Midagi positiivset!

http://www.postimees.ee/?id=204424

Pole tükil ajal nii head artiklit olnud, kui see!

Nalja ka!

Täna pärastlõunal küsis korraga Paul:" Emme, missugused hambaproteesid välja näevad?". Suur vend Carl vastas elutargalt:" Järgmine kord vaata telekast Corega proteesiliimi reklaami, siis saad teada". Seepeale hõikas väikevend Bert:" Jaa, alusta väikese kogusega koore liimi panemist!".

Vaata mis ma leidsin!

Bert õues?!

Joy to Everyone

Joy to Everyoneˇ

Rõõmurikast ja rahulikku aastalõppu kõigile!

Too pure to live on earth

"The Lord takes many away, even in infancy, that they may escape the envy of man, and the sorrows and evils of this present world; they were too pure, too lovely, to live on earth; therefore, if rightly considered, instead of mourning we have a reason to rejoice as they are delivered from evil, and we shall soon have them again." (Joseph Smith Jr)

Vahel, kui igatsus on nii suur, loen seda tsitaati ja püüan rõõmustada:)

2009 "komm ja pomm"

Aasta viimane kuu on juba poole peal ja nagu ikka aasta lõpus kombeks, tuleb siit selle aasta kokkuvõte.

Üldiselt oli aasta meie perele hea, tegelikult lausa väga hea.
KOMM:
1. Teoks sai meie pere ammune unistus külastada sugulasi Hong Kongis.
2. Vaatamata üldisele majandusraskusele Eestis ja mujal maailmas ei ole meie pere virelenud. Issil on olnud katkematult piisavalt tööd, et peret ära elatada.
3. Marta sooritas kevadel mõlemad tasemetööd väga hästi. Kõik kolm last lõpetasid 2008/2009 õppeaasta väga heade tulemustega.
4. Taimsed ravimid mis tõesti toimivad! Esimest korda pärast pikaajalist muret leidsime hästi mõjuva viisi Marta psoriaasi kontrolli all hoidmiseks. Pauli küüneseene ravi on alles pooleli, kuid paistab, et läheb paremaks.
5. Toit ja tervis! Terve pere on olnud sel aastal uskumatult tervem. Suvekuudel saavutasime 50-50 toortoiduga. Talvisel ajal pingutame, et see suhe oleks vähemalt 25-75. Liha oleme tarbinud väga-väga harva. Piimatooteid palju-palju vähem kui varem. Meie pere söömismantra - Taimne, kohalik, mahe. Hea, parem, parim.
Hea on siis kui vähemalt üks kolmest, parem kaks ja parim kolm.
6. Waldorfmaiguline koduõpe.
7. Emme-issi rohked võimalused omavahel aega veeta. Eriti suurepärased templireisid Stokholmisse.
8. Issil palju rohkem aega pere jaoks. Kõiksugu isa-lapse, terve pere ja muud tegevused.
9. Issi jätkuvalt tublid saavutused kõrgkoolis.
10. Tutvumine Haiba lastekodu lastega.


POMM ehk tsipake tõrva meepotis:)

1. Issi mitmekordsed töökaotused.
2. Suvelõpus ei tea kust saadud sügelised.
3. Sügisel jälle saadud sügelised.
4. Eestis lokkav ametialane bürokraatia.

Selline see aasta oli, meie pere jaoks väga hea. Jääb ainult loota sama toredat järgmiselt aastalt.

Rahulikku jõulukuud!

Porikuu?

Täna jäid tunnid ära sest käisime metsas matkamas:)
Enamus plaanitud teed jäi käimata, kuid eks siis on põhjust peagi tänast korrata. Oli vahva! Ilm oli taas nagu tellitud, pehme ja soe.
Metsast välja jõudsime alles päris pimedas. See oli natuke jube, et mitte öelda päris õudne aga samas päris lõbus ka.
Huvitav, et peale jõhvikalkäiku tundus tänane tee jalale nii kerge.
Saime targemaks ka, õppisime tundma üksteist ja ilma lehtedeta puid.
Kuulsime pisut linnulaulu ja kõiksugu muud krõbinat.
Koduõppe põli on (vahel) ikka nii mõnus.

Aeg.

