Aspergeri sündroom

Nii, minu esimene üritus uue bloggeriga:) Panin triikraua kõrvale ja tulin kirjutama, sest tundsin, et pean seda tegema kohe praegu või muidu jääbki kirjutamata. Kirjutan selle postituse lootuses, et seda blogi loevad ainult need kes meie perest tõeliselt hoolivad või täiesti võhivõõrad. Ehk aitab see meie peret paremini mõista või on abiks neile, kel sarnane kogemus. Paul-Kevini sünd pea 11 aastat tagasi oli imeline kogemus - ilus, rahulik, rõõmutoov. Meie peres pole olnud ühtegi teist nii rahulikku beebit. Laps oli kogu aeg rõõmus ja rahulik, magas korralikult, nosis piima ja oli üldse täiuslik beebi. Arenes jõudsalt ja oli äärmiselt arukas. Kasvades tahtis katkematult uusi asju õppida, ainult käelist tegevust ei sallinud. Me ei käinud ka peale ja lasime lapsel areneda nii loomulikult kui ta ise soovis. Umbes nelja aastaselt hakkas ise lugema, keegi teda otseselt ei õpetanud. Ka arvutama hakkas samal ajal. Lasteaias käis vanaema tungival soovil mõned korrad ka, kuid seal talle ei meeldinud. Kuue aastaselt käis mõned korrad eelkoolis, ka sealne keskkond ei olnud talle sobilik. Kohe esimeses eelkooli tunnis sai ta traumeeriva kogemuse. Nimelt õpetaja palus kõigil lastel käest kinni võtta ja öelda naabrile, et sa oled mu sõber. Paul keeldus ja ütles õpetajale, et ta ei saa seda teha, sest ta ei tunne neid inimesi. Mõni nädal hiljem jäi eelkooli minemata, sest Paul ütles, et ta ei taha minna, kuna teised pole isegi "Jussikese seitset sõpra lugenud" aga tema luges juba "kalevipoega". Mõned korrad ta siiski käis tunnis. Pärast ühe tundi oli ta väga löödud, uurimisel selgus, et oli töidetud ühte töövihiku ülesannet, joonista riiulisse raamatud. Õpetaja oli Pauli tööd vaadates öelnud, et ei ole hästi tehtud, kõik raamatud peavad olema ühesugused. Paul oli püüdnud seletada, et nii ju päriselt ei ole, vähemalt meie kodus. See jäigi eelkooli viimaseks tunniks. Juba siis mõistsime, et see laps on kuidagi eriti eriline. Otsisin ja uurisin, jõudsin järeldusele, et tal võib olla Aspergeri sündroom, kuid kindel ei olnud. Esimesse klassi läks samasse kooli, kus oli käinud eelkoolis ja kus vanemad vend-õde käisid. Arvestades tema iseärasusi jätsime ta koduõppele lapsevanema soovil. Tegelikult ta isegi tahtis aegajalt koolis käia ja õpetajad ka soosisid seda, nii et mõne päeva esimeset klassist veetis ta oma klassiga ka. Kuna tegemist oli tavakooliga, siis oli esimese klassis õpitav Paulile tohutu piin ja tagasiminek. Ka koduõppel olles ootasid õpetajad, et laps peab tegema kõike seda, mida teised koolis teevad ehk täitma mehaaniliselt järejepidevalt töövihikuid ja -lehti. Läbi pisarate ja minu lugematute närvirakkude arvelt saime siiski sellega hakkama. Kõige raskem oli kirjatehnika. Tookord mõtlesin, et ehk ta pole selleks lihtsalt veel valmis. Ka kunstiõpetus oli raske, tal lihtsalt puudus selle vastu igasugune huvi. Pärast aastast kogemust otsisime alternatiive ja leidsimegi, järgmisest sügisest said kõik meie lapsed Tartu Waldorfkooli hingekirja koduõppele lapsevanema soovil. Viimased kolm aastat on olnud huvitavad, harivad ja väga loomingulised. Aspergeri sündroom oli neil aastail mul lausa meelest läinud, kuni selle nädalani. Paul-Kevin on väiksest saadik olnud füüsiliselt väga võimekas. Juba enne kahe aastaseks saamist meeldis talle ronida redelil ja ronimisväljakul tegime tema soovil lausa aja peale harjutusi. Mäletan ikka veel tädikeste pilke, kui väike poiss ahvikiirusel käsipidi ringi ronis ja ema aega võttis. Esimeset klassist peale nuias ta, et tahab tegeleda jalgpalliga. Tundime tookord, et veel ei ole õige aeg. Eelmise aasta algusest, Pauli tungival soovil, aga läks asi lahti. Nüüdseks siis juba pea poolteist aastat jalgpalli ja kõike selle juurde kuuluvat. Erir on mind häirinud jalgpalli kaardid mida ta ei suuda õppimise ajaks hetkekski käest panna. Pidev ainult jalgpalli teemadel rääkimine. Teine tohutu kirg, koomiksid. Sama asi. Need teemad kerkivad üles igas olukorras, igal ajal ja ka täiesti sobimatutel hetkedel. Paulile meeldib õppida, aga ainult hästi vähe korraga ja ainult nii, et see teda huvitaks. Kui tal ei tule miski nii välja nagu ta tahaks, siis ta seda üldse ei tahagi teha. Iga päev on hetki, kus ta lihtsalt plahvatab ja siis läheb aega, et jälle olukorda kontrolli alla saada. On päevi, kui ma tunnen, et olen täiesti läbikukkunud ema. Vanemad lapsed on mulle lohutavalt öelnud, et ema sina oled väga hea, temal on midagi viga. Loomulikult ka paljud muud sümptomid, mida kõike ei saa ja poleks aegagi siinkohal välja tuua. Oma kiriku kutse tõttu vajasin veidi abi, erivajadustega lastega-noortega tegelemiseks. Üks materjal viis teiseni, kuni jõudsin selleni "Kõige selgem ja lihtsam kirjeldus Aspergeri Sündroomi kohta TÜ Kliinikumi arstidelt". Lugesin ja korraga mõistsin. Jah, jutt käib meie Paulist. Kohe samal õhtul jagasin seda ka abikaasaga. Paar päeva läks asja seedimiseks ja eile rääkisin Pauliga eraldi ja siis ka ülejäänud lastega. Lugesime eelolevat artiklit Pauliga koos ja huvitaval kombel, ta tundis ennast igas lõigus ära. See oli tohutu kergendus. Ma ei tea kuidas meil asjad edasi arenevad. Jah, ma kardan natuke, et kuidas teised inimesed sellesse suhtuvad. Hetkel oleme perena otsustanud, et meil ei ole vaja arstide kinnitust. Praegu piisab, et me ise teame. Vanematena püüame me leida rohkem infot ja ideid kuidas teda aidata.

