Rõõmupüha!

Esimest korda elus kogesin pühadeootuses midagi teistsugust. Seekord ei olnud meie pühade ettevalmistused maised, kuigi sai küll ka kardinad vahetatud ja aiamööbel välja, mis on selline nö traditsioon, nagu tavaliselt. Ometi ei tundunud ma tungivat vajadust tubade "kaunistamiseks" teemakohaste asjadega, nagu munad-tibud-kanad jne Isegi muru ei pannud kasvama, tegime seda talvel küll (söögiks). Muidugi mitte muru vaid nisuvõrseid, kuid põhimõtteliselt välimuselt ikka muru. Esimest korda ei seostu mulle nende pühadega munad ja jänesed, vaid miski muu...
Käisin eile koos Hanna-Stinaga kontserdil. Mul pole kunagi varem olnud nii hea meel kuulda Aamenit! Hingasin kergendatult, üle tunni aja kestnud piin sai läbi. Tajusin kui ängistav on mõte, et Kristus on surnud. Oleksin tahtnud püsti tõusta ja kõigile hõigata, rõõmustage, Ta elab! Ma tean, et Jeesus Kristus suri ristil. Ta tegi seda oma vabast tahtest ja murdis seda tehes surma ahelad. Ta tõusis kolmandal päeval üles ja tegi selle sama võimalikuks kogu inimkonna jaoks. Kuigi me kõik sureme, tõuseme me kõik ka üles, et elada igavesti. Mind tegid nukraks sõnad, mis öeldi enne kontserti, et pidage meeles risti. Ei armsad inimesed, pidage meeles tühja hauda! Pidage meeles Kristuse tegusid ja armastust. Ma olen nii tänulik, et kuulun Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. Ma olen tänulik neile misjonäridele kes 10 aastat tagasi mind vaevaks võtsid õpetada. Ma olen tänulik Päästja, Jeesuse Kristuse lepituse eest. Ma tean, et Ta armastab mind ja mina armastan Teda.

"Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!" Johannese 14:15