Täiesti uskumatu kui kiirelt aeg liigub. Hommikust saab märkamatult õhtu, nii mööduvad päevad, nädalad ja kuud. Varsti on seegi aasta möödas.
Kasvõi tänane, täiesti tavaline päev.
Issi on tubli, ärkab alati parasjagu nii et õigeks ajaks tööle jõuaks, nii ka täna.
Meie (ehk ülejäänud pere) ärkasime nagu viimasel ajal tavaks saanud, hilja. Keetsin putru, sõime. Carl küttis kodu soojaks ja mõnusaks. Selleks ajaks kui issi lõunaajal koju tuli olid kõigil lastel iseseisvad ülesanded tehtud, minul lõunasöök valmis - sõime.
Seejärel emme, issi ja Paul käisid turul, pärast võtsime teised ka auto peale ja käisime kõik koos kalmistul. Kalmistult kodupoole sõites tuli issil hulljulge mõte minna kõik koos poodi:) Õhtupoole läks issi kooli, mina tegelesin talveriiete ja esikukapiga, lapsed olid ka kodus, vaatasid lastesaadet ja lemmik"seebikat" ning uudiseid. Õhtusöök ja piparkoogiküpsised täitsid õhtul terve maja ja hoovi mõnusa aroomiga ja saigi päev otsa.
Mõnus oli see selleaastane hingedepäev.

Huviring või elu?

Olen juba pikemat aega mõtisklenud selle üle, et huvitav miks küll on nii, et lapsel PEAB olema mingi huviala või muidu ta on kuidagi imelik. Meie lastel on kõigil muidugi mingi tegevus mis eriti armas kuid põhiliselt on meie kõigi ühine huvi ELU.
Selle aasta september on minu meelest olnud eriti põnev.
Carlile meeldib kokata, eriti küpsetada, joonistada-maalida-meisterdada, legodest ehitada.
Martale mängib viiulit, laulab, liigub, teeb julgustükke. Näiteks käis koos Pauliga veel septembriski sooja ilmaga merevees ujumas.
Paulile meeldib mängida palli, rattaga sõita, talvel suusatada ja lumelauaga sõita.
Berdile meeldib kõigest haaratud olla.
Issi laulab, seda muidugi ja uueks hobiks on saanud lugemine.
Emme teeb seda mis parasjagu käsil on ja naudib südamest.
Ühiseks hobiks on lugemine, maailma-asjade üle arutamine ja looduses matkamine.
Mida siis öelda neile kes küsivad, mis huviringis sina käid? Ma elan?!
Ma ei ole põhimõtteliselt huviringi vastane, lihtsalt meie pere(s) on teistmoodi.
Küll on hea elada!

Täna süütasin küünla...

et tähistada sinu sünnipäeva, mu kallis Seth...tean, et sina seda ei loe, kuid ehk tunned.
Tänasel sünnipäeval ei olnud kinke ja laulu, kuigi Paul tegi mitu korda ettepaneku minna ja laulda sulle. Oma südames laulsin ma siiski mitmeid kordi "Jumal olgu ikka sinuga...". Loodan, et ühel päeval saan ma sind hoida, sinuga koos olla. Tean, et ka teised meie perest igatsevad sind.
Aitäh, et oled mulle nii palju andnud. Anna andeks, et sain sinule anda nii vähe.
Minu südames on alatiseks sinu jaoks eriline koht.

Kõik on uus septembrikuus:)

Oh, millest küll alustada...

Marta ja Paul on sellest sügisest Tartu Waldorfis hingekirjas ja see on väga hea.
Viimane nädal on meiega kodus olnud ka Carl, kuna mingi väike viirus (ja koolistress) võttis ta juba rajalt maha. Tegelikult avaldas ta juba peale esimest koolinädalat, et tegi ikkagi vale valiku ja sooviks ka Waldorfisse üle tulla. Nüüd me siis ootame ja vaatame, et mis saab...igaks juhuks alustasime Taimeõpetuse epohhi ehk läeb õnneks ja võetakse nüüdki veel kooli. Ju läks suvel meelest see mis eelmisel aastal koolis meele mõruks tegi, kuid nüüd sügisel ühe nädalaga taas meelde tuli. Lärm, suhtumine, oli midagi veel? Mulle meeldis kui Carl ütles, et ema ma tahaksin õppida aga koolis ei saa. Armas.
Issi on endiselt päeviti meie päralt. See on ka hea. Näiteks täna tegi ta Vanalinnas mitmetunnise jalutuskäigu Martaga, kellel Koduloo epohh käsil. Mõnus.
Paul on tubli, areneb. Endisest joonistamis vastasest on saanud usin vormijoonistaja. Teeb asja üldiselt rõõmuga. Tore.
Bert on nunnu, endiselt.
Mina... noh minuga on ka kõik hästi. Mulle meeldib sügis.

Jee, lõpuks Eestis;)

Ma olen õnnelik:)

Stay, stay at home, my heart, and rest;
Home-keeping hearts are happiest,
For those that wander they know not where
Are full of trouble and full of care;
To stay at home is best.
~Henry Wadsworth Longfellow

"What we remember from our childhood we remember forever."

Cynthia Ozick

Marta 10!!!

