pühapäev, 24. mai 2009

Armsaimad Hong Kongis:)








Tahan maale!


Appi kui väga ma tahaksin elada maal...

Mõni aeg tagasi käisime perega Hong Kongis. Tegelikult kujutan ette küll kuidas me seal ilusti elaksime. Elatud saab ju igal pool. Korter kus elasime oli mõnus, piirkond kus pesitsesime imeline. Aknast avanes vaade imekaunis vaade rohelistele mägedele. Ahh... tõeliselt mõnus - soe ja roheline. Peale selle muidugi veel rohkelt sugulasi, tempel ja pühad.
Ometi igatses aegajalt hing koju, oma kodu, lähedaste, "seminaarikute" ja selle miski järele, mis seal olles nii kaugele oli jäänud.
Huvitav on kogu asja juures see, et isegi nüüd kodus olles ihkab hing enamat.
Üht lapikest maad, majakest ja miskit, mille kohta võiks uhkusega öelda, see ON meie kodu. Koht kus mitte keegi ei saaks öelda kuidas oleks õigem elada, mida peaks veel tegema. Koht kus saaks igat asja ise otsustada, kus lapsed võiksid julgel häälel hõisata. Päev päevalt saab selgemaks, et siin, kuigi nii kodusel pinnal, seda kõike ei saa, ei tohi, ei või. Ikka on mõni naaber kellele ei meeldi.
Appi kui väga ma tahaksin elada maal... külvata ja harida, kasvatada ja hoida. Lihtsalt elada, olla...
Võibolla ma olen imelik või tänamatu. Tegelikult on kõik hästi. Meil on oma kodu, oma aed. Lihtsalt päev päevalt tunnen, kuidas hing ihkab maale, kuhugile kus on seletamatult kodune, kus tunned, et siin võiksin kasvõi juured alla ajad. Koht kus tunned, et maksku mis maksab siia ma jään.