Kolmas :)

Esimese presidentkonna jõululäkituse, Taani piparkookide ja küünlavalgusega soe õhtu:)

Harin ennast :)

Loen hetkel sellist raamatut.  Just nagu ka selle raamatu alguses on öeldud, ei piisa selle ühekordsest lugemisest ja nii tunnengi iga kord, et peaksin jälle otsast alustama, et paremini asjast aru saada. 
See aasta on olnud meie pere jaoks  "diagnooside" aasta ja paistab, et see trend jätkub ka järgmisel aastal:)  Mõned diagnoosid on ametlikud, mõni veel ametlikult kinnitamata (kuid nö töötlemisel) ja teised sellised, mida vähemalt praegu veel Eestis ei diagnoosita.  Üks sellistest siis täpselt see, millest ülalolev raamat kirjutab. 
Tegelikult on olnud omamoodi hea aasta.  Selgus on tunduvalt parem kui selgusetus.  Nüüd on aeg õppida ja tegutseda vastavalt õpitule. 
Vaimses mõttes olen pidnud õppima veel enam välja tulema raamidest, mida ühiskond meile seab.
Pauliga eelmisel korral psühhiaatri juures käies pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, kui arst küsis, et kas vanemad lapsed on normaalsed.  Uskumatu?  Minu jaoks küll oli.  Noormees istus ju kohe seal samas...  Minu meelest on kõik inimesed erilised.   Mille järgi me saame ütleda, kes on normaalne kes mitte?  Mõni häire, haigus või puue ei tee kedagi ebanormaalseks.  Ebanormaalne saab olla ainult suhtumine. 
Tõenäoliselt saab järgmise aasta teemaks olema kohanemine.  Loomulik kohanemine toimub koguaeg nagunii, aga just teadlik õppimine ja uute teadmiste rakendamine igapäevasesse ellu. 
Väikesed ja lihtsad, kuid vahel ka suured ja rasked asjad.

...ja oli II advent

jõuluse paukmaisi ja filmiga "Püha öö" http://www.byutv.org/watch/8902bf73-c22d-4a8b-964d-d30772e6a154/silent-night-silent-night . 

A beautiful little blind girl was sitting on the lap of her father in a crowded compartment in a train. A friend seated

nearby said to the father, “Let me give you a little rest,” and he reached over and took the little girl on his lap.

A few moments later the father said to her, “Do you know who is holding you?”

“No,” she replied, “but you do.”…

Our trust and our relationship with our Heavenly Father should be one similar to that of the little blind girl and her

earthly father. When sorrow, tragedy, and heartbreaks occur in our lives, wouldn’t it be comforting if when the

whisperings of God say, “Do you know why this has happened to you?” we could have the peace of mind to answer

“No, but you do.”…

Just as the little girl could sit peacefully on the stranger’s lap because her father knew him, so we can find peace

if we know our Father and learn to live by his principles.

Marvin J. Ashton, in CR, Oct. 1985 [Salt Lake City: The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints, 1985], 86-87, 90

I advent

Osade laste tungival soovil ehtisime esimest korda elus kuuse esimesel advendil, ikka selleks et jõulud kauem kestaks ja imekombel tekkiski jõulutunne - rahulik, mõnus, soe.  (Kuigi esialgne plaan oli, et sel aastal me kuuske üldse enda juures üles ei pane, sest kohta selleks polnud.)

                                                   Selleaastane:)

 

Rahulikku jõulukuud!