Uskumatu, et Marta sünnist on möödunud kümme aastat!
Oled mulle kinkinud nii palju kaunist, rohkelt rõõmu ja õppetunde.
Aitäh, Marta, oled mulle lõpmatuseni kallis:)

Kes tohib seista ta pühal mäel?

Pildil Chris ja mina sügis 2006 Helsinki templi ees:)

Hiljuti käisime Carl-Eriku (ja mõnede kiriku liikmetega Eestist)Soomes, Helsinki templis. Ma ei ole mitte kunagi tundnud sellist rahu nagu selle reisi ajal. Need kolm päeva olid imelised. Ma olen nii tänulik, et mul oli selline võimalus. Ma armastan templit ja seal tehtavat teenimistööd. Ma mõistan templitöö vajalikkust, templi pühadust ja otstarvet. Raske on sõnadesse panna kirjeldamatuid tundeid...
Täna õhtul lugesin lastele President James E. Fausti tunnistust templitest ja tundsin, et lihtsalt pean blogis oma tundeid väljendama.
Ma tean, et tempel on Jumala koda, ilmutuste ja rahu paik. Ma olen nii tänulik, et elan tänapäeval, et olen saanud evangeeliumi vastu võtta oma eluajal. Ma olen tänulik tublide esimvanemate eest, oma kallite laste eest ja imelise abikaasa eest.
Ma olen tänulik Taevasele Isale minu loomise eest, päästmisplaani eest, Päästja eest.
Ma armastan oma Päästjat, Jeesust Kristust. Ma tean, et Ta elab! Ma tean, et Ta armastab mind ja igaüht.

"Elu ilma armastuseta on nagu aasta ilma suveta."

Rootsi vanasõna

Absoluutne lemmik!

"There are only three effective educational methods - fear, ambition and love. We do without the first two."

Rudolf Steiner

Noorte aasta teema:)

Mulle lihtsalt nii meeldib selle aasta noorte teema (meie kirikus).
"Ärgu keegi mõelgu üleolevalt sinu noorusest, vaid saa usklikele eeskujuks kõnes,
käitumises, armastuses, usus, puhtuses! (1. Timoteusele 4:12)

"A man may possess a profound knowledge of history and mathematics; he may be an authority in psychology, biology, or astronomy; he may know all the discovered truths pertaining to geology and natural science; but if he has not with this knowledge that nobility of soul which prompts him to deal justly with his fellow men, to practice virtue and holiness in personal life, he is not a truly educated man. Character is the aim of true education; and science, history, and literature are but means used to accomplish the desired end. Character is not the result of chance work but of continuous right thinking and right acting. True education seeks, then, to make men and women not only good mathematicians, proficient linguists, profound scientists, or brilliant literary lights, but also honest men, combined with virtue, temperance, and brotherly love-men and women who prize truth, justice, wisdom, benevolence, and self-control as the choicest acquisitions of a successful life."


David O. McKay, Gospel Ideals, pp. 440-441

Muusika ja sõnad:)

Ma ei kujuta elu ilma muusikata tegelikult ettegi. Küll mul on hea meel, et mulle on antud võime kuulda...ja laulda.
Paljud parimad hetked mu elus on seotud muusikaga, eriti lauludega.
Vahva, et oleme eestlased - ikkagi laulurahvas:)

Armsaimad Hong Kongis:)

Tahan maale!

Appi kui väga ma tahaksin elada maal...

Mõni aeg tagasi käisime perega Hong Kongis. Tegelikult kujutan ette küll kuidas me seal ilusti elaksime. Elatud saab ju igal pool. Korter kus elasime oli mõnus, piirkond kus pesitsesime imeline. Aknast avanes vaade imekaunis vaade rohelistele mägedele. Ahh... tõeliselt mõnus - soe ja roheline. Peale selle muidugi veel rohkelt sugulasi, tempel ja pühad.
Ometi igatses aegajalt hing koju, oma kodu, lähedaste, "seminaarikute" ja selle miski järele, mis seal olles nii kaugele oli jäänud.
Huvitav on kogu asja juures see, et isegi nüüd kodus olles ihkab hing enamat.
Üht lapikest maad, majakest ja miskit, mille kohta võiks uhkusega öelda, see ON meie kodu. Koht kus mitte keegi ei saaks öelda kuidas oleks õigem elada, mida peaks veel tegema. Koht kus saaks igat asja ise otsustada, kus lapsed võiksid julgel häälel hõisata. Päev päevalt saab selgemaks, et siin, kuigi nii kodusel pinnal, seda kõike ei saa, ei tohi, ei või. Ikka on mõni naaber kellele ei meeldi.
Appi kui väga ma tahaksin elada maal... külvata ja harida, kasvatada ja hoida. Lihtsalt elada, olla...
Võibolla ma olen imelik või tänamatu. Tegelikult on kõik hästi. Meil on oma kodu, oma aed. Lihtsalt päev päevalt tunnen, kuidas hing ihkab maale, kuhugile kus on seletamatult kodune, kus tunned, et siin võiksin kasvõi juured alla ajad. Koht kus tunned, et maksku mis maksab siia ma jään.

Rõõmupüha!

Esimest korda elus kogesin pühadeootuses midagi teistsugust. Seekord ei olnud meie pühade ettevalmistused maised, kuigi sai küll ka kardinad vahetatud ja aiamööbel välja, mis on selline nö traditsioon, nagu tavaliselt. Ometi ei tundunud ma tungivat vajadust tubade "kaunistamiseks" teemakohaste asjadega, nagu munad-tibud-kanad jne Isegi muru ei pannud kasvama, tegime seda talvel küll (söögiks). Muidugi mitte muru vaid nisuvõrseid, kuid põhimõtteliselt välimuselt ikka muru. Esimest korda ei seostu mulle nende pühadega munad ja jänesed, vaid miski muu...
Käisin eile koos Hanna-Stinaga kontserdil. Mul pole kunagi varem olnud nii hea meel kuulda Aamenit! Hingasin kergendatult, üle tunni aja kestnud piin sai läbi. Tajusin kui ängistav on mõte, et Kristus on surnud. Oleksin tahtnud püsti tõusta ja kõigile hõigata, rõõmustage, Ta elab! Ma tean, et Jeesus Kristus suri ristil. Ta tegi seda oma vabast tahtest ja murdis seda tehes surma ahelad. Ta tõusis kolmandal päeval üles ja tegi selle sama võimalikuks kogu inimkonna jaoks. Kuigi me kõik sureme, tõuseme me kõik ka üles, et elada igavesti. Mind tegid nukraks sõnad, mis öeldi enne kontserti, et pidage meeles risti. Ei armsad inimesed, pidage meeles tühja hauda! Pidage meeles Kristuse tegusid ja armastust. Ma olen nii tänulik, et kuulun Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. Ma olen tänulik neile misjonäridele kes 10 aastat tagasi mind vaevaks võtsid õpetada. Ma olen tänulik Päästja, Jeesuse Kristuse lepituse eest. Ma tean, et Ta armastab mind ja mina armastan Teda.

"Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!" Johannese 14:15

Oled sa sõber või vaenlane?

Nii kaua kui meil on kodus arvuti olnud ( ehk siis umbes 6 aastat), olen ikka aegajalt mõtisklenud arvuti olulisuse-vajalikkuse-kasutamise üle.
Meie kodus on arvuti alati olnud sellises kohas, kus kõik pereliikmed läbi käivad, mängivad, toimetavad. Meil on sisse seatud laste jaoks tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et ekraani ette pääseda. Samuti on reegel, et paha tujuga ning haigena arvutisse ei saa. Paigas on ka aeg, kui kaua iga laps arvutis olla tohib ehk siis mitte kunagi üle tunni aja, tavaliselt 1/2 tundi korraga ja tihti ainult 1*1/2 tundi päevas. Muidugi on ette tulnud ka erandeid... vahel ikka juhtub nii, et mõni on kogemata ühel või teisel põhjusel ekraani ette kauemaks jäänud. Samas on päevi (ja tegelikult üpris tihti) kui nad üldse arvutis ei käi. Kui lapsed olid nooremad siis oli ka see reegel, et arvutisse saab ainult siis kui lapsevanem on kodus. Mingil hetkel aga see muutus, lapsed on tublid (võibolla välja koolitatud)ja teavada mida nad arvutis teha tohivad. Ühesõnaga, ma usaldan neid:)
Paul oli juba väikesest peale suur arvuti- ja üldse tehnikasõber. See sõprus pole tal arvutiga raugenud. Marta üldse ei kipugi arvuti ette ja selle üle on mul ainult hea meel. Carl on nüüd "suur" ja teeks arvutis kõiksugu asju kui ainult kauem saaks olla... kuulaks muusikat, kirjutaks blogis, suhtleks inimestega. Peale selle on aegajalt suurematel lastel vaja ka arvutis kirjutada referaate, kirjandeid, uurida fakte jne. Bepa meelest võiks arvutit parem mitte olla. Emmel jaguks siis rohkem aega raamatute ette lugemiseks, võimlemiseks, laulmiseks, mängimiseks, õues käimiseks jne.
Kui päris aus olla, siis ega ma vist ilma arvutita ikka enam oskakski elada. Kui väga vaja oleks siis muidugi kuidagi saaksin hakkama, aga siiski... arvuti on osa mu elust. Midagi pole parata. Pean lihtsalt leidma tasakaalu. Seadma piirid iseendale, see on senini tegemata jäänud.
Mul on nii hea meel, et ma elan tänapäeval. Meil on nii suur eelis eelnevate põlvkondade eest, terve maailm tuleb meie juurde, me saame kõigest osa.

