Huviring või elu?

Olen juba pikemat aega mõtisklenud selle üle, et huvitav miks küll on nii, et lapsel PEAB olema mingi huviala või muidu ta on kuidagi imelik. Meie lastel on kõigil muidugi mingi tegevus mis eriti armas kuid põhiliselt on meie kõigi ühine huvi ELU.
Selle aasta september on minu meelest olnud eriti põnev.
Carlile meeldib kokata, eriti küpsetada, joonistada-maalida-meisterdada, legodest ehitada.
Martale mängib viiulit, laulab, liigub, teeb julgustükke. Näiteks käis koos Pauliga veel septembriski sooja ilmaga merevees ujumas.
Paulile meeldib mängida palli, rattaga sõita, talvel suusatada ja lumelauaga sõita.
Berdile meeldib kõigest haaratud olla.
Issi laulab, seda muidugi ja uueks hobiks on saanud lugemine.
Emme teeb seda mis parasjagu käsil on ja naudib südamest.
Ühiseks hobiks on lugemine, maailma-asjade üle arutamine ja looduses matkamine.
Mida siis öelda neile kes küsivad, mis huviringis sina käid? Ma elan?!
Ma ei ole põhimõtteliselt huviringi vastane, lihtsalt meie pere(s) on teistmoodi.
Küll on hea elada!