Kõik siin elus tuleb omandada samm-sammult. Lapsi ei tuleks alahinnata, kuid samas tuleb neid muidugi ohu eest hoiatada ja kaitsta ka, kui vaja.
Eelmisel nädalal sõitsin bussiga. Linna sõites tuli ühe kooli juurest bussi peale kaks teise klassi poissi (kuidas ma tean?) kes terve sõidu aja bussis olevaid inimesi mõnitasid, laus lollust rääkisid ja igas mõttes nö halvasti käitusid. Kell hakkas saama neli. Mina mõtlesin, et vaesed poisid, küllap olid nad pidanud terve pika koolipäeva "hästi" käituma. Mida tegid teised bussis olevad inimesed? Üks keskealine naisterahvas nähvas, "Kutsikad!". Enamus vaatas aknast välja ja üritas ebamugavast olukorrast üle olla. Üks teismeline poiss palus pärast enda solvamist poistel lollitamine lõpetada.
Samal päeval mõni aeg hiljem bussiga koju sõites aga kogesin taas seda sama vana dilemmat. Kuigi tulin peale bussi esimesest peatusest ei saanud ma istuma. Iseenesest oli mul selle üle hea meelgi, sest istudes on ikka alati tunne, et ehk oleks õigem oma koht kellegile teisele loovutada. Ühes peatuses tuli peale väga vana naine. Mida ma märkasin? Kõik vaatasid korraga mingsamalt aknast välja (väljaarvatud teismeline tüdruk, kes lükkas tuka ette, kallutas pea alla ja vaatas pingsamalt oma mobiili). Kas ma ütlesin kõik? Tegelikult peaaegu kõik. Kõik, peale ühe väikese tüdruku. Tüdruk oli umbes 8 aastane, seljakott tema seljas oli hiiglama suur, mõlemas käes oli kott. Kui tüdruk märkas, et mitte keegi ei tõusnud, et kõik pöörasid pilgud selle silmnähtavalt vana naise pealt ära, ta tõusis ja aitas naise istuma. Ma ei saanud tagasi hoida, pisar tikkus vägisi silma. Miskipärast oli mul nii hea tunne. Nägin seda tüdrukut küll esimest korda, kuid tunne oli justkui oleks oma laps hästi käitunud:) Otsustasin, et kui mahaminnes temast möödun, ütlen talle: Oled tubli! Minu põletavat pilku endal tundes, pöördus ta ja ma naeratasin talle ning ütlesin mõttes need sõnad. Üllatunult, veidi kohmetunult vaatas ta mind. Paar peatust enne minu oma väljus ta bussist. Hüüdsin südames talle järele: Sa oled tubli tüdruk!
Tüdruku väljumisega bussist oli tõesti lausa kuulda, kuidas mitmed inimesed kergendusest ohkasid. Ühel päeval oleme me ise ka vanad, tõeliselt vanad. Kindlasti oli igal istujal oma lugu, oma mure - väsimus. Päris kindlasti oli see väike tüdruk samuti väsinud, aga ta tegi isetu teo. Me saame, peame ja võime olla isetud ka siis kui meil endal on raske. Tegelikult on tõesti nii, et meie enda mure kahaneb, kui keskendume teiste aitamisele. Aitäh sulle, väike tüdruk! Olid mulle suureks eeskujuks!
Nende lugude moraal? Leidke see igaüks enda jaoks ise!
Küll mul on hea meel, et saan oma lapsi raskest seljakotist ja koolijärgsest väsimusest säästa!
Inspireerivaid vestlusi
1 päev tagasi