"The computer is a tool of inestimable value for educating our children, bringing our families together, and building the Kingdom of God." -President Gordon B. Hinckley

Nüüd on see aeg siis käes..

meie issil on "puhkus":) Igal asjal on mitu külge ja igaks asjaks on oma aeg. Imelik on see, et ma juba nagu teadsin, et see on tulemas. Räägin perele juba mitu nädalat, et lootkem parimat aga valmistugem halvimaks.
Samas on hinges suur rahu, teadmine, et tulgu mis tuleb-olgu mis on, me saame hakkama!

See meid õnneks ei puuduta:)

Viimasel ajal räägivad kõik inimesed ümberringi majanduskriisist...
Eriti kirutakse seda, et mindi kallale lasteaedade rahale. Küll mul on hea meel, et see meie peret ei puuduta. Ei ole meie mingit raha saanud, selleks et osta mänguasju, toalettpaberit jne Ka ei saa keegi vähendada koduse emme palka, selleks on endiselt kallid-musid, imelised hetked, meeliülendavad kogemused:)
Ohh... küll ma olen ikka õnnelik!

„There is no activity that has a more profound impact for good on society than a mother spending loving time nurturing and training a child in the true principles of the gospel of Jesus Christ. And there is no greater void than the absence of a mother from her child during the formative years of that child's life. Please guard against any influence or circumstance which would take a mother from the side of her child more than is absolutely necessary.“
Mary Ellen Smoot

Rohkem või vähem?

Kõik siin elus tuleb omandada samm-sammult. Lapsi ei tuleks alahinnata, kuid samas tuleb neid muidugi ohu eest hoiatada ja kaitsta ka, kui vaja.
Eelmisel nädalal sõitsin bussiga. Linna sõites tuli ühe kooli juurest bussi peale kaks teise klassi poissi (kuidas ma tean?) kes terve sõidu aja bussis olevaid inimesi mõnitasid, laus lollust rääkisid ja igas mõttes nö halvasti käitusid. Kell hakkas saama neli. Mina mõtlesin, et vaesed poisid, küllap olid nad pidanud terve pika koolipäeva "hästi" käituma. Mida tegid teised bussis olevad inimesed? Üks keskealine naisterahvas nähvas, "Kutsikad!". Enamus vaatas aknast välja ja üritas ebamugavast olukorrast üle olla. Üks teismeline poiss palus pärast enda solvamist poistel lollitamine lõpetada.
Samal päeval mõni aeg hiljem bussiga koju sõites aga kogesin taas seda sama vana dilemmat. Kuigi tulin peale bussi esimesest peatusest ei saanud ma istuma. Iseenesest oli mul selle üle hea meelgi, sest istudes on ikka alati tunne, et ehk oleks õigem oma koht kellegile teisele loovutada. Ühes peatuses tuli peale väga vana naine. Mida ma märkasin? Kõik vaatasid korraga mingsamalt aknast välja (väljaarvatud teismeline tüdruk, kes lükkas tuka ette, kallutas pea alla ja vaatas pingsamalt oma mobiili). Kas ma ütlesin kõik? Tegelikult peaaegu kõik. Kõik, peale ühe väikese tüdruku. Tüdruk oli umbes 8 aastane, seljakott tema seljas oli hiiglama suur, mõlemas käes oli kott. Kui tüdruk märkas, et mitte keegi ei tõusnud, et kõik pöörasid pilgud selle silmnähtavalt vana naise pealt ära, ta tõusis ja aitas naise istuma. Ma ei saanud tagasi hoida, pisar tikkus vägisi silma. Miskipärast oli mul nii hea tunne. Nägin seda tüdrukut küll esimest korda, kuid tunne oli justkui oleks oma laps hästi käitunud:) Otsustasin, et kui mahaminnes temast möödun, ütlen talle: Oled tubli! Minu põletavat pilku endal tundes, pöördus ta ja ma naeratasin talle ning ütlesin mõttes need sõnad. Üllatunult, veidi kohmetunult vaatas ta mind. Paar peatust enne minu oma väljus ta bussist. Hüüdsin südames talle järele: Sa oled tubli tüdruk!
Tüdruku väljumisega bussist oli tõesti lausa kuulda, kuidas mitmed inimesed kergendusest ohkasid. Ühel päeval oleme me ise ka vanad, tõeliselt vanad. Kindlasti oli igal istujal oma lugu, oma mure - väsimus. Päris kindlasti oli see väike tüdruk samuti väsinud, aga ta tegi isetu teo. Me saame, peame ja võime olla isetud ka siis kui meil endal on raske. Tegelikult on tõesti nii, et meie enda mure kahaneb, kui keskendume teiste aitamisele. Aitäh sulle, väike tüdruk! Olid mulle suureks eeskujuks!
Nende lugude moraal? Leidke see igaüks enda jaoks ise!
Küll mul on hea meel, et saan oma lapsi raskest seljakotist ja koolijärgsest väsimusest säästa!

