Tänasida toimetusi ära viska homse varna

"Meie võime anda oma elu nende eest, keda me armastame, suremata nende eest füüsiliselt, vaid pigem elades nende jaoks – andes neile oma aega, olles alati nende elus olemas, teenides neid, olles vastutulelik, südamlik ning näidates tõelist armastust nende vastu, kes on meie perest, ja kõikide inimeste vastu – nagu õpetas Päästja.

Me ei tea, mis võib meiega homme juhtuda, ja just sel põhjusel on täna aeg hakata näitama oma armastust oma abikaasa, laste ja meie ümber olijate vastu selliste väikeste tegude kaudu nagu kallistus ja „ma armastan sind”. "

Vanem Claudio R. M. Costa
Seitsmekümne juhatusest
Sügisene üldkonverents 2007
http://lds.org/conference/talk/display/0,5232,23-40-945-26,00.html

See kõne liigutas mind täna nii väga. Viimasel ajal on lapsed andnud märku, et ma pole neile piisavalt tihti verbaalselt armastust väljendanud ning kallistanud. Püüan seda viga edaspidi parandada:)

Edaspidi jääb see vanasõna mulle meenutama just neid kõige tähtsamaid toimetusi.

Plastiku- ja kommivabad jõulud?

Nonii...
Me oleme tegelikult juba mitu aastat mõelnud, et võiks olla täiesti plastikuvabad jõulud. Kommi oleme see aasta juba niigi palju söönud:) No täiesti nende vabalt kahjuks vist pole võimalik, aga üldiselt oleksid tingimused sellised:

1. Püüame ise ja palume ka pereliikmetel kingituste tegemisel vältida plastikust või plastikusse pakitud tooteid.
2. Taaskasutame eelmiste aastate kinkekotte, pakkepabereid. Me ei osta pakkimiseks mitte midagi uut!
3. Me ei osta ühtegi kommi ja palume ka teistel meile kommi mitte kinkida. Selle asemel me teeme ise kommi ja muud head-paremat kraami.
4. Püüame teha üksteisele ise kingitused või ostame kvaliteetset käsitööd(kaasa arvatud maiustused).

Vaatame mis saab:) Äkki tõesti seekord õnnestub?

Isiklik probleem...

Ma ei tea kas teistel vanematel ka niimoodi on, aga mina tunnen vahel, et olen kohutav ema. Näiteks täna. No ma ei saa aru, miks ma lähen niimoodi närvi ja teen absoluutselt kõike ristivastupidi sellele, kuidas ma tahaksin. Igal õhtul mõtlen, et homme on parem päev, olen rahulik ja armastav, kannatlik ja lahke ja siis palun väga, tuleb hommik, uus päev ja kõik on jälle endine. Mina olen ikka endine. Lähen asjatult endast välja kui lapsed kaklevad või on minu vastu ebaviisakad, keelduvad koristamast või abistamast või oh õudust, õppimast. Ühesõnaga siin ma siis nüüd olen, lapsed magavad ja ma nuputan...mida ma peaksin endaga ette võtma.
Analüüs:
1. Võtan aega enda jaoks.
2. Võtan aega iga lapse jaoks eraldi. Kuidas?
3. Kui tunnen, et lähen endast välja põgenen oma tuppa? Olen seda vahel teinud ja vahel aitab aga garantiid pole ja oleneb tõesti olukorrast.

Ma tõesti armastan oma kallikesi nii väga ja ma ei taha olla neile halvaks eeskujuks, ega jätta muljet, nagu see oleks normaalne, kui keegi nende peale häält tõstab või ükskõik mil moel haiget teeb.

Üritan homme jälle paremini:)