduvad koristamast või abistamast või oh õudust, õppimast. Ühesõnaga siin ma siis nüüd olen, lapsed magavad ja ma nuputan...mida ma peaksin endaga ette võtma.
Analüüs:
1. Võtan aega enda jaoks.
2. Võtan aega iga lapse jaoks eraldi. Kuidas?
3. Kui tunnen, et lähen endast välja põgenen oma tuppa? Olen seda vahel teinud ja vahel aitab aga garantiid pole ja oleneb tõesti olukorrast.
Ma tõesti armastan oma kallikesi nii väga ja ma ei taha olla neile halvaks eeskujuks, ega jätta muljet, nagu see oleks normaalne, kui keegi nende peale häält tõstab või ükskõik mil moel haiget teeb.
Üritan homme jälle paremini:)
δεκαέξι
4 päeva tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar