Kuidas me jõudsime koduõppeni? 1. osa

Olen juba pikka aega mõelnud, et kirjutaks sellest kuidas me koduõppe juurde jõudsime ja kuidas meil läheb. Selleks pean kõigepealt minema tagasi oma lapsepõlve.
Minu ema oli lasteaias kasvataja ja oli üpris loomulik, et hakkasin paari aastaselt käima temaga tööl kaasas. Enne seda oli minuga kodus isa ja tema on mulle tänase päevani eriliselt armas:) (Mamps, ära solvu!) Lasteaias käisin siis kuni koolini, mida ma muide ootasin väga, sest lugema hakkasin juba kolmeselt ja klaveritunde hakkasin saama neljaselt, ning olin üldse seda meelt (ehk loe: mulle oli sisendatud), et kool on miskit väga erilist. Lootus kooli minemiseks saabus siis, kui olin viie aastane, kuid kahjuks ütles lastearst, et tema mind veel kooli panna ei soovita, kuna mul on südames kahinad. Nonii, tänks eksole. Pidin aastakese veel ootama. Lasteaia aegade parimad päevad olid need, kui sain minna hoopis vanaema Elleni juurde või issiga ehitusele. Lasteaias olles kardsin kõige rohkem seda, et ärkan pärast lõunaund ja ema pole. See juhtus tegelikult ühe korra ja juhuse tahtel oli just sel päeval ahjumuna (mida ma ei suutnud süüa) ja mind pandi seetõttu nurka seisma. Igatahes sain sellest siukese trauma, et veel aastaid ei suutnud muna süüa ja ema kardsin kohutavalt kaotada.
Siis tuli kool. Aga enne veel katsed. Oli küll veel stagnaaeg, kuid Muusika Keskkoolis olid koolikatsed. Mäletan, et oli kena kevadpäev. Mul oli seljas ema kootud kampsun, kui sammud koos ema-isaga kooli poole seadsin. Tundsin, et ema oli kuidagi närviline. Ise olin rahulik. Muusikaosa läks kenasti, kohe peale seda saadeti mind teise klassi, kus üks mulle võõras õpetaja näitas mulle kõigepealt pilte a la mis ei sobi teiste hulka. Rõõmustasin ja ütlesin õpetajale, et tegin emaga kodus need ülesanded mitu korda läbi ja et võime kohe mõne raskema kallale asuda. Õpetaja pani vihikukese käest ja teine võõras õpetaja pöördus minu poole raamatuga. Seda raamatut mul kodus polnud, küll aga olin seda korra lugenud lasteaias, ülemises rühmas. Õpetaja näitas raamatu kaant ja palus, et ma sealt loeksin. Lugesin ja lisasin, et võin terve raamatu ette lugeda, kuna seal on nii vähe teksti. Seepeale sain vastuseks, et pole vaja ja õpetajad omavahel veel mainisid, et mis me ikka aega raiskame. Oligi kõik. Ema-isa hakkasid uurima, et kuidas läks, kehitasin õlgu. Tuli õpetaja ja ütles, et sain kooli sisse. Teised lapsevanemad olid hämminugus, kuidas nii, sissesaanute nimed pannakse ju tahvlile, otsustamine võtab mitu päeva aega.
Ühesõnaga läksin kooli. Esimene klass oli mõtetu, välja arvatud klaveritunnid. Ootasin iga päev, et nüüd, täna tuleb midagi uut ja huvitavat. Esimeses klassis hakkasin vihkama kirjatehnikat. Päevast päeva oli vaja ilusa käekirjaga kirjutada. Teine-kolmas klass polnud paremad. Teises tuli juurde vene keel ja hakkasin seda kohe vihkama, sest oli vaja pähe õppida mulle tundmatuid sõnu ja jutustada. Loodusõpetus oli ka piin. Mulle absoluutselt ei meeldinud klassi ees jutustada. Ma teadsin küll neid asju, aga lihtsalt raske oli leida õigeid sõnu. Neljandas klassis sain esimese nelja. Kartsin koju minna, nutsin kooli õues. Õnneks nägi seda üks noor õpetaja, kes tuli asja uurima ja lohutas.
Viiendast alates tundsin, et ma pole nagunii milleski piisavalt hea, milleks üldse pingutada ja see kestis kaheksanda klassi lõpuni. Üheksandas klassis võtsin ennast kokku, sest ma polnud enam üksi:) Veebruaris sain emaks, juunis lõpetasin üheksanda klassi.
Alles hiljem Georg Otsa Muusikakoolis, tundsin suuremat soovi õppida ja olen tõesti tänulik oma kallile eriala õpetajale tänu kellele tundsin, et minu arvamus loeb.
Aga aitab nüüd minust!