Aspergeri sündroom

Nii, minu esimene üritus uue bloggeriga:) Panin triikraua kõrvale ja tulin kirjutama, sest tundsin, et pean seda tegema kohe praegu või muidu jääbki kirjutamata. Kirjutan selle postituse lootuses, et seda blogi loevad ainult need kes meie perest tõeliselt hoolivad või täiesti võhivõõrad. Ehk aitab see meie peret paremini mõista või on abiks neile, kel sarnane kogemus. Paul-Kevini sünd pea 11 aastat tagasi oli imeline kogemus - ilus, rahulik, rõõmutoov. Meie peres pole olnud ühtegi teist nii rahulikku beebit. Laps oli kogu aeg rõõmus ja rahulik, magas korralikult, nosis piima ja oli üldse täiuslik beebi. Arenes jõudsalt ja oli äärmiselt arukas. Kasvades tahtis katkematult uusi asju õppida, ainult käelist tegevust ei sallinud. Me ei käinud ka peale ja lasime lapsel areneda nii loomulikult kui ta ise soovis. Umbes nelja aastaselt hakkas ise lugema, keegi teda otseselt ei õpetanud. Ka arvutama hakkas samal ajal. Lasteaias käis vanaema tungival soovil mõned korrad ka, kuid seal talle ei meeldinud. Kuue aastaselt käis mõned korrad eelkoolis, ka sealne keskkond ei olnud talle sobilik. Kohe esimeses eelkooli tunnis sai ta traumeeriva kogemuse. Nimelt õpetaja palus kõigil lastel käest kinni võtta ja öelda naabrile, et sa oled mu sõber. Paul keeldus ja ütles õpetajale, et ta ei saa seda teha, sest ta ei tunne neid inimesi. Mõni nädal hiljem jäi eelkooli minemata, sest Paul ütles, et ta ei taha minna, kuna teised pole isegi "Jussikese seitset sõpra lugenud" aga tema luges juba "kalevipoega". Mõned korrad ta siiski käis tunnis. Pärast ühe tundi oli ta väga löödud, uurimisel selgus, et oli töidetud ühte töövihiku ülesannet, joonista riiulisse raamatud. Õpetaja oli Pauli tööd vaadates öelnud, et ei ole hästi tehtud, kõik raamatud peavad olema ühesugused. Paul oli püüdnud seletada, et nii ju päriselt ei ole, vähemalt meie kodus. See jäigi eelkooli viimaseks tunniks. Juba siis mõistsime, et see laps on kuidagi eriti eriline. Otsisin ja uurisin, jõudsin järeldusele, et tal võib olla Aspergeri sündroom, kuid kindel ei olnud. Esimesse klassi läks samasse kooli, kus oli käinud eelkoolis ja kus vanemad vend-õde käisid. Arvestades tema iseärasusi jätsime ta koduõppele lapsevanema soovil. Tegelikult ta isegi tahtis aegajalt koolis käia ja õpetajad ka soosisid seda, nii et mõne päeva esimeset klassist veetis ta oma klassiga ka. Kuna tegemist oli tavakooliga, siis oli esimese klassis õpitav Paulile tohutu piin ja tagasiminek. Ka koduõppel olles ootasid õpetajad, et laps peab tegema kõike seda, mida teised koolis teevad ehk täitma mehaaniliselt järejepidevalt töövihikuid ja -lehti. Läbi pisarate ja minu lugematute närvirakkude arvelt saime siiski sellega hakkama. Kõige raskem oli kirjatehnika. Tookord mõtlesin, et ehk ta pole selleks lihtsalt veel valmis. Ka kunstiõpetus oli raske, tal lihtsalt puudus selle vastu igasugune huvi. Pärast aastast kogemust otsisime alternatiive ja leidsimegi, järgmisest sügisest said kõik meie lapsed Tartu Waldorfkooli hingekirja koduõppele lapsevanema soovil. Viimased kolm aastat on olnud huvitavad, harivad ja väga loomingulised. Aspergeri sündroom oli neil aastail mul lausa meelest läinud, kuni selle nädalani. Paul-Kevin on väiksest saadik olnud füüsiliselt väga võimekas. Juba enne kahe aastaseks saamist meeldis talle ronida redelil ja ronimisväljakul tegime tema soovil lausa aja peale harjutusi. Mäletan ikka veel tädikeste pilke, kui väike poiss ahvikiirusel käsipidi ringi ronis ja ema aega võttis. Esimeset klassist peale nuias ta, et tahab tegeleda jalgpalliga. Tundime tookord, et veel ei ole õige aeg. Eelmise aasta algusest, Pauli tungival soovil, aga läks asi lahti. Nüüdseks siis juba pea poolteist aastat jalgpalli ja kõike selle juurde kuuluvat. Erir on mind häirinud jalgpalli kaardid mida ta ei suuda õppimise ajaks hetkekski käest panna. Pidev ainult jalgpalli teemadel rääkimine. Teine tohutu kirg, koomiksid. Sama asi. Need teemad kerkivad üles igas olukorras, igal ajal ja ka täiesti sobimatutel hetkedel. Paulile meeldib õppida, aga ainult hästi vähe korraga ja ainult nii, et see teda huvitaks. Kui tal ei tule miski nii välja nagu ta tahaks, siis ta seda üldse ei tahagi teha. Iga päev on hetki, kus ta lihtsalt plahvatab ja siis läheb aega, et jälle olukorda kontrolli alla saada. On päevi, kui ma tunnen, et olen täiesti läbikukkunud ema. Vanemad lapsed on mulle lohutavalt öelnud, et ema sina oled väga hea, temal on midagi viga. Loomulikult ka paljud muud sümptomid, mida kõike ei saa ja poleks aegagi siinkohal välja tuua. Oma kiriku kutse tõttu vajasin veidi abi, erivajadustega lastega-noortega tegelemiseks. Üks materjal viis teiseni, kuni jõudsin selleni "Kõige selgem ja lihtsam kirjeldus Aspergeri Sündroomi kohta TÜ Kliinikumi arstidelt". Lugesin ja korraga mõistsin. Jah, jutt käib meie Paulist. Kohe samal õhtul jagasin seda ka abikaasaga. Paar päeva läks asja seedimiseks ja eile rääkisin Pauliga eraldi ja siis ka ülejäänud lastega. Lugesime eelolevat artiklit Pauliga koos ja huvitaval kombel, ta tundis ennast igas lõigus ära. See oli tohutu kergendus. Ma ei tea kuidas meil asjad edasi arenevad. Jah, ma kardan natuke, et kuidas teised inimesed sellesse suhtuvad. Hetkel oleme perena otsustanud, et meil ei ole vaja arstide kinnitust. Praegu piisab, et me ise teame. Vanematena püüame me leida rohkem infot ja ideid kuidas teda aidata.