teisipäev, 21. mai 2013

Võililled!

Eile, ilusa päiksepaistelise ilmaga, pakkusin väikestele poistele, et ehk nad tahavad võililleõisi siirupi jaoks korjata.  Muidugi nad tahtsid!  See oli nii armas kuidas nad mööda hoovi ringi siblasid ja õisi noppisid.  (Hiljem tuli veel ka naabritüdruk appi,  ta on alati nii abivalmis!) 
Kuna ma ei leidnud kuidagi üles seda retsepti, mille järgi ma varem olen siirupit keetnud, otsisin internetist uue.  Täna keetsin valmis...ja see on nii ilus:)


Aili Paju Võilillesiirup Koguge 8 peotäit võililleõisi, pange keedupotti, lisage 1,5 l keevat vett, maitsestamiseks mustasõstra- ja kirsilehti ning laske seista kaane all 12–18 tundi.
Seejärel kurnake vedelik, lisage soovi järgi 0,5–0,75 kg suhkrut ja pange vedelik nõrgal tulel keema. Pooleteise-kahe tunni jooksul valminud siirup valage purki ja pange külma. Tarvitage enne sööki üks-kaks supilusikatäit päevas. 

neljapäev, 9. mai 2013

Imelik...

Juhtusin öösel vaatama ETV pealt sellist sarja nagu "Waterloo Roadi kool"...ja ohoo, selles osas oli üks tüdruk, kellel oli Aspergeri sündroom.  Mis mind häiris ja mõtlema pani oli aga hoopis see, et üks õpetaja küsis teiselt :" kas see oli see asparaaguse tüdruk?"  Nagu mis mõttes?  Eesti inimeste teadlikkus on ikka äärmiselt piiratud, järeldan ma sellest.  Või kas nii ütlemegi inglise keelse Aspy asemel eesti keeles hellitavalt "asparaagus"?

reede, 3. mai 2013

Eile käisid noored jälle Tartus koolis...ja seekord läks kõik kenasti, õpetajad olid rahulikud.  Carl sai seekord teha matemaatika tööd kantseleis ja seal oli tunduvat parem keskenduda, kui õpetajate toas:) 

Täna käisin raamatukogus ja võtsin noortele lugemiseks terve hunniku eesti klassikat.  Järgmised kaks nädalat oleme siis sellel lainel:) 

Kuigi see põhikooli lõpetamine on kohati natuke närviline, olen ma nii tohutult õnnelik ja tänulik  nende viimaste aastate eest, mil Carl oli kodus.  See aeg on hindamatu väärtusega. 

Puhas

Koit tuli piima paluma, aga tegelikult oli vaja hoopis ta mähkut vahetada.  Naljatades ütlesin, et kakene linnupoeg tuli sööma.  Pärast lühikest mõttepausi, lasi Koit nibu lahti ja ütles:  "Ei, ikka puhas.  Südamelt puhas." ja naeratas oma kõige armsamat naeratust:)