Carl-Erik 12!

Carl-Erik - maailma parim suur vend!!!

Rohelised eesmärgid 2009:)

Eelmise aasta lõpus võtsime Chrisiga eesmärgi - saame selle aastaga krediitkaardivabaks! Usun, et me suudame selle saavutada:)
Eelmisel aastal alustatud tee, tervema-säästlikuma elu poole on hoo sisse saanud. Praktikas tähendab see seda, et juba varem alustatud, ei kilekottidele, sai lisaks tunduvalt väiksemates kogustes liha söömise. Samuti vähenes eelmise aastaga kõvasti meie plastikpudelitest jookide tarbimine. Näiteks selle kuuga on kööki tekkinud vaid viis plastikpudelit. Plekkpurkidest suutsime täielikult hoiduda!
Ka ei ostnud me eelmiste jõulude ajal mitte ühtegi uut kinkekotti/pakkepaberit/paela:) Naljakas on see, et ikka veel oleme supermarketis pea ainsad tekstiilkoti kasutajad...
Otsustasin, et hakkan taas ise müslit valmistama... see on kuidagi unarusse jäänud. Aa... saia-leiba ostsime ka eemisel aastal vaid paar korda, kodus küpsetatu on ikka palju, palju parem.
Paar korda sai ikkagi eelmisel aastal kiirtoitu söödud...seda püüame sel aastal parandada.
Sel aastal on plaanis ka osta aastaläbi toimiv komposter, praegune toimib vaid soojal aastaajal.
Üritame vähendada plastiku kasutamist. Kuna osa plastikut meie ümber on sellist, mida välja vahetada lihtsalt ei saa (arvuti, osad olemas olevad mänguasjad, telefon jne) siis proovime vähendada seda selle arvelt, kust on võimalik.
Tuleb põnev aasta...:)

Lapsed on ka inimesed:)

Iga kord kui näen mõnda täiskasvanut lapsega ebaõiglaselt käitumas, teeb see mind nii kurvaks. Eriti kui tegemist on väikese lapsega... Lapsed on kingitus Issandalt. Kui hing tuleb siia maa peale on ta täiesti puhas, rikkumata. Me peaksime ka saama selliseks... aga selle asemel, et neist väikestest õppida, on suur inimene isekas, ennast õigustav ja hoolimatu!
Ebaõiglane käitumine ei väljendu ainult füüsilises vägivallas. Sellest palju enam esineb vaimset vägivalda.
Miks tahavad suured inimesed, et väikesed saaksid ruttu suureks ja miks peab suureks kasvades inimene muutuma tundetuks ja silmakirjalikuks?
Ma ei ole täiuslik ja eriti võivad sellest tunnistada mu lapsed, sest nemad teavad seda kõige paremini;) Ma ei oota ka, et teised inimesed peaksid olema täiuslikud, kuid kas me kõik ei võiks olla pisut tänulikumad, tibake armastavamad ja hellemad, eriti laste vastu?
Olen tihti mõelnud, et kas teisel inimesel on üldse õigust sekkuda kellegi pere-ellu ja kui siis millistel tingimustel.
Kui näen selget lapse vastu suunatud ebaõiglust, kas võin sekkuda? Senini olen raske südamega pealt vaadanud ja suu kinni hoidnud, kuid kas nii peabki?

Minu eilne kõne:)

Armsad õed ja vennad, ehk on mõni teistki aegajalt minu sarnaselt tundnud, et olete lapsevanemana või ka õe-vennana läbikukkumas. See ahastama panev hetk on innustanud mind mõtisklema selle üle milline ema ja õde ma tahaksin olla ja kuidas ma võiksin saada selliseks nagu meie Taevane Isa on. Pühakirjad ütlevad, et Taevane Isa on täiuslik ja et ka meie peaksime saama täiuslikuks.

Igakord kui ma võtan osa üldkonverentsist, loen pühakirju või kiriku ajakirju saan ma läbi Püha Vaimu inspiratsiooni ja mõistan kui palju on mul veel õppida ja teha, et Isa sarnaseks saada.