Konverentsi ootuses:)

Juba sel nädalavahetusel toimub üldkonverents. Meie pere ootab seda pikisilmi.
Nii nagu traditsiooniks saanud, lugesin kõik eelmise konverentsi kõned uuesti üle ja sain väga palju inspiratsiooni. Näiteks:

Vanem Richard G. Scott-
"Pühakirjad, kui neile õigesti viidata, annavad meie sõnadele võimu." Olen seda ka ise kogenud.
"Pühakirjade päheõppimine võib anda suurt jõudu." Nii on, aga hea meeldetuletus igal juhul. Võtame ennast perena taaskord käsile.
"Pühakirjad võivad rahustada ärritunud hinge, andes rahu ja lootust, taastades kindluse sellesse, et katsumustest võib jagu saada. Need võivad kiirendada kehalist tervenemist."

Ja need on ainult mõned mõtted ühest kõnest!

Ma armastan üldkonverentsi!

Hoiatus!

"I feel to warn you that one of the chief means of misleading our youth and destroying the family unit is our educational institutions. There is more than one reason why the Church is advising our youth to attend colleges close to their homes where institutes of religion are available. It gives the parents the opportunity to stay close to their children, and if they become alerted and informed, these parents can help expose the deceptions of men like Sigmund Freud, Charles Darwin, John Dewey, John Keynes and others. There are much worse things today that can happen to a child than not getting a full education. In fact, some of the worst things have happened to our children while attending colleges led by administrators who wink at subversion and amorality.

Said Karl G. Maeser, 'I would rather have my child exposed to smallpox, typhus fever, cholera or other malignant and deadly diseases than to the degrading influence of a corrupt teacher.' "

(Ezra Taft Benson, The Teachings of Ezra Taft Benson, 307.)

Kuidas? 1. osa

Olen juba pikka aega mõelnud, et kirjutaks sellest kuidas me koduõppe juurde jõudsime ja kuidas meil läheb. Selleks pean kõigepealt minema tagasi oma lapsepõlve.
Minu ema oli lasteaias kasvataja ja oli üpris loomulik, et hakkasin paari aastaselt käima temaga tööl kaasas. Enne seda oli minuga kodus isa ja tema on mulle tänase päevani eriliselt armas:) (Mamps, ära solvu!) Lasteaias käisin siis kuni koolini, mida ma muide ootasin väga, sest lugema hakkasin juba kolmeselt ja klaveritunde hakkasin saama neljaselt, ning olin üldse seda meelt (ehk loe: mulle oli sisendatud), et kool on miskit väga erilist. Lootus kooli minemiseks saabus siis, kui olin viie aastane, kuid kahjuks ütles lastearst, et tema mind veel kooli panna ei soovita, kuna mul on südames kahinad. Nonii, tänks eksole. Pidin aastakese veel ootama. Lasteaia aegade parimad päevad olid need, kui sain minna hoopis vanaema Elleni juurde või issiga ehitusele. Lasteaias olles kardsin kõige rohkem seda, et ärkan pärast lõunaund ja ema pole. See juhtus tegelikult ühe korra ja juhuse tahtel oli just sel päeval ahjumuna (mida ma ei suutnud süüa) ja mind pandi seetõttu nurka seisma. Igatahes sain sellest siukese trauma, et veel aastaid ei suutnud muna süüa ja ema kardsin kohutavalt kaotada.
Siis tuli kool. Aga enne veel katsed. Oli küll veel stagnaaeg, kuid Muusika Keskkoolis olid koolikatsed. Mäletan, et oli kena kevadpäev. Mul oli seljas ema kootud kampsun, kui sammud koos ema-isaga kooli poole seadsin. Tundsin, et ema oli kuidagi närviline. Ise olin rahulik. Muusikaosa läks kenasti, kohe peale seda saadeti mind teise klassi, kus üks mulle võõras õpetaja näitas mulle kõigepealt pilte a la mis ei sobi teiste hulka. Rõõmustasin ja ütlesin õpetajale, et tegin emaga kodus need ülesanded mitu korda läbi ja et võime kohe mõne raskema kallale asuda. Õpetaja pani vihikukese käest ja teine võõras õpetaja pöördus minu poole raamatuga. Seda raamatut mul kodus polnud, küll aga olin seda korra lugenud lasteaias, ülemises rühmas. Õpetaja näitas raamatu kaant ja palus, et ma sealt loeksin. Lugesin ja lisasin, et võin terve raamatu ette lugeda, kuna seal on nii vähe teksti. Seepeale sain vastuseks, et pole vaja ja õpetajad omavahel veel mainisid, et mis me ikka aega raiskame. Oligi kõik. Ema-isa hakkasid uurima, et kuidas läks, kehitasin õlgu. Tuli õpetaja ja ütles, et sain kooli sisse. Teised lapsevanemad olid hämminugus, kuidas nii, sissesaanute nimed pannakse ju tahvlile, otsustamine võtab mitu päeva aega.
Ühesõnaga läksin kooli. Esimene klass oli mõtetu, välja arvatud klaveritunnid. Ootasin iga päev, et nüüd, täna tuleb midagi uut ja huvitavat. Esimeses klassis hakkasin vihkama kirjatehnikat. Päevast päeva oli vaja ilusa käekirjaga kirjutada. Teine-kolmas klass polnud paremad. Teises tuli juurde vene keel ja hakkasin seda kohe vihkama, sest oli vaja pähe õppida mulle tundmatuid sõnu ja jutustada. Loodusõpetus oli ka piin. Mulle absoluutselt ei meeldinud klassi ees jutustada. Ma teadsin küll neid asju, aga lihtsalt raske oli leida õigeid sõnu. Neljandas klassis sain esimese nelja. Kartsin koju minna, nutsin kooli õues. Õnneks nägi seda üks noor õpetaja, kes tuli asja uurima ja lohutas.
Viiendast alates tundsin, et ma pole nagunii milleski piisavalt hea, milleks üldse pingutada ja see kestis kaheksanda klassi lõpuni. Üheksandas klassis võtsin ennast kokku, sest ma polnud enam üksi:) Veebruaris sain emaks, juunis lõpetasin üheksanda klassi.
Alles hiljem Georg Otsa Muusikakoolis, tundsin suuremat soovi õppida ja olen tõesti tänulik oma kallile eriala õpetajale tänu kellele tundsin, et minu arvamus loeb.
Aga aitab nüüd minust!

Soorollid

Viimse aja pühadena teame me, et sugu on isiku surelikkusele eelneva, sureliku ning igavese identiteedi oluline omadus ning suunitlus.

Meil on selline "vanaaegne" pere, kus isa käib tööl ja ema hoolitseb laste ja kodu eest. Olen väga rahul. Mõistan, et oleme tänapäeva Eestis üpris suur haruldus:) Selleks, et Eesti riik kestma jääks, oleks väga vaja muutust. Niikaua kui haridussüstee tekitab lihtsalt inimesi, mitte ei kasvata tulevasi mehi ja naisi, pole vaja üldse imestada miks meid, eestlasi aina vähemaks jääb.

Täna siis lugesin natuke soorollide teema kohta.