Mulle meeldib väga apostel Russell M. Nelsoni tsitaat: „Lunastus on isiklik kuid ülendus pere asi.“ Tänu peresuhetele ja tõesti ainult tänu sellele võime saada Päästja ja Taevase Isa sarnaseks. Tegelikult on tihti lapsed need kes õpetavad meile kõige paremini, või annavad võimaluse läbi erinevate olukordade õppida selliseid igavikuliselt tähtsaid iseloomuomadusi nagu pikameelsus, alandlikkus, kannatlikkus, ligimesearmastus. Minu tänane kõne ongi eriti pühendatud kõigile lapsevanematele kuid kuna laias pildis oleme kõik õed-vennad siis usun, et meil igaühel on võimalik siit midagi enda jaoks leida.

Kas te olete kunagi mõelnud mida Issand meile ütleb?

Ta ütleb: "Samast suust lähtuvad tänu ja sajatus! Nii ei tohi olla, mu vennad!" (Jakoobuse 3:10).

Mida meie ütleme oma lastele: "Ära räägi rumalusi! või "Ole kuss" või "Enne mõtle siis ütle".

Veel ütleb ta meile. "Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea, rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades..." (Jesaja 65:2-3). Meie ütleme vahel oma lastele: "Sa ajad mu hulluks või Mida sa küll mõtlesid?".

Ta on öelnud meile ka: "Kuulge ometi seda, rumal ja südametu rahvas! Silmad neil on, aga nad ei näe, kõrvad neil on, aga nad ei kuule!" (Jeremija 5:21). Ütleme vist meiegi Tema sarnaselt oma lastele: "Sa ei kuula mind üldse!".

Ta ütleb meile ka:" Teie olete Jumalad ja olete kõik Kõigekõrgema lapsed!" (Laulud 82:6). Kas meie tuletame piisavalt tihti oma lastele meelde kes nad on?

Selleks, et Taevase Isa kasvatusmeetoditest aimu saada peame kõigepealt teada saama kuidas Ta oma lastega suhtleb, kuidas korrale kutsub, kuidas karistab, kuidas kiidab ja kuidas õpetab.

Kuidas Taevane Isa siis oma lastega suhtleb?

Läbi palve: " Seepärast te peate alati paluma Isa minu nimel; ja mida te iganes palute Isalt minu nimel, mis on õiglane, uskudes, et te seda saate, vaata, see antakse teile. Paluge oma peredes alati Isa minu nimel, et teie naised ja teie lapsed oleksid õnnistatud." (3 Nefi 18:19-21).

Ta ütleb, tulge minu juurde, "Kui Jeesus seda nägi, läks ta tusaseks ja ütles neile:" Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik!" (Markuse 10:14).

Kuidas meie peaksime oma lastega suhtlema?

Esiteks: Üks ühele.

Mäletan, kui väga ma lapsena ootasin igaõhtuseid hetki, mil isa tuli mu voodiäärele raamatut lugema.

Teiseks: Me peaksime igal hetkel nende jaoks olemas olema.

Taevane Isa kuulab meie palveid igal ajal, kas meie oleme oma laste jaoks alati olemas?

Kolmandaks: Me peaksime andma neile võimaluse olla aktiivne pere osa.

Mida see tähendab? Igaühel võiks olla perekonnas omad ülesanded, mis tervele perele rõõmu toovad. Olgu see oma asjade eest hoolitsemine, pereõhtul muusika juhtamine või midagi muud. Samuti peaks igaühe ideed, ka kõige väiksemad, naljakamad või utoopilisemad, perena läbi arutama.

Kuidas Taevane Isa meid korrale kutsub?

Ta teeb seda armastusega.

Ta teeb seda privaatselt.

Ta motiveerib.

Ta aitab meid, kui palume abi.

Ta hoiatab.

Ta armastab kõigest hoolimata.

Kuidas Taevane Isa oma lapsi karistab?

Mormoni Raamatus Eteri raamatus on lugu Jeredi vennast, kes unustas Issanda poole palvetada, mitu aastat: " Ja juhtus, et neljanda aasta lõpul Issand tuli jälle Jeredi venna juurde ja seisis pilves ning rääkis temaga. Ja kolme tunni vältel Issand rääkis Jeredi vennaga ja taltsutas teda, kuna tal ei olnud meeles hüüda Issanda nime. Ja Jeredi vend parandas meelt selle halva üle, mida ta oli teinud ja hüüdis Issanda nime oma vendade eest, kes temaga koos olid. Ja Issand ütles temale: Ma annan sulle ja su vendadele teie patud andeks; aga ära patusta enam, sest pidage meeles, et minu Vaim ei heitle alati inimesega; seepärast, kui te patustate, kuni te olete täielikult küpsed, teid eemaldatakse Issanda juurest." ( Eter 2:14-15). Kui me ei pea kinni käskudest siis me jääme Tema Vaimust ilma.