"Girls ought to be taught the arts and sciences of housekeeping, domestic finances, sewing and cooking. Boys need to learn home repair, career preparation and the protection of women. Both girls and boys should know how to take care of themselves and how to help each other. By example and by discussion, both sexes need to learn about being male or female, which in summary, means becoming husbands and fathers or wives and mothers, here and hereafter."
kiriku poolt välja antud raamatuke "A Parent's Guide" 1985

Perekond läkitus maailmale on kirjas emade ja isade kohta: " Jumaliku plaani kohaselt tuleb isadel juhtida oma perekondi armastusega ja õigsuses ning nad vastutavad oma perekonna kaitsmise ja selle vajaduste rahuldamise eest. Emad vastutavad eelkõige oma laste kasvatamise eest."

Me elame "unisex" maailmas. Tänapäeval õpetab maailm, et sa võid saada kelleks iganes sa tahad ja teha mida iganes sa tahad.

Perekond läkitus maailmale ütleb veel, et: " Me hoiatame, et neil...kes ei täida oma perekonnakohustusi, tuleb ühel päeval anda vastust Jumala ees."

Lapsevanemana püüan teha kõik mis võimalik, et mu lapsed mõistaksid oma rolle ja õpiksid neid täitma, et ühel päeval võiksid nad olla tublid emad-isad ja abikaasad.

Leidsin ka ühe pühakirjakoha, mis haakub teemaga ja on mõtlemapanev. "Naine ärgu kandku mehe riideid ja mees ärgu pangu selga naise kehakatet, sest igaüks, kes seda teeb, on jäle Issandale, su Jumalale." 5.Moosese raamat 22:5

"Kuhu tõmmata piir? See jääb vanemliku tarkuse hooleks, mida juhib Issanda Vaim. Pole ühtegi teist vanemlikku ettevõtmist, mis vajaks rohkem taevast juhatust või mille puhul olla altim seda kuulda võtma, kui on vanemlikud otsused oma laste kasvatamisel ja perekondade juhtimisel. See töö on igavene.

Olles silmitsi nende probleemidega, peaksid vanemad pidama meeles Issanda õpetust jätta need üheksakümmend üheksa ja minna kõnnumaale kadunud lambale järele. President Thomas S. Monson on kutsunud üles armastuse ristiretkele, et päästa meie vendi ja õdesid, kes on eksinud ükskõiksuse või rumaluse kõnnumaale. Need õpetused vajavad jätkuvat armastavat hoolt, mille eelduseks on armastusest kantud suhted.

Mõistagi peaksid vanemad meeles pidama ka Issanda õpetust, et „keda Issand armastab, seda ta karistab." (He 12:6) Vanem Russell M. Nelson õpetas oma konverentsikõnes tolerantsist ja armastusest, et „tõeline armastus patuse vastu vajab julget vastuseisu, mitte aga nõustumist! Tõeline armastus ei toeta ennasthävitavat käitumist."

Vanem Dallin H. Oaks
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Elder Richard G. Scott of the Quorum of the Twelve Apostles: “Although our memory of it is withheld, before we came to this earth we lived in the presence of God, our Eternal Father, and His Son, Jesus Christ. We shouted for joy when given the privilege of coming to this earth to receive a body and to move forward in God’s plan for our happiness. We knew that we would be tested here. Our determination was to live obediently to be able to return to be with our Father forever. Part of that testing here is to have so many seemingly interesting things to do that we can forget the main purposes for being here. Satan works very hard so that the essential things won’t happen” (in Conference Report, Apr. 1997, 78; or Ensign, May 1997, 53–54 ).
The First Presidency and Council of the Twelve Apostles: “The family is ordained of God. Marriage between man and woman is essential to His eternal plan” ( “The Family: A Proclamation to the World,” Ensign, Nov. 1995, 102 ).
Elder M. Russell Ballard of the Quorum of the Twelve Apostles: “Understanding the gospel of Jesus Christ and following him as our Savior and our Redeemer will influence every aspect of our lives, including all of our individual choices. Those who live according to Heavenly Father’s eternal plan will not want to absorb any information that is illicit or untoward, nor will they destroy their spiritual sensitivity through immoral acts or the consumption of any harmful substances. Neither will they search for doctrinal loopholes to find reasons to challenge the ordained leadership of the Church nor tamper with the simple truths of the gospel. They will not attempt to justify any lifestyle that is contrary to the plan of happiness. If they do any of these things, they will never find the inner peace and joy that living the gospel brings. All of our Father’s children can seek prayerfully to know who they are and can find real happiness if they obey God’s commandments and endure to the end” (in Conference Report, Apr. 1995, 31; or Ensign, May 1995, 24 ).

Ja nii ongi!

V