Meie tegudel on ka otsesed tagajärjed. Näiteks kui me ei pea kinni Tarkuse Sõnast ja joome alkoholi, siis jääme purju ja meie kehal ei ole hea olla, ning vahel võib selle sama tegevuse tagajärjed olla hoopis tõsisemad või kurvemad.

Kuidas meie saame oma lapsi Tema eeskujul karistada? Kui jätame nad privileegidest ilma ja laseme tagajärgedel mõjuda. Taevane Isa taastab privileegid ja aitab hädast välja, kui Tema laps tõeliselt meelt parandab. Millistel alustel meie peaksime oma laste privileegid taastama või appi tõttama? Kuidas me teame, et meie laps on vajaliku õppetunni saanud?

Me peaksime alati oma lapsi karistama armastusega ja kui me seda teeme võime läbi Püha Vaimu teada mida me peaksime millal tegema.

Kuidas Taevane Isa oma lapsi kiidab?

Konkreetsetel põjustel ja tihti.

Meie peaksime tegema täpselt seda sama.

Kuidas Ta oma lapsi õpetab?

-Küsimustega. Sellekohta on suurepärane näida Mormoni Raamatus, Alma 5. peatükk. Samuti Piiblis Johannese 21:15-17.

-Ta tuletab meelde ja kordab. "Oo pidage meeles, pidage meeles, mu pojad, sõnu, mis kuningas Benjamin rääkis oma rahvale; jah, pidage meeles, et ei ole ühtegi teist teed ega vahendit, mille abil inimene saab olla päästetud, kui ainult läbi Jeesuse Kristuse lepitava vere, kes tuleb; jah, pidage meeles, et ta tuleb lunastama maailma." (Heelaman 5:9).

-Ta selgitab enne käsu andmist. "Sellepärast andis Jumal neile käsud pärast seda, kui oli neile teatavaks teinud lunastusplaani, et nad ei tohiks teha halba, mille eest on karistuseks teine surm, mis on igavene surm, mis puutub õiglusesse; sest sellistele lunastusplaanil ei oleks võimu, sest õigsuse töid ei saa hävitada, vastavalt Jumala ülimale headusele." (Alma 12:32).

-Ta annab rida rea peale.

-Suurema mõistmisega annab ka suurema vastutuse.

-Ta on andnud iganädalased formaalsed juhendid ehk pühapäevased koosolekud.

-Ta on andnud meile isikliku eeskuju.

Kuidas meie peaksime oma lapsi õpetama?

Me peaksime küsima küsimusi ja mitte lihtsalt jah-ei vastusega küsimusi.

Kordamine on tarkuse ema!

Reeglid tuleks paika panna enne tagajärgede rakendamist!

Me peaksime õpetama alati vastavalt arusaamisele.

Me peaksime pidama pereõhtuid ja koos võtma osa kiriku koosolekutest.

Me peaksime olema ise elavaks eeskujuks sellest mida me õpetame.

2 Nefi 26:24-25 ütleb " Ta ei tee midagi, ilma et see oleks maailmale kasuks; sest ta armastab maailma, isegi nii, et ta annab oma enda elu, et ta võiks tõmmata kõik inimesed enda juurde. Sellepärast, ta ei käsi mitte ühtegi, et nad ei võtaks osa tema päästmisest. Vaata, kas ta hüüab kellelegi, öeldes: tagane minust? Vaata, ma ütlen teile:Ei, vaid ta ütleb: Tulge minu juurde kõik te maa ääred...).

Taevane Isa on andnud meile:

Kindlad muutumatud rahu paigad - templid.

Meie saame anda oma lastele sama muutumatu rahu paiga - kodu.

Taevane Isa on täielikult pühendunud ja peab alati oma lubadusi. "Sest ma täidan oma lubadused, mis ma olen teinud inimlastega, mis ma nendele, kuni nad on lihas."( 2 Nefi 10:17).

Meie saame olla oma perele täielikult pühendunud, sealhulgas peaksime alati kinni pidama lubadustest.

Ta on andnud meile inimesed keda saame usaldada, prohveti keda järgida.

Ta armastab meid ja ka meie peaksime armastama. "Me armastame, sest tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat", ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja meil on temalt see käsk, et kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda." (1 Johannese 4:19-21).

Ma olen nii tänulik oma pere eest. Ma tean, et ma olen Jumala laps ja et Ta armastab mind. Päris tihti kutsub Ta mind korrale, ma tean seda, sest ma tunnen alati pühakirju lugedes või üldkonverentsi kõnesid kuulates läbi Püha Vaimu mis on see mida ma peaksin veel tegema. Aga ma tean, et Ta armastab mind ja ma tõesti armastan Teda.